Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järjejutu 1. osa


Kolme põlvega päriselt maale elama

Kati Murutar

Tulevased põlved saavad homsetes aegades veel pikalt vaielda, kuidas see ikkagi juhtus. Kuidas üks edukas linnapere kõik see mees, kolm generatsiooni pundis, suurlinnast ära maale kolis. Ja veel nii päratusse metsadetagusesse maailmalõpu kõige põhjamasse põhja.

Selge, et nende metsataguste maade pärast, mida tuhandete hektarite kaupa kasutult ja kasutamata seisab ja söötib, selle pära-lõpu valiski. Näiteks Paadremaa ja Läänemaa otsatutes soiku-seisnud avarustes. Maid oli aga sellepärast päris palju vaja, et selle perekonna kõik seitse liiget tahtsid täisvõimsusel tegutsema hakata. Erinevalt linnakontorite virtuaalsest “tootmisest” nõuab see päris produktsioon aga maid, maid ja veel kord maid.

Tegelikult pole selle hõimu järglastel muidugi väga vaja vaieldagi, kuidas just linnast ära koliti ja rajati metsade vahele suur traditsiooniline, ent üleni kaasaegne talu, nagu riik riigis. Igal perel on legendid. Nende legendide seast valib iga uue aja tõlgendaja endale sobiva variandi. Ja samas pole see legend õigem ega valem kui teised. Sest kokkusattumused panevad asjad sobima ja korraga juhtuma. Lugu, mida meie siin jutustama hakkame, on õnnelik juhtumine.

Linnast ära kolimise küpsus saabus ühe klanni kõigile liikmetele õnnelikult ühtaegu. Vanaema ja Vanaisa töö suurlinnas sai lihtsalt tehtud. Nad jäid üsna üheaegselt oma eluaegsetel erialadel teenitud vanaduspuhkusele. Aga vanadus polnud sugugi nii sügavalt kallal, et aastates paar tahtnuks üleni ja ainult puhkamisele keskenduda. Nad teadsid sõprade ja teekaaslaste näidete põhjal vägagi hästi: kes pensile jäädes maha käib ja tegevusetusse upub, kaua ei kesta. Roostetab – ja pudeneb tolmuks. Tegevusetu inimese, seisva masina ja tühja majaga on ses mõttes ühesugused lood ja seaduspärad.

Selle pere vanim põlvkond ütleski vist esimesena: “Tahaks… elada. Mitte päevi hommikust õhtusse vegeteerida, vaid tõeliselt elada. Tahaks midagi, mida linnas kogu oma eduka karjääri jooksul ei jõudnud ega taibanud teha. Põldu harida, loomi kasvatada – ja sellest ära elada. Tahaks olla õhtul füüsiliselt väsinud, aga vaimselt värske – ja õnnelik.”

Aga võibolla jõudis hoopis kolmas põlv sedasorti idee ja perekondliku ettepanekuga esimesena perekonnanõukogu ette. Pere vanim laps, esimene tütar, oli pärast hobusekasvatajaks õppimist – juhtus see nüüd Säreveres või Tartus, see pole praegu oluline – mõnda aega palgalise treeneri ja talliemandana töötanud. Tööle hakkamise algusest saadik oli Vanem Tütar teadnud, et tahab ühel päeval oma isiklikku talli rajada. Koha, kus kõik on nii, nagu ta õigeks peab, nagu on õppinud – ja nagu omal vastutusel ja otsusel valikuid teha soovib.

Vanema Tütre valmisolek palgatöölise elu asemel oma tall asutada langes just kokku ajaga, mil Perepoeg lõpetas maaülikoolis metsanduse eriala ja hakkas õpitud ametist kutsumuse järgi elutööd tegema. Suurlinnas platseerudes olnuks veider ja loomuvastane metsa majandama käia – kuskohas masinaidki hoida, kui oma talu ja selle hoovi ei ole. Linnamees ei ole metsamees. Perepoeg pelgas, et linnas elades kaotab ta metsamehe moraali ja oma kätega tegemise peal seisva armastuse, asemele tardub kaalutlus ja rehkendamine. Teistsugune moraal.

Noorem Tütar omakorda oli juba vanemate äärelinna elamises püüdnud oma kennelit rajada, kasvatas mitut Eestis parasjagu eriti soovitud koeratõugu. Ent linnas – ükskõik, kui ääre- ta ka oli, tekitas pere pesamuna koerakasvatuslik ettevõte paraku rohkem probleeme ja pahandusi kui kutsikaid, töövõite ja puhast rõõmu. Nii oli Vanema Tütre ja Perepoja vestluse peale sattunud pesamuna samuti kohe käsi, kui mõistis, et tema täiskasvanud õde ja vend kavatsevad tõepoolest tõsimeeli maale kolida.

Nende vanemad oleksid otsekui oodanud, et Vanaema-Vanaisa ning iseseisvuv lasterida kummaltki tiivalt välja ütleks, kuidas asjad on. Asjad olid nii, et nii Ema kui Isa olid olnud üha tublid saavutajad. Neil oli äärelinnas nii vägev maja, et kandis villa nimetuse välja. Neil oli maist varandust oluliselt rohkem kui ükski normaalne inimene ühe eluga ära kasutada jõuab – korraga kantakse ju üht mantlit, süüakse üks lõuna, sõidetakse ühe autoga. Emal tikkusid linnamelu käes närvid läbi minema – teda väsitas ja kurvastas maski kandvate inimeste külm isikupäratus, millega üksteist koheldi. Isiksustest olid saanud ametinimetused ja funktsioonid, mutrid ja tootmisahela lülid.

Isal kippus süda otsi andma. Iga nõupidamine ja läbirääkimine, komandeering ja äripartnerite vastuvõtmine viis teda infarktile lähemale. Perepea teadis iga meie seast ootamatult lahkunud äritipu ja nimeka tegelase katastroofide puhul – juhtusid need siis veresoonte lõhkemise või autode üle katuse käimise teel – et tema on järgmine. Ülepinge ajab lõhki nii südamed kui liikluse.

Kui nüüd nii esimene kui kolmas põlv otsustas maale kolida, teadsid Ema ja Isa korraga, et nemadki olid ammu sellisest lahendusest unistanud. Ilma et julgenuks seda eneselegi tunnistada. Neist seitsmest inimesest polnud keegi illusioonide kütkes – nooremad olid vastavasse vakku haritud, vanemad pereliikmed piisavalt kogenud, et mitte õõnsasse romantismi uppuda.

“Me pole luuserid, vaid läheme rajama tõelist talu kui terviklikku riiki riigis,  mis teeb oma olemasoluga paremaks ja rikkamaks ka kogu suurema riigi kui terviku,” teatas Isa.

“Me tahame vastupidiselt modernsele hõimude lagunemise tendentsile säilitada oma klanni ühtsust!” vastas Ema neile skeptikutele, kes kahtlesid, kuidas ikkagi küps inimene koos vanematega ja täiskasvanud lastega elada saab.

Kõik oleneb suurusest, ruumist, ulatusest. Kõigepealt tuleb suurelt mõelda. Seejärel ette võtta maid ja kapitalimahutusi, mis pole pehmelt öeldes päris need, mille pealt võiks hinnata inimest mandunud naturaalmajandajaks. Kui jutuks on sadu ja tuhandeid hektareid viljakaid maid, mida kasutatakse mitmekülgse tootmise tarbeks, ei ole kaugeltki tegemist metsade taha taandunud mahakäinuga, kes linnas toimet tulemata hakkab maal osmiku ümber tekitatud peenrajuppidega elama stiilis maast-pihku-peost-suhu.

See perekond mõtles – ja erinevalt paljudest visionääridest-unistajatest ka tegi! – nii suurelt, et mõnel hetkel tuli ühele või teisele hõimuliikmele paratamatult hirm peale. Aga hõimud ongi selleks, et vaheldumisi üksteist toetada ja julgustada.

Kas see on teiste asi, kuidas sel klannil lood elumaja ja maadega olid? Natukene on. Teiste kogemustest võib ju õppida. Nii et vaadakem üle, mismoodi just nad oma linna-olemise-elamised külaühiskonda kantisid. Täpsemalt – millisest stardiasendist läksid ühe suurtaluga perifeeriasse seda ümbritsevat küla õigupoolest tekitama ja mõtestama. Esimese Eesti riigi ajal oli sellest õitsvast, mitmekümne suitsuga külast jalgratastega keskusesse kooli sõitnud loendamatuid lapsi. Õhtuti simmanile veel rohkem noori. Siis aga lõppes iseseisvus ja sõideti rongidega. Siberisse. Mõnest õnnelikust kodust olid nüüdseks veel järel maakividest müürijupid. Mõnest vaid kühm harimata maade keskel, metsistunud õunapuud ümber selle kurva kühmu.

Sellel perel olid eestlastele nii tüüpilised tagastatud maad. Kuna nad olid keskmisest oluliselt edukamad – kes võtab julgelt uue elufaasi ette, ju see on tegija olnud ka eelmises etapis – polnud neil olnud kiusatust neid arvukaid hektareid maha müüa. Oli hoopis õnn, et tühjaks jäänud ja söötis nukra maastiku serval oli keskmise suurusega mõis. Nad võtsid selle.

Mõisate üles ehitamiseks on mitu võimalust. Kas enese jaoks või teistele näitamiseks. Kas koduks või kultuuriasutuseks. Perekond, kelle suurde elumuutusse meie pilgu heidame, ehitas mõisast kolme põlvkonna ühise kodu niimoodi, et otsis seintelt üles iidsete ornamentide motiivid ja katked ning lasi nende järgi samasugused autentsed seinad kujundada. Tühjade aknaaukude servades suikuvate aknaraami jääkide ning ukseaukude küljes ripnevate uksemälestuste järgi telliti nagu-päris uksed-raamid. Ahjud ehitati vanade maalide ja jäänuste järgi imposantsed ja tõelised. Mööbli antikvariaatide abiga kombineeriti ka sisustus autentne ning juurde tellitud meister-mööbel sai samuti vägagi kaalutletud, mitte vuhvel ega juhuslik.

Õigemaks osutus müüa nii Vanaisa-Vanaema kui Isa-Ema linnamajad koos mööbliga, ammugi polnud otstarbekas ega stiilne võtta uude elujärku mingeid asju kaasa Perepoja ja Vanema Tütre linnakorteritest. Koos mööbliga müümine tõstis kinnisvara hinda – seega sai see suur pere lisaks mõisahoone koduks ehitamisele ka maid sadade hektarite kaupa juurde osta. Nii põllumaaks sobivaid kui metsa.

Elumuutuse eel pidevalt suurlinnast oma tulevasse koju sõites nentis Pereisa – kelle tervis hakkas juba linlikust nõiaringist kaugenemist alustadeski paranema – et mõisate aegsed alleed, mis palistavad nii nüüdseks asfalteeritud kui kõrvalteid, moodustavad üle-eestilise alleede võrgustiku.

“Mõisad olid omavahel nende alleedega võrgustikuks seotud,” arutles perepea. “Mõisate ümber kobardusid omakorda maarahva majapidamised, mis moodustasid teise kihi võrgustiku. Mõis õpetas muu Euroopa kogemuse järgi, kuidas ja mida kasvatada – maarahvas toitis-kattis selle õpetuse järgi tegelikku tööd tehes nii mõisa kui iseenda. Ja nüüd nimetame seda pimedaks orjaajaks.”

“Me ise täidame nüüd mõlemad võrgud,” nõustus ja täiendas Ema. “Meist saavad ühtaegu nii need, kes viivad edasi seda kultuuri, mille juurde need muistsed põlispuude rivid viivad – kui need, kes teevad ära tegeliku töö.”

“Mitme kihi täitmine on nüüdisinimesele jõukohane tänu tehnikale,” teadis Noorem Tütar, kuidas ja miks on võimalik olla nii mõisnik kui töötegija ühe korraga. “Üks korralik traktor teeb koos kombaini ja kõigi muude tänapäevaste masinatega ära kogu selle töö, mille nimel möödunud sajanditel külade kaupa töökäsi päevade kaupa põldudel rühmas. Ah, mis päevade – terved elud ohiti maha, tehes käsitsi kõike seda, mida meie hakkame masinatega tegema.”

Meie arukalt julge pere hakkas sissejuhatuseks hoopis õppima ja uurima. Iga kodakondne tuhnis mööda internetti parimate lahenduste otsingul. Ema ja Isa viisid end kurssi veisekasvatuse põhitõdede ja peensustega – mida ja kuidas on vaja soetada ja teha piimakarja, mida lihakarja pidamiseks. Kui palju ja milliste nüanssidega kasvatada vilja ja köögivilja, heina ja kartulit… Perepoeg pidas plaani, milliseid seadmeid vajab tema metsanduse avarustesse tuhisemiseks. Tütred olid kumbki oma hobuste ja koerte kasvatamise alal küll juba haritud ja vilunud, ent päris oma ettevõtte rajamiseks oli valikud ja hanked ikkagi vaja teha – ja selleks erinevaid pakkumisi uurida. Rääkimata Vanaemast-Vanaisast, kes – vastupidiselt eelarvamusele, et aastates inimesed on konservatiivsed ja hangunud – kavatsesid kõigist generatsioonidest kõige laiemalt ja lennukamalt ette võtta ja katsetada.

Vanaisa sead ja mesilased, Vanaema lambad-kitsed ning jänesed-linnud eeldasid aga liigiti kõik teadmisi ja tehnikat. Perekond kogunes õhtuti – veel oma linnamaja – elutoa laua ümber nõupidamistele. See on üks imeline nähtus, millest suurem osa kaasaegseid peresid ilma jääb ja midagi ei tea. Linnarapsimistes on ju teatavasti niimoodi, et igaüks madistab oma asju ajada, lähedastele poetatakse vaid silpe, mis parasjagu käsil on. Nõnda, et lähedased ei saagi õieti lähedased olla. Kui seitse pereliiget valmistuvad ühist asja ajama – igaühel ses ühises suures ettevõtmises oma suund ja nišš küll, aga ikkagi ühine! – on põhjust omavahel tegelikult ja sisuliselt suhelda. Eks öeldakse ju abielugi kohta, et õnnelik suhe pole mitte see, kus aina üksteisele otsa vaadatakse, vaid see, kus vaadatakse ühes suunas.

Sama kehtis ka vanemate ja laste kõigi kombinatsioonide kohta.

“Peame hoiduma killustumisest,” ütles Ema ühel õhtusel perekondlikul ümarlaua arutelul. “Võiksime oma tegemis- ja tootmisharude tehnika ja varustuse võimalikult ühest kohast osta – see hoiab olukorra kontrolli all.”

“Meil on vaja turvatunnet,” lisas Vanaema. “Vilja külvates ja veiseid ostes oleks vaja juba ette teada, kuhu läheb saak, piim ja liha.”

Isa ja Vanaisa nõustusid, et huupi osta ja müüa ei saa – siis kujunevad neist järjekordsed pettunud skeptikud, kes kuulutavad maailmale, et tegelikult on Eesti külaelu ikka lootusetu asi. Et põllumajandus jäägu ikka parema kliimaga lõunapoolsete riikide alaks, meie riik piirdugu vahendaja-müüja-transiidi rolliga. Uus suurtalu otsustati rajada selle ohtliku-pidetu mentaliteedi vastu, selle kahjutustamiseks ja tasakaalustamiseks.

“Leidsin!”

Niimoodi teatas Perepoeg ühel õhtul, mil taas seitsmekesi laua ümber koguneti, igaühel käes nimekiri firmadest, mis üht või teist masinat, vahendit või toorainet müüsid. Perepoeg avas kodakondsetele Keskoagro kodulehekülje ja ütles, et see näib nüüd olevat just see agrokeskus, mis müüb eranditult igaks nende peret huvitavaks alaks vajalikku – ning viljale ja rapsile pakub ka turu, saagu muude suurtalu toodetega siis, mis erinevatel aegadel just saab. Kui mõne tootmisharuga on sündmuste kulg garanteeritult joones, elatakse teiste harudega ka ajuti ette tulevad hõredamad seisud hävimata üle.

Vanaisa jonnis, et see on ju soomlaste firma. Vanaema aga – kes muide harjutas mõne aja eest Vanaisa ära nii pangaautomaadi kui internetiga – luges mehele lihtsalt ette, mis täiskasvanud lapselapse kätte näidatud koduka avalehel kirjas seisis:

“Meie eesmärk on pakkuda terviklahendusi põllumajandusele ja olla põllumehe usaldusväärne partner. Meie tooted on valitud nii, et oleks olemas kõik põllumajanduses vajalik – tooted piimatootjale ja seakasvatajale, loomasöödad, seemned, söödad, väetised, taimekaitsevahendid, tööriided, varuosad ja lisatarvikud põllumajandusmasinatele, mootorsaed ja muruniidukid, rääkimata põllumajandus- ja metsatehnikast.

Saadaval on ka hobu- ja ratsavarustus.

Kesko Machinery osakond pakub laia valikut ehitus- ja kinnisvarahooldusmasinaid. Meie müügi- ja hoolduskeskused asuvad Jüris, Paides, Tartus ja Rakveres. Lisaks on kauplused Võrus ja Viljandis. Kuna kauplused ja müügikeskused on kontoritega ühe katuse all, on meie kauplust külastama tulles ühtlasi mugav võimalus suhelda nii põllumajandus- ja metsatehnika müügiga Eestis juba 1997. aastal. 1. jaanuaril 2001 registreeriti ettevõte kesko Agro Eesti AS. Aastal 2002 sai Kesko Agrost suurim põllumajanduskaupadega kauplev ettevõte Baltikumis. Baltimaade keskused kuuluvad Soome juhtivasse jae- ja hulgikaubandusettevõtete kontserni Kesko OY.”

Vanaisa, kes tavatses oma aruteludes pruukida konservatiivseid klišeesid pimedast orjaajast, tule ja mõõgaga toodud ristiusust ja hukatuslikust globaliseerumisest, oli olnud ka Eesti astumise vastu Euroopa Liitu. Nüüd urises elatanud, lapsepõlves sõda ja parimais aastais nõukogude okupatsiooni kogenud mees, et eestlastel peab olema ikka võimalikult kõik päris enda oma ja rahvuslik, ärarippumatu ja uppumatu ja mis kõik.

“Ise sa tellisid meie mõisa kivimaterjalid kõik erinevatelt Maa külgedelt kokku,” meenutas ninatark Noorem Tütar. “Vannitoa seinakivi valisid just sina Itaaliast, köögi tööpinnad Aafrikast ja aknalauad Norrast. Meie planeedi erinevate maade ja mandrite kivilahmakad sulle sobisid – aga agraarne keskendumine nüüd järsku ei sobi?”

Enne, kui Vanaisa jõudis vastuargumendiks sõna võtta – tema kõne olnuks loodusvarade igavikulisusest ja ärihiidude ajutisusest – klikkis Vanaema Perepoja arvutis avatud veebiküljel ükshaaval pakkumiste sahtleid lahti. Luges Vanaisa vaidlemisi ennetades ja ümber lükates ette:

“Pakume Teile:

1.        Viljalepingut, mille raames pakume:

·         Väetisi

·         Taimekaitsevahendeid

·         Seemneid

·         Transporditeenust vilja veol

·         Koristusteenust

·         Kuivatusteenust

·         Kevadel ja sügisel ostetavate väetiste ja taimekaitsevahendite ostuks krediiti tarnitava vilja või rapsina.

2.        Pikaajalisi teravilja tarnelepinguid tööstusele – eesmärgiga tagada tööstusele vajalik kogus ja parim võimalik kvaliteet.

3.        Võimalust olla kursis vilja ja rapsi kaubandusega maailmas.

4.        Võimalust ladustada oma vili Tamsalu, Jõgeva, Keila, Valga ja Hiiu ladudes.

Lepinguline suhe on pikaajaline koostöö teraviljakasvataja ja Kesko vahel eesmärgiga kasvatada õiget sorti ja liiki teravilja, millele on turgu Eestis või mujal maailmas. Tänu lepingule saate võimalikult parimad sordid ja õiglasema hinna.”

Pereema, kes – nagu nad enamus – oli koolitatud ja karjääri teinud sootuks muul alal kui põllumaandus, arvas, et äkki ongi nendegi jaoks õigeim lahendus võimalikult paljude tööde tellimine teenustena – näe, pakutakse transporti, koristust ja kuivatust ja… Ja Isa teatas seepeale, et inimene, kes mõtleb suurelt, läheb välja võimalikult täispanga peale.

“Suurtalu kui terviklikult toimiv ja iseseisvalt hakkama saav riik-riigis on seda haavamatum ja lollikindlam, mida enam ta ise a-st o-ni varustatud on. Kui juba, siis juba – olgu suur mäng ja küünlaid vääriv seiklus!”

Järgmiseks otsustatigi mängida suurt mängu – see meenutas mõnevõrra Monopoli. Aga ainult pisut. Selles mõttes, et iga pereliige kui suurtalu osanik pidi koostama nimekirja, milliseid masinaid-vahendeid-tooraineid tema just täpselt osta kavatseb.

Vanem Tütar, kes oli hobusekasvatust õppides erinevates kohtades praktikal käinud, ütles: “Alustamine on mõnusalt värske ja isegi natuke lapsikult erutav. Eks me kõik peame valmis olema selleks, et muist meie unistusi ja kavatsusi osutuvad ka naiivseteks. Kuitahes vettpidav kõik paberi peal ka tundub – möödapanekuid ja teisitiminekuid juhtub kindlasti. Aga lepime kokku, et võtame tulevasi jamasid hea nalja ja õppetunnina. Kui kõik on alati ainult õigesti ja hästi, pole sellel õigestil-hästil enam taustsüsteemi, mille järgi seda hinnata – ja siis ei oskaks õnnestumiste eest tänulik olla.”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat