Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Egiptuse eha - Luxori lõksud


Pildil on pahased araablased. Nad on sellepärast pahased, et Hurghadast Luxorisse sõidutatud turistid, kes vägisi parfümeerisalongi kangutati, ei osta midagi. Siis ei saa oma protsenti ka arheoloogi-haridusega giid Ramses, kes tubli moslemina etendab samas vaarao järeltulijat - ja kaupmeest, kes üritab turistidele kartushshe ja parfüüme maha lükata. Ja naissoost turiste endid maha lükata üritab tema loomulikult ka. Allahi arvamust küsimata :)

*

Kuuldavasti tõlgitakse Egiptuses katkendeid Kati ja Eha raamatust "Egiptuse eha - vana tsivilisatsiooni lõpp" araabia keelde. See pole sõbralik kultuuriline poolehoiuavaldus ega emotsionaalne sild religioonide vahel - see on verine rebimine turismiturul. Meie suurteost püütakse kasutada tapakirvena. Meie kirjatöö on terviklik ühendus reisimuljetest ja väikestest portreedest, ajaloost ja egüptoloogiast, mis on raamistatud Koraaniga ning läbi pikitud maitsvamate paladega teistest eesti keelde tõlgitud Egipti-raamatutest.

Kui mistahes peatükist välja rebida üksnes mõni portree või olustikukirjeldus,

kui seda tõlkida õelalt ja kallutatult,

kui lisada paljastavad nimed - aga meie pole ühtki kahjustavat nime jäädvustanud! -,

kui lihtsalt valesti tõlkida ja pahatahtlik suhtumine lisada...

Siis on paha lugu. Siis on araablased Eha peale ilmselt päris tigedad - aga emand Fjodorova töötab talvel Hurghadas reisikorraldajana. Siis on Ehal ohtlik vihaste moslemite vahel tegutseda ja töötada - mida ebaseaduslikku tõlget harrastavad konkurendid taotlevadki. Ja olemegi tänu eestlaste imelisele hingeelule sattunud suurepärasesse olukorda, mida oma raamatut kirjutades hingeski ette ei osanud näha. Pidi olema kompaktne kingitus, süva-reisikiri ja kummardus iidsele kultuurile... Ja ongi! Ega nad sitad meid maha ikka ei löö. Jumal ei luba seda. Jumal on üks. Allah akbar!

Niilus. Emakese Maa aort. Turistilõks. Pärast majanduskriisi lähen lastega sinna laevatama.

*

Luxori lõksud

          

            Egüptoloogid: - Giovanni Belzoni (toimetas 1818 Ramses II rinnakuju Briti Muuseumi) koos Henry Saltiga

-         Sir John Gardner Wilkinson (uuris keelt, kopeeris maale ja raidkirju, paigutas dünastiaid ja kuningaid ajalisse järjekorda, populariseeris ja annetas) ja Robert Hay

-         Karl Lepsius (1840ndatel koostatud 24köiteline teos)

-         Auguste Mariette (leiupaikade valimatu rüüstamise takistamine, ametliku muististe teenistuse loomine – Kairo Muuseumi asutamine)

-         Howard Carter (väljakaevamised Teeba Uue Kuningriigi vaaraode hauakambrites – Kuningate Oru uurimine)

-         Ludwig Borchardt (Nofretete rinnakuju leidmine)

-         Norman de Garis Davies (hauakambrite jäädvustamine, 25 köidet teadusteoseid, abikaasa Nina loodud värvilised reprod)

-         James Breasted (Chicago Ülikooli Luxori baasi asutamine, templite registri koostamine)

-         1950ndatest on Egiptuse ülikoolid ise väljakaevamisi korraldanud ja teaduslikke materjale avaldanud

-         1960ndatel paluti kogu maailmalt abi Nuubia mälestiste päästmisel üleujutusest, mille põhjustas Assuani pais – Abu Simbeli tempel jt mälestised viidi kõrgematesse paikadesse; Nuubia-uuringutest sai egüptoloogia eraldi osa

-         Praegu on egüptoloogia õpitav kõikjal maailma ülikoolides igal tasemel.

 

See on Howard Carteri meeskond Surnute linna avastamise päeval Kuningate orus. Egüptoloogia raamatus on pildiallkirjaks kirjutatud, et ekspeditsioon kappab araabia hobustel... Pildil näeme paari eeslit ja mõnd veetlevat muula :D

* 

15. jaanuar 2009

 

Kati: Olen mõnikord nõutu olnud, kui mulle tundub: mind on mitu. Katus sõidab või? Need minad on üksteisest ülimalt erinevad, tülitsevad ja välistavad ja sageli pigem piinavad kui täiendavad üksteist. Üks on lapsik, teine vanemlik, üks mobiliseeritud ja ülitubli – teine paheline ja lõbujanuline, üks on süüdimatu plikatirts, teine kohusetundesse lämbuv kõigi rahvste ema, üks on intellektuaal ja müstik, teine lihtsate instinktidega inimloom. Kui üks kakleb, siis teine häbeneb. Üks flirdib, teine ahastab. Üks filosofeerib, teine igavleb. Ja nii edasi – lõpmatud huvide lahknemised.

Teoses “All You need to know to feel Go(o)d” tsiteerib farmakoloog-molekulaarbioloog Pert õnneks lisaks endale paljusid teisi tippteadlasi, kes on mitmik-isiksuse, üht inimest moodustavate paljude isikute fenomeni põhjalikult uurinud ja kogenud, kirjeldanud ja selgitanud. Nii et ongi mitu. Millest ka käitumised, mida suurem osa minus elavaid isiksusi ei teeks ega tunnusta. Aga see osa minust, kes tunneb end antud situatsioonis koduselt, surub oma mudeli läbi – ja tänu sellele tunnevad ennast pärast suhteliselt hästi ka need minad, kes madala minu võitlusi väärituks pidasid.

Sõda väikebussi esiistme pärast kuulub sellisesse mitmestumise valdkonda. Päris karmilt ära lõhatud sabaluu ots ei võimaldanud istuda – külitada sai vai ees juhi kõrval. Aga sellele kohale pretendeeris abibussijuht, kes ei nõustunud taha minu kohale tulema. Kui mustlasmoorilik vanakuradi vanaema võitis sõja ruumika ja allakäiva esiistme pärast, häbenesid daam ja esteet taamal, aga ruumika-mugava tooli peal läbi kõrbe tudusid kõik minad. Tööjaotus…

Niiluse kallaste elu vaatlemine poole kaheksases Luxoris ärgates tõi pinnale mitu mind, kelle olemasolust mul pole põhjust oma tava-trajektooridel aimugi saada. Valge naine oma haritud üleolekuga näiteks. Seda karikatuurset salamina kohtasin ka Zimbabwes, kus oleksin täpselt teadnud, kuidas elama peab, kuidas neegrid tööle panna, mismoodi viljakaid Lõuna-Aafrika muldasid majandada. Ehkki teada ju on, kui vähe kohalikud sellist suure valge emme kõrki tarkust vajavad ja vastu võtavad. Sündmused Harares näitavad, et maha lüüakse sihukese ülbuse eest. Ühest küljest plaksutas Niiluse äärde jõudnud laps minus vaimustunult käsi – traditsioonilised kodud ja suhkruroog, loendamatud eeslid ja muud lojused, paadid ja parved ja võimas sogane jõgi ja hibiskuse põõsad ja üldse. Kõik see ongi olemas!

Teisest küljest kibrutas pirts kõiketeadja kulmu, nähes, kuis asfaldi alt tervet sfinksirida välja harutati. No mis mõistus see ometi need muistised ära asfalteeris!

"Kuulake mu loengut, imetlege mind, ostke mu sõprade kartushshe ja parfüüme - ja rõõmustage mu Mini..."

*

Luxori arheoloogi ja ajaloolase, teadlasest giidi Ramsesega kohtumine ja koos veedetud päev lõi omakorda igasuguse valge emanda, tõe teadja ja üle olija suud korralikult kinni. Äärmiselt karismaatiline ja dominantne, edev ja ürgisane Ramses lubas iitsatada vaid lapselikul, ürgemasel, tingimusteta kuuletuval minade-valikul. Kõigil giididel ja reisikorraldajatel on turiste pisut hirmutav ja sõltuvaks kärpiv stiil. Aga Ramses ületas kõik seni nähtud täiskasvanute titestamise nivood. Ta nõudis lammastatud grupilt täielikku vaikust, tähelepanu kontrollimiseks korraldas teise tsee klassi väärseid teste, oma kirgliku ja ennast kaifiva loengu ajal pildistada ei lubanud.

Mulle-soololauljale meeldis üliväga, kuidas Ramses templitest ja jumalatest, raidkirjadest ja uuematest väljakaevamistest, olnud millenniumidest ja vaaraodest kui isiksustest rääkides rõhutas “Meie” – meie leidsime, meie järeldasime… Ta oli noorena kippunud äsjaavastatud hauakambritesse – kus oli vahetult pärast avamist mürgine õhk – oli umbes 35aastasena oma ametisse liigutavalt armunud ning tal oli vaaraode ja jumaluste isikutesse hästi elus ja emotsionaalne suhe.

Selle suhte kujustamiseks haaras ta meie seltskonnast ühe abielupaari – Veronika ja Andruse, kes kehastasid vaaraopaari. Pärastises vestluses selgus, et see Ida-Virumaa abielupaar oli pärit raskeveokaid kasvatava hobulausuja Rene Tarumiga samast külast, Andrus on aidanud tal sealseid raskeveokate päevi korraldada – ja nagu nähtub perekonnanimest Rekkor, on ta Jaan Rekkori lellepoeg. Niisuguste kokkusattumuste üle ei imestanud ükski minu minadest. Need on nii reeglipärased, et keset Luxori templit sa lausa pead trehvama Atsalama perega, kellega sind seob see, see ja siis veel see. 

Kuna Ramses kuulutas end jõuliselt, kohati mühaklikultki meie karja alfaisaseks, ärkas minus kuulekas emasloom, kes temaga flirtis, nagu loodus käsib. Eesti mõistes täiesti mõõdukal ja normaalsel tasemel. Flirt kui tunnustus – pole sul, tühjal, viga midagi. Rahu, õitse muudkui edasi! Ent Egiptlaste mõõtkavas andis vallatlev-kamraadlik flirt hoolimata Ramsese kõrgharitusest liialdatud lootusi, nii et temas elav haritlane, misjonäär ja professionaal jäi alla lihtsalt isasele loomale, kes otsustas flirtiva välismaalase rajalt maha võta.

Tiigi ääres vaatega kogu templikompleksile ärgastus omakorda Ramseses elav lihtne, väike ja madal araabia kaupmees. Kogu religioossust ja ülevust trotsides hakkas väikekaubitseja meile müüma kartušše, kuhu lubati kirjutada meie nimi tähtedega, millelaadseid Ramses oli äsja templiseintelt meile õpetanud. Arheoloogiline kõrgpilotaaž ja protsenti lootev parisnik. Kartušid olid ilusad ja igavesed – lasin enda oma teha hõbedast, musta glasuuriga põhjal kullatud tähed moodustamas sõna KATARINA. Lastel kena pärida. Samasugune komisjontasu õnnistab ja õnnestab Ramsest, kui tal õnnestub aidata midagi müüa alabastritehase või parfüümide tööstuse sellidel. Me naudiksime nii alabastripoiste olustikku, tehasekülade tegelikkust kui parfüümisalongi hõrke õhkusid hoopis rohkem, kui see pealetükkiv, kohustav, kaastunnet ja süümekat kehutav surve kogu aeg kuklas poleks.

Kõik Egiptusse minejad peavad arvestama sama asjaga – sind üritatakse igal sammul ostma hüpnotiseerida, meeled arheoloogilistest imedest segatud. Kusjuures ehkki alabastritehase ees esitavad külamehed etüüdi ehedast alabastritöötlusest, on isegi sealsetel riiulitel ridamisi vuhvelvärki, millel pole selle materjali ega käsitööga vähimatki pistmist. Ehtne ja liigutav oli hoopis tehase kõrval ajalehte lugev noormees. Ja paks poiss, kes oma eesliga sõdis. Ja hajameelselt-uniselt raha küsiv väike plikatirts, kellel on tegelikult kõik siin ilmas olemas. Eranditult kõik surnute linna sõitjad on alabastri ja parfüümide vahel kloprit saanud – ses mõttes, et paha tunne on mitte osta. Innukate araablaste vajumine pettunuks ja pahaseks ei ole mõnus. Võimalik, et õitsvamatel aegadel osteti rohkem – küllap ma isegi ostnuks ühe muskusega parfüümi, mis mulle tegelikult hirmsasti meeldis. Ja ühe mustast alabastrist suure figuuri. Mis ka väga meeldis. Ainult et ma pole oma põhitööandjalt sel aastal palka saanud.

 

Just teel surnute linna kuulsin meie grupis olnud Lumene-turustaja käest katastroofiteateid tolle peatööandja kohta – ja ehkki see kõik oli ammu õhus, niitis maailmalõputeade jalust. Sel hetkel, kui kümneaastane epohh su elust – veerand elu ju! – läbi saab, ei ole kasu teadmisest, et kus Jumal suleb ühe ukse, seal avaneb kaks uut. See hetk on see hetk. Mina ja kõik teised selle leivaisa heade aegade paistel ära hellitatud sõltujad osutusime kuidagi väga äkki ja lõplikult üheks üldiseks surnutelinnaks. Hobuinimesed ja rallisõitjad, pallisportlased ja kultuurikollektiivid – koos toitja isa krahhiga surnutelinnas me kõik.

 

         “Nekropol – surnute linn – kollektiivne matmispaik. Etruurias ja Egiptuses olid need asulataolised. Sageli olid need maa-alused katakombid. Aialaadsed kalmistud on kujunenud hiljem. Eriti rohkesti väärtuslikke muistiseid on leitud Etruuria nekropolidest.”

Antiigileksikon 1985

               “Kuningate org – Uue Riigi vaaraod lasksid ennast matta kaljuhaudadesse ühes ksildases orus Teeba linna lähedal. Täna kutsutakse seda paika Kuningate oruks. Läheedusse on maetud ka mõned kuningannad, ülikud ja valitsejate lähisugulased. Haudad on raiutud mäekülje sisse, enamik on pikad, järsu kaldega ja kitsad. Hoolimata koopalikust välimusest ja ahtast sissepääsust on nad olnud seest rikkalikult kaunistatud ja varandusi täis. Kahjuks avastati paljud neist hauaröövlite poolt. /-/

Egiptuse templid olid pühendatud ühele või mitmele jumalale või jumalannale Neis sooritasid preestrid iga päev pühasid rituaale, millega austati jumalaid, kes olid esindatud kullast kujudena. Preestrid pesid, riietasid ja toitsid jumalaid pimedates salapärastes pühamutes. Sinna ei võinud igaüks tulla Jumalat teenima – lihtrahvas nägi jumalaid üksnes eriliste pühade ajal.”

Vanaegiptuse igapäevaelu. Neil Morris. Koolibri 2004

 

Kuna ehmatus mu veerand elu pikkuse pühendumise rahalise külje kollapsist  - jumala eest, sa ei ole sellisteks laksudeks päriselt valmis ka siis, kui tead ammu enne, et ükskord nii läheb – lõi mu nokauti, oli ainus asi, mida hauakambris nägin, vaaraomuumia kõrval olev enneaegse vastsündinu kuivanud väike korjus. Oeh. Pildistada ei või – sees olles rääkida ka mitte, sest süsihappegaas tapab niigi surnud veel ja veel üle ja ära.

Kuulasin Ramsese juttu sellest, kuidas Surnute linna mäeküljel elavad inimesed uuristavad tänini end mööda käike varakambriteni – millest ilmselt keegi midagi teada ei saa – ning elavad kujuteldamatult hästi, ise samal ajal seedides seda, et mitte miski mu enda elus pole enam endine. Jää või Kuningate orgu koos araabia “ettevõtjatega” end õunaussina mäekülje sisse uuristama, koos noorukitega liivast skarabeuse ja basteteid kokku liimima ja kiviskulptuurikeste pähe müüma, või lihtsalt ümber tehase ja sadama kerjama.

Katkiste põlvedega kronu parfümeeriasalongi ees liigutaski mind ilmselt just sellpärast eriti, et ta oli veel sitemas seisus kui ma kõige uuemate uudiste kohaselt ise. Kairo ja Luxori tänavapilt näitab väga erineva hinna ja seisukorraga vankrihobuseid – lihtsad ja tugevad tükid, ornamente täis klipitud luksus-hobused kullatud kaarikutega, ning siis äkki eeslitest veel armetumgi kronu. Eesleid togitakse ja tümmitakse siin kui elutuid jalgrattaid. Neile antakse märguanne kohe eos pauguga, ilma vaikselt lähenemata. Hobused on seoses sellega, et Muhamed sõitis hobusega Allahi juurde, pühad. Ent vanad ja ammendunud olendid pole kaitstud kusagil ega millegi eest. Enne katastroofiteateid oleksin haava põhjast paistvate põlveluudega kronu, kes oma vana lagunenud vankri kõrval vaakus, sügavalt haletsenud, määrinud tema haavadele oma kotis isikliku sabahaava jaoks olevat Traumeeli, vana araablasest peremeest sõidelnud. Nüüd lihtsalt vahtisin tuimalt. Siiski piisavalt elusalt, et mu ainitisest pilgust häiritud peremees pistis omadega õhtal kondule saiatüki kuiva suhu – näete, ma hoolin temast, ärge enam vahtige!   

Niiluse ääres palvetamine on üks spontaansemaid ja üdisse-tungivamaid hetki mu elus. Enne kui läksin koos ülejäänud grupiga sööma suurepärasest soojast toidust ja kolossaalselt jubedast magustoidust (želatiiniga tarretatud punane tee ja muud õudused) koosnevat lõunat, läksin ihuüksi treppidest alla Niiluse äärde. Kairo-päeval eemalt nähtud deltaharud, täna Luxorisse jõudes pikalt silmitsetud hiigeljõe elusad ja tegusad kaldad andsid juba üsna kindla veendumuse, et Moosese elu päästnud Niilus on olemuselt püha jõgi tõesti. Seisin ja tunnetasin ning laskusin spontaanselt põlvili.

 

See on emakese Maa aort, mitte lihtsalt arter, tundsin. Ja panin näo jõevette. Samal hetkel hakkas üleval templi juures mošees imaam palvuse algust laulma – kauni ja täiusliku häälega, puhtalt ja trillerdavalt. Niilus. Laul. Üksindus.

Püsti tõustes seisin silmitsi vesilennukist väljunud mehega, kes ütles lühidalt: “Ilus.”

Just minu mõte.

               “Tõotan koiduga ja kümne ööga, paaritu ja paariga ja lõppeva ööga. /-/ Oh hing, kes on leidnud rahu, tule tagasi oma Isanda juurde rõõmus ja leppimises! Tule minu sulaste hulka ja astu minu paradiisi!”

                                                       Koraan. 89. Koit.

Ilus oli ka banaanisaar, kuhu Ramsese pealekäimisel sõitsin. Faktiliselt sõitis meie paadike kõrvuti paljude omasugustega felukade vahel, loomakarjade ja suhkruroopõldude vahel, hiiglaslike liinilaevade kõrval, templite vaateväljas, kollakas-hõbejas Niiluse-valguses templi jalamilt banaanisaarele. See töötas vabaõhumuuseumi, elusa etnograafia-saarekese põhimõttel. Nagu Kihnu. Inimesed lihtsalt elasid ja töötasid, pidasid oma paari lehma ja poolemeetrilist krokodilli ning korjasid pisikesi banaane, papaiasid ja apelsine. Saare poisid olid giidid, pidasid suveniirikioskit ja kasseerisid raha kempsu külastamise eest. Kohalejõudnutele serveeriti puuvilju tulvil laud, järgnes ringkäik saarel ning tagasisõit.

Kõik see oli natukene naiivne, nagu mullu nähtud naturaalmajanduslik-loodustark beduiinideküla. Aga minekut ja maksmist väärt ikka.

Ent kogu selle banaanisaare-retke ajal toimis mitmik-isiku minade-süsteemiga midagi nii lühiühenduslikku ja seletamatut, et võimendunud valesignaalide peale puhkenud kiimakoorist saadud šokki põen tänini. Lühikesed püksid olid ses signaalide lühises vaid pisikomponent. Oluline nihu-kiskumise osis oli, et Eha jäi Signega maha – Eha oli banaanisaarel juba nii palju käinud, et teda ei tõmmanud ning Signe oli leebe ja õrna olendina seal, kus oli Eha. Teine märklauaks muutumise presumptsioon oli, et olin üksi. Lumene-emand oli tütrega. Lätlased olid kambakesi. Rekkorid terve perega. Mina kui üksik olin saakloom. Ja mingite täheseisude, kosmiliste kokkusattumuste tõttu totaalselt kütitud emas-isend seejuures. 

Kuningate oru kõrval asuva alabastri tööstusküla pildistamise järel pildistasin mullu jaanuaris esimeste eesti hobustena Otepää omasid. Kumb hobuslaste eluolu on õigem ja õnnelikum? Mõlemad!

Ma toimisin nagu tahtmatu kärbsepaber. Hing äsjasest spontaansest palvetamisest hell, ise pärast aastaid pesamunaga pidevalt ühiselt, 33 kuud imetamist ja teineteisega lahutamatult kaisus ja koos elu unustanud meeste maailma primitiivse olemuse. Seega abitu ja kaitsetu. Ma polnud aastaid ei mänguliselt ega käeharjutuseks, ei millegi kätte saamiseks ega enese katsetamiseks flirtinud. Ainult töö ja lapsed, majapidamine ja loomad. Päriselt ka. Seega tegi totaalne pealetung täiesti abituks ja nõutuks – ning ilmselt ületas mu teiste minade teadmata mu meelas ja patune mina mingid piirid, mida ta ise ka ei tundnud.

Giid Ramses meelitas mu selleks banaanisaarele – sain oluliselt diskaunti, et kaasa läheksin -, et mulle oma Mini tutvustada, nagu ta väljendus. Min on üldiselt see hiid-türbliga vaarao, kes vaatamata poolte ihujuppide kaotamisele sõdades ikkagi oma haaremi kenasti viljakana suutis pidada. Paadis keset hingematvat Niiluse-imposantsust, feluka-paatide iidset ilu, üritas soovimatuid signaale pulseerivat mind kobada paadimees Radža. Goast pärit hindu, kes nägi välja, nagu ühes Kamasuutra soft-porno-filmis mänginud trullakas kiimur. Paadimees laskis mul laevukest tüürida ning ütles, et võiksime tunni banaanisaarel veeta koos, teistest kaugel banaanipuude vahel… Mispeale Ramses kutsus mu laeva katva varikatuse peale. Haaras pikema sissejuhatuseta minust kinni ning teatas, et veedame tunni banaanisaarel koos, teistest kaugel banaanipuude vahel. Vingerdasin kobavate pealiku-käte vahelt välja lätlaste, Rekkorite ja Lumenete juurde. Saarel hoidsin samuti pingsalt nende ligi – nii et Radža lähenemiskatsed päädisid ühise palmiõie pildistamisega ning Ramses jäigi kuhugi banaanipuude vahele oma Miniga kätlema. Oli pärast mu peale nii vihane, et minu ulatatud visiitkaardile vastuseks enda oma ei andnud. 

Sündmused banaanisaarel kiskusid aga ikkagi pikalt ja pidevalt käest ära. Just siis, kui lootsin, et kärbseparv on edukalt tõrjutud, tuli Said. Banaanisaare omanik. Nagu nõtke šaakal. Kutsus mu oma maja katusele Niilust imetlema, pistis nurga taga mulle täiesti ühemõtteliselt banaani suhu ning küsis, millises hotellis ma Hurghadas elan.

Mina rääkisin Saidile, et järgmisel korral tulen Egiptusse nii, et rendin koos hea seltskonnaga – ilmselt oma lastega – Luxorist feluka ja seilan läbi Assuani Abu Simbelisse. Tooksin lapsed hea meelega siia ja mis kõik. Vahetasime telefoninumbrid. Tema rääkis seepeale, et teeb sageli mingeid töid ka Hurghadas, tuleks homme kohe sinna, sööks minuga õhtut. Kui ta juba nagunii tuleb, las siis võtab ühendust. Ehkki ma ei näinud väga ära, miks ma temaga homme oma viimase Egiptipäeva õhtut peaksin sööma. Tegelikult põhjustas see telefoninumbri andmine järgmisel päeval 40 sms-i, raevukad kõned ja sms-id tänini. 

Issand ise näeb: ma ei koketeerinud hobuse-Aliga, ma ei julgustanud areholoog-väikekaupmees-Ramsest, mul polnud vähimaidki kavatsusi Saidiga – ja iga natukese aja tagant meenutab mõni sms mulle: oled kõigest emane olevus – pea oma lõputu töörügamisega hoogu! – see, et oled naine, on nii su nõrkus kui tugevus – majanduskriisi õuduste-orus võib see fakt su nii päästa kui hukutada. Nii ma neid kirglikke sms-e tõlgendan. Eha ei leidnud ses banaanisaare koerapulmas midagi haruldast. Ütles, et on kõik selle ka omal nahal ära kogenud.

 

Eha üks stammkundesid - Siinai kõrbes iga-aastaseid atv-safarisid harrastav Pärnu ärimees Peeter Poret oma Malaisia-stiilis suvekodu juures Pärnu lahe ääres. Salam aleikum!

*  

Eha: Ja ta, kuramus, ei toonudki banaane! Lootsime Signega, et Muru-mimmi paneb banaanisaarel koti meie jaoks frukte täis. Aga tema veetis kogu sealse aja oma süütuse eest sõdides. Miks küll kõik arvavad, et me peame neid oma raha eest rahuldama? – tekkis mul küsimus, kui näost halliks ja loppi vajunud Muru-moor kirjeldas, mis laeval ja saarel toimus. Kui ta ostis oma raha eest endale Kairo-päeva, tahtsid Heliopolise tädid ta kultuurielamuste asemel endale hiivata, mööda advokaate vedada, ära kasutada. Nüüd ostis ta kartuši ja banaanisaare ekskursiooni – ja pidanuks kogu raha eest veel ka Ramsese Miniga tutvuma, selle asemel, et saart näha, eks ole?!

Giidina üle prahi, turistide lemmik ja särav isiksus Ramses solvus äraütlemisest nii, et teatas meie Ahmedile, et sai kätte. Meie Ahmed aga tunneb temasuguseid väikekaubitsejaid paremini kui meie Katiga kokku – ei uskunud, nägi läbi, milles asi.

Meile tundub Eestis seebiseriaalide naiivsesse maailma piiludes, et need primitiiv-loomalikud kired on lapsikult lihtsustatud ja inimesi intellektist lahutavad. Egiptuses näed, et selline maailm on täiesti olemas. Mis anded ja haridus, karjäär ja oskused – oled üksi, naisterahvas, kõik jupid olemas – järelikult oled saadaval. Maksa – ja anna kätte ka. Mis sa siia muidu tulid? Miks sa muidu üksi oled? Saadaval!

On jah madal ja alandav. Aga sellega peab arvestama. Nagu ka sellega, et oma telefoninumbrit pole vaja oma kaalutlustest lähtudes mitte kellelegi juhuslikule anda. Saad banaanisaare Saidi endale vähemalt pooleks aastaks kummitama. Proovitud. Need skeemid on nii sarnased. Kusjuures pole vaja ennast ettevaatamatu flirdi või lühikeste pükste pärast süüdistada – võid olla kurguni riides, halvatud ja 200 kilo raske, kui oled naine, oled ikka saak ja saadaval. Maksa – ja anna kätte.

Aga selle lasteaia-tasandiga harjub ära. Õpid sellega toime tulema – ja oma toimetulekut nautima.

Aga selle eest sain mina terve päeva ihust ja hingest tööd teha. Tõlkisin Ramsest päev otsa eesti keelde. Kasutasin tema hingetõmbepause selleks, et rääkida neid asju, mida ta ei rääkinud. Lisaks suhtlesin sms-ide ja telefonikõnede teel lähipäevil siia saabuvate suurte gruppide, pulmareiside ja sõpruskondadega – korraldasin eestlastest tööfrondi Ahmedile paariks järgnevaks nädalaks ette ära. Eestis olles korraldan täpselt samamoodi – ning see kombineerimine, müümine, pakkumine, kauplemine ja sebimine teeb mind õnnelikuks.

Ainult et kohe, kui lased turistidel silma pealt, väljuvad nad kontrolli alt. Hilisõhtul tagasi hotellis, ootas meid ees hundi kurku meelitatud lasteaed. Eestlaste seltskond, kes pidi homme Ahmedi grupina Giftunile laevatatama, läheb hoopis suurfirmaga spaasse. Kuhu nad saaksid nagunii. Nõme, armetu ja inetu – eelkõige neist ärahirmutatud, kõrvalemeelitatud, äraräägitud eestlastest endist. Kas nad selle peale ei tule, et keegi siin korraldas ja arvestas ja sättis? Jumal karistab. Nii naisi alandavaid kiimakotte – kes ise arvavad, et teevad oma tiiraga meile hirmsasti au – kui üksteist alt vedavaid ja lohku tõmbavaid eestlasi. Karistuseks inimkonna pattude eest ongi Maa pealt raha kui niisugune otsa saanud – vaid kaduvväike vähemus inimesi väidab praegu veel, et neid majanduskriis ei puuduta. Raha kui nähtust lihtsalt enam pole. Et me selle nimel, sellega ja sellest enam rohkem pattu teha ei saaks.

Põhjamaa, me sünnimaa... 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat