Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Egiptuse eha - vana tsivilisatsiooni lõpp


 Pakume lugemiseks raamatust "Egiptuse eha" Kairo-päeva päeviku.

 Kati ja Eha

Pildil: Eha Fjodorova ja klassikaline Sfinksi-suudlus.
Kairo viiel erineval moel
                      “Püramiidid: Egiptuses on lisaks kolmele Giza püramiidile alles umbes 80 püramiidi jäänused. Sudaanis hilisemaid püramiide üle 100. Giza püramiidid on ainus tänapäevani säilinud maailmaime antiikajast.
Suur Püramiid kerkis algselt 160 meetri kõrgusele ja koosnes ligi 2,5 miljonist kiviplokist. Tema asetus on ülitäpne – neli külge, igaüks 230 meetrit pikk, paiknevad täpselt põhjas-lõunas-idas-läänes. Nende paigutuste täpsuse järgi võib lausa kompassivigu kontrollida. Oletatakse, et see saavutati Põhjanaela tõusu ja loojumist jälgides.
Kvaliteetsed valgest lubjakivist katteplokid toodi ülesvoolu Niilust Turast. Assuanis kaevandatud graniit toodi 800 km kauguselt parvedega mööda Niilust – igal püramiidil oli ühendustee Niilusega. Ühendusteid kasutati nii ehituse ajal kui hiljem matustel. Kaevandamiseks kasutati primitiivseid peitleid, abiks kuumus, vesi ja kiilud.
Väliskülje kivid olid lõigatud nii täpselt, et liitekohti pole märgata – ja Kairo kiviraidurid on need varastanud.
Suurt Püramiidi ehitas 100 000 töölist 20 aastat. Seda ei teinud mitte orjad, vaid talupojad kuudel, mil põldu ei saanud harida – tiivustatuna uskumusest, et vaarao on Päikese Poeg, kes pärast siin inimeseks kehastumist abistab rahvast ka Järgmises Maailmas.
Püramiidide nurkade arvutamiseks oli vaja teadmisi matemaatikast, geomeetriast ja astronoomiast. Kasutati leidlikke kaldteid ja tellinguid. See tohutu kivimass on pannud kogu ajaloo vältel inimesi uskuma, et selle peituvad saladused.
Vara-kristlased pidasid püramiide Joosepi viljaaitadeks.
Araablased olid veendunud, et need sisaldasid fantastilisi aardeid.
Püramiid võis kujutada Päikese kiiri.
Võibolla kujutleti seda, nagu Babüloonia tsikuraatigi, taevasse viiva trepina…”
Antiikmütoloogia ja –kultuuri entsüklopeedia. Varrak 2008
 
Pärnu Cargo-bussist kätte saadud Egiptuse-raamat Vernek Sepa käes - taustaks saatusliku kokkusattumusena terve komplekt vana tsivilisatsiooni lõppu. Endine Pärnu Postimehe toimetuse hoone. Murutari-muti eelmine auto, aknal Kaupo Allase valmistatud stekk...
*
13. jaanuar
 
 
Eha: Kõigepealt olgu hoiatuseks öeldud: kui lähete Kairosse liinibussiga, laske bussijaamast endale pilet osta mõnel kohalikul. Ahmed läks meie tänase reisi bussipileteid ostma koos Katiga – ning ehkki siin liikudes paneb see moor end pidevalt riidesse araablasemalt kui araablase, öeldi nii kella ühese, kahese kui kolmese bussi kohta, et on välja müüdud ja üldse ei saa. Asi on selles, et valgete – mis on ju kuurortlinnas üldjoontes turisti sünonüüm – bussides peab kaasa sõitma turismi-politsei. Selleks, et bussi ei kaaperdataks ja kahvanägudest kuldkalakesi ei röövitaks. Ja võimalik, et selles on mängus ka turismiministri korruptiivne käsi: Kairosse-Luxorisse sõidad minu firmaga, mitte oma giidi ja liinibussiga!
Teise bussifirmasse minnes jättis Ahmed Muru-araablase autosse ja sai loomulikult meile kõigile piletid. Kaks taala andis kassasse jootraha, ja korras!
Teiseks hoiatuseks olgu öeldud, et kui teil on reisiseltskonnas värske psühhotraumaga boheemlane, ärge teda jumala pärast viskiga kahekesi jätke. Saate sellise öö, nagu meie Kairosse-sõidu bussi-draama.
Ostsime endale teele kaasa peatänava kõrvalt väikestest toidupoodidest saiakesi, jogurteid ja vett. Meie arlekiin, kelle Muru-ema laenu peale Kairosse viiski, laskis endal seni juuksuriäris kulme kitkuda. Niidiga. Tasuta. Bergeni ehitajal Peetril oli teekonna lühendamiseks kaasas väike viski, mille kingasaanud plaaži-pajats seni nahka jõi, kui teepuuõliga Pirjole jutustas, kui väga ta oma tööga inimestele head tahtis teha – ja kui kohutavateks emalaevadeks muudab majandussurutis noored naised, kes iseenda eest võitlevad. Poiss kurtis, et see oli täpselt tema amet – ja mis nüüd saab. Ent mul käib Hurghada büroos aegajalt külas ka ukrainlaste ja sakslaste hotellides töötavaid animation-teami eestlasi, kes tühjenevate hotellide tõttu kahaneva palga ja ähvardava koondamise tõttu küsivad: mis nüüd saab.
Jäin selle podina saatel magama – kõige tagumisel istmel oli galabeya ja pika habemega araablasel suur pehme kott. Jagasime selle kahe peale peade alla padjaks, ja… Ärkasin lärmi peale. Rastapatsidega lapsuke nõudis pissile, meie naised uskusid bussijuhi juttu, et sõidu ajal ei saa kempsu kasutada ning keset kõrbe ükski hull bussi ei peata. Lärm tulenes sellest, et unine Muru-eit tahtis pissihädalisele kallale minna, kui see ähvardas bussi peatama tungida. Beebi keeldus kilekotti pissimast. Pirjo vaigistas-rahustas Muru-fuuria, poiss sai aru, et naised on hullud. Mõneks ajaks saabus vaikus. Ärkasin uuesti selle peale, et Muru-memm rahustas Pirjot – kes oli üdini väsinud lapsukese kinni hoidmisest. Mispeale mina ütlesin beebile kõik, mida ta oma põie, pissimisvahendi ja –produktiga teha võib.
Kurbmängu krooniks tõusis natukene enne Kairosse jõudmist mind padjaga varustanud araab, marssis peldikusse – meie üdini kurnatud ning konditsioneeri ja kõrbekülma öö tõttu jäises bussis lõdisevad naised ammulisui talle järele vaatamas – ning väljus sealt rahulolevalt galabeyat kehitades. Kogu jama võinuks piirduda vaid tarretava külmaga – tita oleks saanud juba ammu ära pissida!
Kati: Tita magas end seni välja, kui ootasime ühes Kairo teemajas järele Reinu ja tema poja Georgi, kes olid tulnud paar tundi hilisema bussiga. Reinu ja poja saabudes läks kõik paika ja käima. Väikebuss, mille Ahmed meile siia linna orgunnis, viis meid läbi üsna koleda hiidlinna Gizasse. Sõites üle Niiluse-harude, mööda halle suduseid gigant-tänavaid alustas Eha vapralt giiditööd.
Jutustas Niilusest, Kairo linnast, ka siin reeglina pooleli olevatest majadest – kuni katus pole peal, ei pea makse maksma ning samas kui täisealiseks saav poeg võtab naise, ehitatakse talle järgmine korrus isakodu peale – ning oma giiditööd tehes oli Eha ühtaegu nii emme kui koolitüdruk. Kohusetundlik ja hästi ettevalmistunud – ning samas meie seltskonda vürtsitava arlekiini vaheküsimuste ja kommentaaride suhtes kannatlik, nagu emake Maa ise.
 
Kellega iganes teie oma Kairo-päeva – või mis-iganes-linna päeva – veedate, igal juhul saab see linn teie mälestustesse graveeritud mõnevõrra nende inimeste nägu, kellega te seal koos kulgete. Minu Giza oli tubli ja tasakaaluka Eha – ning inimesi ja muistiseid elustada püüdva Verneki nägu.
Vernek esitas improvisatsiooni-klounaadi juba püramiidide kassa juures. Ta jooksis vaimustunult püramiidide ja päikeselaeva, sfinksi ja müüride vahel ringi – ning ema jaoks suurima püramiidi taustal poseerides hakkas nutma. Ta organiseeris pildistamiseks kompositsioone – Eha siia, Eha sinna, Kati nii ja Rein naa – ning kui ta pildistas Sfinksi-esisel platsil Pirjot-Peetrit, oli olukord suisa sümboolne: selles vabaõhuteatris lavastavad maailma suurimad režissöörid Nuubia-tragöödiat “Aida”. Verdi versiooni. Vernek püüdis pidevalt oma pudinatega peale lendavate nännimüüjate probleemi lahendada sellega, et hakkas neid südamlikult kallistama: “I love You!” Kaotas sellega kohati mõõdutunde, nii et ära käkerdatud moslemitel läksid silmad tagurpidi, suunurgad vahutama – kohe tapavad Eesti klouni ära.
Minul viskas ka ühel hetkel üle.
Kui tahes võimsad ja erilised elamused – kui tahes naljakas ja samas maandav, ühesõnaga tasakaalus, seltskond sul ka on – ühel hetkel käivad ikka plõksud ja lülimised. Minu teekond plõksude poole käis nii, et ühte avatud hauakambri ühesilmaline valvur kobas meie grupi piletirahaks mu tissi. Oeh, no tühja kah, eks ole. Valvur julgustas ülejäänuid pildistama – ja kui ma treppipidi seina-bareljeefe-kivikirju vaatama turnisin, toppis käe mu kaitsetult urvitava saba alla.
 
Et vastikust elamusest puhastuda, läksin ja kallistasin õues politseiniku kaamelit. Mispeale mundriga riigiametnik küsis pss-pss-pss – nagu see araablastel ikka käib – raha! Suveniirimüüjad ja kiimased valvurid, ahned võmmid ja tuhanded turistid…
Niipea, kui esimesi hobustega araablasi nägi, jooksin ummispäi nende juurde ja ütlesin, et tahan sinna mäe otsa sõita. Nad vahtisid mu isukaid silmi, veidrat riietust – ja andsid väikese vintske kõrvi mära. Nii kui kivikõvasse sadulasse istusin – jalustel polnud kumme ja mul oli pühapäevasest kõrberetkest pepp pea luuni lõhki – andsid araabertid vilet ning me kihutasime ilma igasuguse ettehoiatuseta mõnisada meetrit jutis püramiididetaguse künka otsa, vaateplatvormile. Ja kohe viuu! tagasi. Allamäge, libedate jalustega, peaaegu paljaste säärtega ja kõlbmatute kannikatega hobuse külge klammerdudes mõtlesin oiblääd. Või mida sa hing ikka mõtled. Andsin araablastele viis taala. Ja siis veel viis. Mispeale turismipolitsei käratas nad kui piraat-teenuse osutajad sealt minema. Terve püramiidide-ümbruse kõrb oli sedasorti söövist täis – hobused ja kaamelid, pikemad ja lühemad retked. Nii püramiidide vahel ilmselt turiste lõksutada ei tohtinud. Aga kuna ma juba olin oma ringi teinud selle maailma kõige kidurama ja kurblikuma märakondi seljas – nii noor ja nii armetu… - tahtsin kuninglikult tasuda. Umbes samamoodi, nagu molekulaarbioloog Candace Pert kirjeldab oma raamatus “Kõik, mida pead teadma, et tunda end jumalikult” väärikat ja elutervet rahavoogu. Nii naiivne ma pole, et arvan, justkui vanamehepussakas ostaks mu kümne dollari eest hobustele süüa. Aga kui ta ka peret toidab, on raha ikkagi õigesse kohta läinud ning rahaenergia õige voogamine teeb head ka mulle ja minu lastele. Mingit erilist nirvaanat ma sellest kontkõhna märakribuga püramiidide vahel vajutamisest ei saanud – aga seda intermetsot oli väga vaja. 
Pärast kirjutas Palamuse-lähiste Mokko talu perenaine Külliki, et tal oli seal Giza püramiidide juures ka õpetlik ja oluline hobukogemus. Tema valis oma hobuse nende lubatud teenindajate juurest, kes kusagilt püramiidide tagant kõrbesse viivad. Kihutas beduiini saatel oma musta iludusega lähima düünini – mille peale vennike teatas, et nüüd minnakse tagasi, sest seal ootavad järgmised kunded. Ratsatalu ilus emand meenutas, et maksis topelt – mispeale vandersell soostus küll veel järgmise düünini tallama, aga pideva hala ja vigina saatel. Mis ei lasknud daamil saada kõrbe, iseenda ja hobuse kolmikkogemust, vaid mälestuse: kuradi-kurat, ma ei saanud ühe araabia suslikuga hakkama, kes minu ja hobuse vastu mu tahtmist enneaegu kõrbest välja vedas ning kõrbes aina mölises. 
Teistel eestlastel on Egiptuse hobundusega ka kobedaid elamusi – aga nende saamiseks pead olema nii jõuline isiksus nagu Malle Einaste, kes valis hea toitumusega, tervete jalgadega ja kenas konditsioonis looma ning kirjutas oma elulukku ühe oaasi lähedal võimsa peatüki. Nagu mina tänu Alilegi ju.
Oli selle rahaenergia voogamise ja piraatlusega, kuidas oli – vahepala väikese hobuseäbaraga puhastas tissikrabamise ja kannikaapimise inetuse ära, mida oligi tarvis saavutada.
Maestra Malle Einate elamused on Oma Hobu selle aasta esimeses numbris.
 
Eha: No küll on lapsik! Selle kümne dollari eest oleks võinud kolm tundi ümber püramiidide kõrbes ratsutada. Mina olen seda teinud – tõsi küll, mind kõnnitati hobuse seljas kenasti ettevaatlikult käe kõrval – aga mulle meeldis hobusega rohkem kui kaameliga. Mida olen ka siinsamas proovinud. Muru-idealistil on iga jama puhul mingi positiivne põhjendus, miks oli kuitahes suur sitt kangesti hea.
Tal oli Eestist kaasa tassitud väikese vana seljakoti täis raamatuid, maksapasteeti ja leiba. Nii selle kotitäie kui mingid dokumendid pidi ta viima Heliopolises elavatele eestlannadele. Viis ka. Aga pärast kogu seda koleduste kogupauku, mis juhtus, oskas tema loetleda terve rea positiivseid asjaolusid. Esiteks: kuna Heliopolis ei asunud mitte poole, vaid poolteisetunnise väikebussisõidu kaugusel, ütles Kati: õnneks saime kõik natukenegi magada. Läbi lärmaka ja lehkava hiidlinna sõites tegi ta ise läbi une aeg-ajalt pilte. Selline kohusetundlik professionaalne kretinism nägi kangesti naljakas välja. Et järgnevas nalja näha, selleks peab olema väga arenenud loovus ja huumorimeel.
Eestlanna, kellele raamatuid, leiba ja pasteeti sai tassitud, saabus kolmanda kutse peale tänavale – meie turistidega sõitku minema, Murutar jääb tema teenistusse, pärast vaatavad, kuidas ta jälle meiega kusagil Kairos kokku saab… Minu klient, kes on ostnud turistipäeva Kairos – jääb kuhugi Heliopolisse??? Ei! Naine, kellega olen seni vaid e-kirjades suhelnud – teemaks tema rahaprobleemid, minu loodetava maasikamüüja Eesti-viisa, tema tütre soovimatu armumine mind paljaks teinud poodnikku ja muud taolised meeliülendavad teemad – hakkas mu peale karjuma. Osa meie väikebussi täiest läks üles tema juurde kempsu. Kui ta oleks inimestele elutoas teed pakkunud, oleks ta vähemalt pool tundi saanud köögis Muru-pihiemale rääkida, mismoodi üks araablasega abiellunud advokaaditütar nende pee lohku tõmbas. Ehkki – nagu Kati selgitas – pole tal selle kurva looga vähimatki peale hakata, sest ta pole seda tüüpi ajakirjanik ning Mihkel Kärmas juba kattis selle teema. Muru-emme istus ja kallistas köögis selle naise tütretütart, kes oli siin sündinud. Ja imestas kogu pere tohutu kahvatuse üle – nii see naine, ta õde kui lapsed, kõik Egiptuse tervendavas kliimas kaamed kui kartuliidud, haiged ja verevaesed ja… Mis siin rääkidagi.
Üks vähestest, kes meist sinna tsitadelli läks – Rein – nägi ja kuulis üleval oma üllatuseks, et see perekond oli lootnud Kati terveks päevaks endale saada, mööda advokaate kõnnitada. Uskumatu! Mees, kes tundub üldse kõiki asju mingi erilise stiilsuse ja stoilisusega võtvat, laskis väljudes heast südamest   tuppa koridoris kräunud kõutsi. Kuna sellel perel oli toas siiami-kõuts, vallandus kohutav kassikisma. Tardunud tädid ei taibanud sissetungijale vett kaela valada, et see perekassi lahti laseks. Kassid olid kõigi küünte ja hammastega teineteise küljes kinni, pettunud ja minu peale mitmel põhjusel hulgi-tige perenaine taipas nende vahele käed pista ning sai kapitaalselt küünistada. Verd tilkus, karvatuuste oli majapidamine täis. Murumoor sai – ühe käega araabia-eesti inglikest hoides – põrandaharja abil võõra kassi kingariiuli alt õue tagasi ja tuli tulema. Lõpp hea, kõik hea?
Kuidas võtta. Kas me selleks Kairosse tulime? Nii, nagu Hobu-Murul oli vaja püramiidi juures hädasti hingehinna eest hobusekondiga ringi kablutada, oli minul vaja Khal El Khalili turult kulla-labürintidest otsida endale üks paar kõrvarõngaid, mida tahtsin endale sünnipäevaks kinkida. Eelmise sellise suutsin ära kaotada. Üle-eelmine sattus koos sodiga ahju. Kolmas kord pidi õnnestuma – ja üldse on selle turulabürindi kulla-katakombid maailma üks armsamaid kohti mu jaoks. Mitte ainult kulla – kogu olustiku pärast.
 
Zahira varustusretkel.
*
Kati: Otsisime Eha kannul mööda müstilist turusegadikku maailma vanimat kopti kirikut, kui helistas mu mehe kirjastuse büroojuhataja. Olin just enamvähem alla neelanud ja ära seedinud ühe Kairo muinasjutu sellest, kuidas karistuseks sõnakuulmatuse eest tõmmati üks eestlanna autosse, viidi kõrbe, vägistati ära ja ta sünnitas lapse – sest Egiptis pole arstiabi või??? – kui kuulsin, et teise Kairo muinasjutu kohaselt olen mina surnud. Ühes Eesti portaalis rippus paar tundi teade, et sain Egiptuse-reisil surma. Kirjastuserahvas hiilis õõvastunult ümber oma bossi, mu laste isa, ringi – teadmata, kas ja kuidas talle teatada…
Ju see oli kingitus samast sarjast, kuhu kuulus Ehale hotellis atentaadi korraldanud kapp, kuhu kuulus suurfirma agentide ähvardus mind maalt välja saata, kui… ning kuhu kuulusid ka Ehale lakkamatult tulevad umbkeelsed kõned egiptidelt, kellele üks rahvuskaaslasest rivaal oli nalja pärast telefonikaardi ostnud.
Nüüd korraga sain aru, kui õnnestunud reisiseltskond mul selliseks sürrealistlikuks päevaks on. Esiteks ei teinud keegi probleemi Heliopolises-käigule kulutatud tundidest. See teema sai mõnusas kohalikus söögikohas kana puukides ammendatud ning ära ohitud ja naerdud. Teiseks võtsid nii Rein ja Georg kui Pirjo ja Peeter teadet minu surmast ülimalt eluterve huumoriga. Aitäh.
Istusin Khal El Khalili turul ühe mošee ukse kõrvale, mehed läksid pühakotta sisse ja mul oli seal, selg vastu iidkive, erakordselt mõnus. Pärast hakkas jälle naljakas. Peeter oli andnud päris suure summa mošees sees olnud kerjustele, kes palusid pappi vanaema matusteks. See vanaema oli ilmselt umbes 700 aastat surnud olnud ning me Pirjoga saime päris kõva kõhutäie naerda Peetri üle, kes muumiat matta aitas. Misjärel Vernek müüs edukalt ühe turukaubitseja eest hulga arafatte – neid pepita-ruudulisi rätikuid, noh – maha. Ja raha andis omanikule. Pennigi endale võtmata. Tänu millele olime edasise tunni jooksul selles tänavalõigus pühad ja puutumatud. Võisime istuda ja vaadelda – keegi meid kaubaga ei kollitanud ja üliväga muhe oli olla.
Kuna see oli kulla tänav, oli vaadata kümneid pulmadeks valmistuvaid perekondi. Ämmad – mõnikord ka kosivad noormehed ise, aga tulevane ämm igal juhul – olid tulnud pulmade eel mõrsjale kulda ostma. Kuld on nüüdisajal lammate-kaamelite-eeslite asemel ekvivalent. Kuld korvab tütre kasvatamise vaeva. Ja need tulevased naised, kes ämmade ja kosilastega koos mööda kullatänava vitriine muudkui näpuga osutasid – seda-seda-seda – olid reeglina koledad kui tuumatalv. Mis teeb veelgi mõistetavamaks araabia meeste arukaotuse igasuguse valge emase olendi pärast – see ei küsi kulda, see võib enne pulmi või üldse pulmitamata seksida, see näeb ka kõrges eas kabedam välja kui nende rahvuskaaslannad neidudenagi. On erandeid. Aga üldpilt tundus selline.
Kõndisime Eha-ootamisest küllastununa ja kullakumast ühtäkki lämmatatuna Vernekiga kahekesi Khal El Khalili ääremaadele, mitte-turisti aladele, kus põlvkondade kaupa araablasi taob fenomenaalses koostöörütmis katlaid, hakib hoidiseid, õmbleb-voolib-nikerdab. Meile astus ligi Verneki-vanune noormees – nime poolest Mohamed loomulikult – ning teatas, et tahab meiega sõbraks saada, sest araablased on nii harimatud ja primitiivsed, et ta ei kannata seda välja. Kui ma seda kurtmist napilt põhikooli-haridusega Vernekile tõlkisin, jäi rasta-indigo – hüperaktiivne kogu-maailmale-head-teha-tahtev pätt-ingel – üsna mõtlikuks. Kas ja kuidas ta oma sensitiivsele ja erakordsele isikule nüüd enam mingit haridust või keeleoskust külge poogib?
Sellest eksistentsiaalsest sahmakast väljumiseks korraldas poiss Kairo selle linnaosa peaväljakul, kus hämardudes viimased paar selle-linna-tundi veetsime, tõelise klounaadi seeria. Ta tantsis kõhutantsumütsikese müüjalt krahmatud asjakesega sabatantsu, mängis kerjusnaise lapsele kaugelt koju jõudnud isa (päris-isa jälgis naise ja lapse hingerebestava töö segajat eemalt…) ning esitas lehmanahkse vaiba abil etüüdi peaväljakul magavast palverändurist. Selle etüüdiga teenitud raha kinkis ta kerjusnaisele. Kõik olid rahul. Ehkki neid viimaseid tunde Kairos pidi oluliselt vähem olema – meid tagasi Hurghadasse viima pidanud väikebuss (sama, millega Gizas ja Heliopolises käisime) lihtsalt ei tulnud. Vaatasime ootusajal huviga ringi tuledes säraval mošee-kõrvalisel peaväljakul, põikasime siia-sinna-tänavatesse – aga fakt on, et olime tiba mahajäetud.
Pärast kuulsin, et mul õnnestus seal sedasi nõutuna ringi uidates Reinule ja tema pojale Georgile hinge läinud lause öelda. Kui järjekordne araabia juntsu rutiinselt ja harjunult mu käest raha küsis, ütlesin talle selges eesti keeles: “Mul ei ole sulle midagi anda.”
Mitte üheski mõttes. Ja nii me üksteisele sõnumeid toome.  
 
Eha: Ma olen seda eestlannade kõhutantsurühma näinud! Niipea kui kohtusime Reinu naise Liina, ja tema rühma tüdrukutega, kes siinsetest stuudiotest kostüüme tellivad, teadsin – olen näinud! Suur maailm, eks ole. Ka Ines Karu ja teisedki kõhutantsu entusiastid käivad siit kostüüme tellimas ja viimas.
Kui me mõned päevad hiljem Mellistes mu sünnipäeval pistsime Kati ja tema lastega ning naabrinaine Signega selle reisi fotosid albumitesse, arutlesime – nii helge ja meeldiv mälestus jäi igast päevast, ehkki eranditult igal päeval juhtus mõni paras prohmakas. Ja meie Kairo-retk üks prohmakate rida oligi. Aga kummalisel kombel ei jäänud miski painama. Just samal ajal, kui fotoalbumeid meisterdasime, riputas keegi mu heasoovijatest Kati surma-teate-saaga taha “minu” kommentaari. Bingo…
Tegelikult oleme Vernekiga nüüdseks mõlemad avastanud, et maailm on siiski ilus koht. Nii Trip.ee kui Delfi.ee on kommenteerinud Egipti-raamatu väärt teoseks - rohkem pole meid kedagi tapetud :))
*
Kui meie väikebuss viimaks tuli, siis läks seda kummalist päeva kulmineeriv kannatusterada alles lahti. Me tankisime. Tanklas nõuti peldikusse mineku eest raha – nii et me lasime üsna mornilt nurga taha. Me võtsime peale turismipolitsei. Panime selle maha. Võtsime teises kohas peale varubussijuhi, et nii pikale reisile tohiks minna. Siis ütlesid meie bussi elektriseadmed üles. Neid putitati tee ääres pool tundi. Misjärel sõitsime kiirteel kiirusega 80…60… ja lõpuks juba 40 kilomeetrit tunnis. Tunde taamal kumava Hurghada tuled tundusid igaveseks kättesaamatuks jäävat. Signe ja Pirjo oletasid, et bussijuht on mingi aeglustava narkootikumi laksu all. Hašiša küll nii ei mõju. Kui, siis pidi see midagi muud olema.
Mu telefon aina helises – ikka need umbkeelsed palgatöölised – ja nüüd otsustas Rein täiel rinnal elu nautida. Soliidne ja stabiilne ärimees – keda tema poeg imetleb ja austab määral, mida on kõrvalt lausa liigutav vaadata – hakkas neile kõnedele vastama. Jauras mängu-araabia keeles vastu – lä-abdulai-ibrahai-Serjoža-pridjot-kohe-za-füür-illa-bulla-lää!
Tänu homeerilisele naerule, mida Reinu mäng võimaldas, kannatasime uskumatult pikad bussi-tunnid välja. Arvake ära, kas meil kõigil oli kahju, kui meile bussi vastu tulnud Ahmed andis pilves bussijuhile sõna otseses mõttes jalaga persse: keri tagasi Kairosse! Too loopis meie veepudelid-toidukotid tänavale, peeretas ja alustaski tagasiteed.

Aga inimestel on tõesti valikuline vaegmälu. Vaatan albumist pilte – ja AINULT hea meenub. Kõik, mis juhtus Heliopolises või Kairo-teel seoses peldiku ja tagasi-teel bussijuhiga – see on naljakas ja tühine. Tähtis on see, mis jääb – ja jääb see, millel ise jääda lased. Mida õigemad reisikaaslased ja õnnestunumad valikud, seda vähem on vaja unustada.

 


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat