Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tarkuse päevaks vanaisalt vanaisast


  Pildil: Tulevane vanaisa. Aleksander Murutari esimene koolipäev. Edasi, kentuki poisid!

 

VANAISA

Ülo Vooglaid

 

Aastad veerevad üha kiiremini, lapsepõlv jääb kaugemale, aga vanaisa kangastub mulle üha selgemalt. Sageli taban end tema peale mõtlemas. Mõnikord küsin endalt, et mida küll vanaisa oleks niisugusel juhul öelnud, või teinud. Alatasa ja üha enam imetlen tema tasakaalukust, taibukust, hoolivust, töökust, täpsust, südamlikkust, elujõudu ja muud, mis kõik siis, lapsepõlves, välja ei paistnud. Siis me lihtsalt elasime ega mõelnud, miks just nii ja mida see, või teine tegu tähendas.

Minu vanaisa oli tõesti hämmastav mees. Ta oli Saaremaal ja mujalgi Lääne –Eestis tuntud sepp. Talvel tegi ta rohkem puutööd ja suvel rauatööd. Talvel valmis paari-kolme vankri ja ree puuosad ja kevadel, kui viljad külvatud ning loomad karjamaal, algas vankrite ja regede rautamine. Hobuseid rautas ta aastaringselt.

Vanaisaga tegime koos kõiki töid. Põllumaad oli meil vähe – kõigest 1,5 hektarit, aga oli ka heinamaa ja karjamaa... Ometi olid meil külvikorrad ja täpne tööjaotus. Mõnel alal kutsus vanaisa mind „mihkliks” ja mõnel alal „meistriks”... Vankriratta kodarate voolimine oli ainult minu käes, sest vanaisa meelest olin selle peale mihkel. Üldiselt oli ikka nii, et mina abistasin vanaisa, aga nendel puhkudel, kus oli võimalik ja väga vaja, tuli vanaisa mulle appi. Vankriratta rummud oli vaja jämedast kasepakust välja treida. Küll mulle meeldis treimine! Vanaisa sõtkus siis treipinki ja kuulas sõna, sest mina olin siis meistriks…Meil käisid mingid mängud iga päev, aga mõnikord juhtus ka midagi väga erilist, mis ei olnud enam üldse mäng.

Kodu oli mul Kuressaares, Pärna tänava ja Pihtla maantee nurgal. Sepikoda oli linnas – siis tuli vanaisa minu poole, aga üldiselt, kui oli vähegi võimalik, läksin mina vanaisa juurde midagi vajalikku tegema. Vahemaa polnud pikk – veidi üle ühe kilomeetri.

Põldude rullimine ja äestamine oli minu käes juba 7-aastaselt. Edaspidi ka kultiveerimine. Ader ja sahk olid liiga rasked, aga sirgetel lõikudel sain neidki proovida. Karjamaa oli vanaisa majast ligi kolme kilomeetri kaugusel, Sikassaares ja Kudjapel, surnuaia taga. Suvel oli vaja igal hommikul lehmad karjamaale ajada ja hobune koju tuua. Õhtul vastupidi: hobune karjamaale ja lehmad koju. Päeval tuli lambaid ümber tõsta ja sigadele peedilehti ette lõigata; tuli jõuda kanadele teri ette viskama, vasikaid jootma, peenardelt ja peetide vahelt umbrohtu kitkuma, kurke ja tomateid kastma, hagu raiuma... Peab ütlema, et käed-jalad olid tööd täis ja naabrilastega niisama uitamiseks palju aega ei jäänud. Mõni päev ei jäänud kõrvalisteks tegevusteks üldse aega.

Vanaisa rääkis vähe. Saime teineteisest niigi aru.

Vanaemal oli juttu rohkem, aga kõike muud, mida oleks pidanud kuulama, meelde jätma ja arvestama, hoopis vähem. Vanaema meelest oli alati midagi halvasti.

 

Alatasa meil siiski juhtus midagi.

Lugege ja otsustage ise, kas mõnes nendest sündmustest oli ka õpetuslikku iva. Mina tunnen, et oli. Seepärast jutustan ka teile. Lastele meeldib kuulata, mida vanasti keegi tegi, mõtles ja tundis ning ennastki tagasi mõelda.

 

1. PIIBULUGU

Juhtus nii, et meil naabripoisiga tuli peale piibutuju. See tuju oli nii tugev, et meie vastu ei saanud ja asusime mõlemad omale piipu valmistama. Teadsin, et rehe all peab olema pottsepasavi, millest peaks saama piibukaba teha. Rookõrrest pidi saama hea tõmbamise toru... Piibutuju oli nii peal, et kuivamisaega ei olnud võimalik leida. Samal päeval oli vaja katsetama asuda. Lauda palkide vahelt urgitsesime sammalt, toppisime kaba täis, aga  siis selgus, et tikke ei ole.

Õnneks olin silmanurgast näinud, kus vanaema tikke hoidis. Tegelikult ta vist kahtlustas, et ma tikkude vastu erilist huvi tunnen ja püüdis need ohtlikud asjad alati nii ära panna, et pidi ka ise mõnikord tükk aega nõutult ringi käima, enne kui viimane peidukoht meelde tuli. Mina igatahes leidsin tikud kiiresti. Pugesime naabripoisiga kahekesi kindlasse kohta - söödapeedi põllu keskele. Seal, suurte lehtede all, oli ruumi laialt ja tundus, et sealt ei leia meid keegi. Olime just saanud end mugavalt sisse seada ja tobid tormama, kui meie kohal kõlas ehmatusest ja pahameelest kähe hääl: “Masuurikad! No nii, nüüd tahtsite majad maha põletada!”. See oli vanaema. Ta võttis särgikraest kinni ja vedas meid, teine teise käe otsas,  vanaisa ette. Ise aina kordas, et meie olevat masuurikad, pasatskid, vargad ja röövlid... Rohkem tal hirmsaid sõnu ei olnud – kõik, mis olid, valas ta meie peale välja vähemalt viis korda.

Vanaisa vaatas meie piipe, toksis neid pöidlaga, lõi siis vastu oma saapakontsa ja teatas rõõmsa häälega: “Löpuks ometi! Ma olen juba tükk aega oodanud, et millal Sa ükskord meheks saad. Näe, ei tulnudki enam kaua oodata. Piibutuju on meheks saamise märk.

 Aga piip, see siin, ei ole suurem asi. Mine too hobune karjamaalt koju ja kohe söidame linna korralikku piipu tooma.”

Viivu pärast lisas: „Kui poiss saab meheks, siis ei maksa aega viita ega kokku hoida!”

Selle peale jäi ka vanaemal suu lahti ja jutt otsa. Naabripoiss hiilis juba tasakesi kodu poole, aga mina pidin kohale jääma.

Raske oli aru saada, kas vanaisa teeb nalja, või on tal tõsi taga.

Varsti küsis vanaisa, et mida ma veel vaatan ja ootan. Hakaku ma minema.

Süda aimas halba, aga teha polnud midagi. Tuli minna hobust ära tooma. Läksin aeglaselt ja tulin aeglaselt, aga ükskord olin ikkagi kodus tagasi.

„Noh, pane linnariided selga ja vedruiste vankrile! Hakkame kohe sõitma!”, hüüdis vanaisa üle hoovi ja läks ennast sõiduvalmis seadma.

Mõtlesin aina, et näis-näis, kuhu me tegelikult läheme, aga see mõte muutus mõttetuks, sest vanaisa pidas hobuse kinni just...tubakapoe ukse taga.

Vanaisa teatas poemehele tähtsalt, et tema lapselaps on saanud suureks ja nüüd olevat meil piipu vaja. Ta lasi laduda letile sirgeid ja kõveraid, pikki ja lühikesi piipe ning mina võisin valida selle, mis mulle kõige enam sobib.

Näitasin ühele kõverale ja siis tuli hakata tubakat valima. Nuusutasime üht, teist ja kolmandat ning jälle pidin mina otsustama, millist ma kõige rohkem tahaksin ja mis tuleks ära osta. Nutt oli juba ammu kurgus, aga kaup ei olnud veel koos. Nüüd tuli osata piiburauad ja ka oma isiklikud  tikud.

Olukord käks aina hullemaks.

 

Kodus hakkasime piipu toppima, aga kahjuks oli ka vanaema saanud juba kõnevõime tagasi. Nüüd lasi ta kuuldavale, mida ta vanaisast arvab ja aina imestas, et vana inimene terve kalli päeva lapsega mängimise peale ära raiskab.

Vanaisa ei lasknud ennast häirida ja selgitas, kuidas piibu servad kõvasti tubakat täis ja kinni suruda.

Lõpuks ometi said ettevalmistused tehtud. Pidin ise kõigi nähes tikku tõmbama ja piibule tuld andma. Vanaisa selgitas, et nüüd pole muud, kui tõmba sisse ja nüüd puhu välja, siis jälle sisse ja välja ja niimoodi aina, kuni tundsin, et lagi läheb viltu ja põranda üks serv vajub allapoole ... Jooksin kuidagi õue, lauda taha ja öökisin seal tubli tunni. Siis istusin seal vundamendikivi najal, niisama kõõksudes veel paar tundi.

Päev hakkas õhtusse jõudma. Hobu tuli karjamaale tagasi viia ja kari koju ajada. Kauem ei saanud põdeda.

Sealtpeale ei ole mulle piibutuju rohkem peale tulnud. Tubakahais on vastik, aga vanaisale olen selle õppetunni eest tõesti tänulik.

Vanaisaga me piibujuttu rohkem ei rääkinud.

 

2. TALU KÕRGE KIVIAIA ÄÄRES

Sellel suvel, mis jäi esimese ja teise klassi vahele, oli mul eriti vähe aega. Isegi süüa ja magada tuli kiiresti. Ehitasime naabritüdruku Urvega omale talu. Kõik oli nii, nagu olema peab: elumaja suure rehealusega, laudad, aidad, saun ja sepikoda, kooguga kaev ja karjaaed – kõik oli olemas. Kuuse- ja männikäbidest loomad tuli igal hommikul karjamaale lasta ning õhtul lauta kinni panna. Muidugi oli meil suur õunaaed, marjaaed, maasikapõld, mesilased ja kalatiik. Masinad olid iga töö jaoks. Urvel oli eriti palju tegemist seetõttu, et ta pidi iga paari päeva tagant kontrollima, kas kõik loomad on terved.

Tööd ja tegemist oli nii palju, et päev jäi lühikeseks. Lõuna tundus ka liiga pikk olevat. Seetõttu palusime võileiva kaasa panna, mis sest, et kodu oli viie minuti kaugusel.

Kui talu oli igati korras, siis kutsusime vanaisa vaatama. Ta uuris ja päris tükk aega. Lõpuks küsis: „Kus tuulik on?” ja läks oma töö juurde tagasi.

Tuulikut tõesti ei olnud.

Siis selgus, et ka aiad ja teed oli vaja uuesti teha. Kahjuks sai suvi läbi ja tuli uuesti kooli minna. Koolis joonistasime oma talu plaani ja kavandasime uued hooned, mida pidime järgmisel suvel ehitama hakkama, aga need jäidki ehitamata, sest tulid tähtsamad tööd. Arutasime ja otsustasime, et talupidamine tuleb lõpetada, sest muidu võib juhtuda, et teised hakkavad meid pruudiks ja peigmeheks pidama.

Urvest sai hiljem sanitaararst, aga seda ta ei tea tänaseni, et tegelikult ma just teda – meie talu perenaist, oma pruudiks pidasingi.

 

3. JÕULUD JA KARGU KINKIMINE

Jõulud olid tulekul, teine advendiküünal juba põles, aga minul ei olnud ei luuletusi ega kingitusi. See tegi murelikuks.

Võtsin kätte ja kirjutasin vanaisale luuletuse. Ise olin uhke, sest olin teinud midagi sellist, mis tundus olevat eriti raske.

Veel raskem oli midagi välja mõelda vanaemale, kellega olime parajasti tülli läinud. Kuidagi juhtus nii, et pahameel aina kasvas ja hakkasin vanaemale karku valmistama. Vanaema kummalgi jalal ei olnud viga midagi, aga küllap oli tüli nii suur, et pea ei mõelnud enam midagi, aga käed tegid muudkui karku.

Peitsin kargu kapi taha õiget aega ootama ja jõuluõhtul, kui olime kirikust koju jõudnud ja kingitusi jagati, andsin ka oma kingituse üle...

Sellel õhtul ei rääkinud keegi enam midagi. Verivorstid ja kõrvitsasalat vist jäi söömata... Polnud isu.

Mitu päeva hiljem võttis vanaisa minu tehtud kargu kätte ja näitas ükshaaval, kui kehvasti olid tapid tehtud, kui nõrgalt olid osad seotud, kui karedaks olid pinnad jäetud... Pidin mitu korda järjest aru saama, et see oli vilets töö. Siis ütles vanaisa, et oleks vaja linnariided selga panna, kasukas peale tõmmata, sest hakkame minema lossi, vaatama, milline peab üks töö olema.

Vanaisa tõi linnusevahilt võtme (linnusevaht oli vist küll lauljatena tuntud Linna-poiste isa). Läksime kapiitlisaali ja vanaisa sõnas väga tõsise näoga: „Vaata, poiss, kuidas on vaja tööd teha! Vaatame, kas me leiame siit mõne prao.” Siis lasi ennast põlvili ja hakkas pragu otsima. Otsisin vanaisa kõrval... Roomasime ja roomasime....  Põlved hakkasid valutama, kael väsis ära, selg jäi kangeks. Pragu ei olnud kuskil. Juba hakkas hämarduma. Enam ei oleks pragu näinudki. Siis, lõpuks, ütles vanaisa: „Vaata poiss, nii on vaja tööd teha!”

Sain aru küll, et see lause ei käinud põranda, vaid minu ja mu kargu kohta, aga sellest me ei rääkinud kunagi.

Hiljem kuulsin, et vanaisa enda isa oli nende puuseppade hulgas, kes kapiitlisaalile parkettpõranda valmistasid.                                             

 

4. PÜHAPÄEVA HOMMIK

Vanaisa loeb pühakirja. Laulame. Vanaisa ütleb söögipalve. Keset lauda on suur, veel tsaariajal poti-setult laadal ostetud pudrukauss, võisilm keskel. Sealt sai igaüks oma koostaga (Saaremaal kutsutakse lusikat koostaks) võtta putru, kasta see või sisse ja rüübata piima peale. Enamasti oli piima asemel küll hapupiim, millelt oli enamus koort ära riisutud, sest millestki pidi ju vanaema ka võid tegema.

Pühapäeva hommikul oli tavaliselt laual ka midagi erilist ja maitsvat. See oli alati üllatuseks. Mõnikord oli moosi-saia, mõnikord maasikaid rõõsa koorega, mõnikord rohelisi hernekaunu...

Hommikusöök oli kella üheksa paiku. Enne seda olid loomad talitsetud, kari väljas ja kõik muu ka korda tehtud.

Hommikul vara, kui üles tõusti, tuli võtta linnupetet. Enne linnupette võtmist ei tohtinud keegi midagi tegema hakata, õue minemisest rääkimata. See seadus oli põlvest –põlve kehtinud ja nii kindel, et kellelgi ei tekkinud küsimusi ega kahtlusi, kas ikka igal juhul peab üldse linnupetet võtma. Sellisele küsijale oleks vaadatud, nagu „kuu pealt kukkunud kurgimüüjale” ja lõpuks oleks talle öeldud: „Mine Abruka!”.

Nii öeldi Saaremaal ikka siis, kui teine pada-juttu ajas.

Pühapäeval oli vaja loomad-linnud talitseda, aga muud tööd ei tehtud.

Pärast hommikusööki tuli asuda tegema ettevalmistusi kirikusse minekuks. Selga pandi kõige paremad riided ja jalga kirikusaapad. Vanaema kirikusaapad olid minu meelest väga peened ja naljakad: nii pika terava ninaga, et varvas ei saanud sinna kuidagi ulatuda. See-eest olid saapasääred nii kõrged, et ulatusid vanaemale poolde säärde. Saabastel oli peal paarkümmend sellist lapikut konksu, mille tagant sai paelad risti-rästi läbi panna ja kinni tõmmata. Hõbeuur käis vanaisal vestitaskus nii, et kett pintsaku hõlmade vahelt  välja välkus. Vesti teise taskusse pani vanaisa juba kodus selle raha valmis, mida kirikule annetada.

Vankrile seati vedruiste. Ilusa ilmaga pandi sellele lilleline tekk peale, aga vihmaga kaeti iste kuradinahaga - sellise plinkriidega, mis vett läbi ei lasknud.

Kirikus oli kõik teada ja tuttav. Tähtsamad laulud olid peas. Eriti meeldis see, et paljude laulude juurde oli märgitud „Omal viisil”.

Vanaisa üllatamiseks vaatasin kirikuseinal olevalt tahvlilt järgmise laulu numbri ja ... uskuge või mitte, lõin lauluraamatu alati peaaegu täpselt õigelt kohalt lahti. Vanaisa ei uskunud siis oma silmi ega kõrvu. Pobises omaette: „Ei, noh, imede ime! Eks paistab, mis edasi saab.”

 

5. ÕLLETEGU

Õlu pidi aastaringi majas olema. Saaremaal oli selline seadus. Tegelikult sai õlu siiski otsa enne uut tegu ja seda aega peeti halvaks ajaks.

Ise kasvatasime otra, idandasime, kuivatasime, jahvatasime linnaseid ja keetsime nii, nagu oli ammu enne meid tehtud. Keegi ei küsinud kunagi, miks peaks tegema nii või teisiti. Teha tuli õigesti ja see, mismoodi on õige, oli ammu-ammu välja mõeldud ja ära proovitud. Õlleteos on sadu detaile ja kõige tähtsam oli, et ühtegi neist ei tohtinud pidada vähetähtsaks.

Õlletegu oli suur sündmus. Eelmisel päeval käidi saunas, pandi värsked särgid-püksid ja tõmmati eriliselt hinge, sest algamas oli midagi peaaegu pühalikku...

Õhtul tassisime sauna suure katla vett täis ja seadsime tulehakatise, haokubud, halud ja muu vajaliku valmis. Karjamaalt tuli tuua värskeid kadakaoksi, pööningult õlgi, aidast humalaid. Humalad tuli koos kiviga kotti toppida ja truubi konksu otsa käepärast riputada.

Järgmisel hommikul, kella poole viie paiku läks lahti!

Oh sa poiss!

Kõigepealt pirrud põlema ja katlale tuli alla! Siis sai hakata suurt tõrt täitma. Kõige põhja tuli panna kiht kadakaoksi, siis kiht rukkipahna (õlgi) ja nende peale kiht jahvatatud odralinnaseid, siis jälle kadakaoksi, õlgi ja linnaseid... niimoodi aina edasi, kuni tõrs täis, või linnased selleks korraks otsas. Tõrs oli seatud kolmjala peale nii, et vann selle alla mahtus. Tõrre põhjas oli auk, mille ees oli hoolikalt koonuseks viimistletud otsaga pulk, mis ulatus läbi tõrre.

Õlletegu oli nii puhas ja püha toiming, et selle juures juttu ei aetud. Räägiti nii vähe ja nii vaikselt, kui vähegi sai. Üksteisele anti märku käte, silmade  või lõuaotsaga ja kõik laabus, nagu iseenesest.

Kui vesi läks keema ja humalatest oli viha välja keenud, sai kallata keeva vee tõrde, linnastele peale. Nii tekkis soova ja võis sööma minna. Võis kasvõi uinaku teha, sest oli vaja 4-5 tundi oodata, et odraramm linnastest välja saaks. Kui saabub aeg keerata ja sikutada veidi seda pikka pulka, mis soovatõrrest läbi ulatub, hakkabki õllevirre kolmjala all olevasse vanni nirisema. Kui vann hakkas täis saama, siis  tõstsime kopsikuga virret suurde käimatõrde.

Kätte jõudis kõige vastutusrikkam tegevus: pärmipanek.

Algu tuli pärm suhkruga segada, parajalt sooja kohta panna ja hinge pidades oodata, kas läheb käima. Alles siis, kui esimene kopsikutäis käima oli läinud, sai panna käima juba terve ämbritäie ja siis selle ämbritäie abil kogu tõrre. Enne oli vaja küünarnukk hoolikalt puhtaks pesta ja toobrisse, virre sisse pista. Virre pidi olema just täpselt sama soe, nagu küünarnukk; kui tundus olevat külmem, siis tuli kuuma vee ämber virre sisse lasta, kui aga virre tundus olevat soe, siis tuli asuda ruttu kaevukülma veega jahutama – külma vee ämber tuli tõsta virretoobri sisse ja virret aeglaselt liigutada.

Ärev aeg oli. Istumine ja ootamine käimatõrre kõrval oli raske... Mõnikord läks liiga raskeks ja siis läksime õue, aga ka seal ei saanud olla, tuli käia aeg-ajalt ukse vahelt  piilumas, kas lina (õhuke vahukiht) on tõrrele peale tekkinud.

 

Milline kergendus oli siis, kui käimatõrrele tekkis lina peale! Soh, teade, et õlu käib, venitas kõigil suu kõrvuni. Vanaisa lasi selle peale veidi lõbusat vilet ja kergitas heameele märgiks ainult talle omasel viisil oma pükse ja nokatsit. Nüüd võis jälle sööma minna ja isegi veidi pikutada  ja leiba luusse lasta, sest neli-viis tundi oli mureta.

Tuleb tunnistada, et suurest kobrutavast, kõrge vahumütsiga tõrrest on käärivat õlut õige mõnus maitsta.

Käib see õlu, kaua käib, aga lõpuks hakkab vahumüts madalamaks vajuma ja see tähendab, et võib hakata õlut vaatidesse villima.

Valasime naabripoisiga teineteise võidu õlut vaadi otsale. Sealt valgus õlu ankrusse. Mõõtsime puupulgaga, kas vaat on juba küllalt täis. Jätsime parasjagu paisumise ruumi ja alustasime uue ankru täitmist... niimoodi, kuni käimatõrs sai tühjaks. 

Vanaisa vaatas, et kõik on korras, ütles, et löögu me vikid öigel ajal kinni ja läks magama. Kahjuks olime meiegi selleks ajaks üsna väsinud ja mitte ainult tööst ja murest. Teadsime küll, et ankrut tuleb nii kaua lahti hoida, kuni vaht hakkab vähenema, aga me olime vist juba liiga väsinud, et veel edasi  oodata. Lõime vikid kinni ja ronisime elumaja pööningule. Uni tuli otsekohe.

Äkki käis väljas selline kõmakas, millist me olime kuulnud  ainult sõja ajal. Tundus, et meie hoovis oli lõhkenud pomm.

Tormasime kiiresti redelist alla, välja vaatama. Vanaisa ees, vanaema kannul, jooksid ka kohale... Selle pildi peale, mis õues avanes olid mõlemad tummad. Meie ka.

Saunast, kus me olime õlut keetnud ja villinud, oli järel veel vaid mälestus, korstnajalg, katel ja otsaseinad, sest saun oli olnud lauda ja sepikoja vahel.

Kõige suurem õlleankur oli tükkideks lennanud. Sauna katus oli läinud. Uksed-aknad, vaheseinad – kõik laiali lennanud.

Vanaisa seisis aluspesu väel keset hoovi, vaatas pilpapuru, mida oli kogu hoov täis lennanud. Vanaisa vangutas pead ja sõnas: “Vaata, poiss, kus ikka ölles on jöud!” ja läks tagasi magama.

Meil naabripoisiga enam und ei tulnud. Öö oli mokas, tuju oli nullis.

Järgmisel päeval hakkasime meie hoovi koristama. Vanaisa läks turule uusi linnaseid ja humalaid ostma. Pärastlõunal tulid mõned mehed appi, parandasime sauna ära ja õhtul panime uue laari õlut käima, sest oli juba jaanireede ja oodata ei olnud enam võimalik.

Sellest juhtumisest me hiljem mitte kunagi ei rääkinud.

 

 

6. VESKILKÄIK

Veskilkäik oli suursündmus, mida valmistati ette vähemalt nädala. Viljakotid, millest oli mõeldud jahvatada püülijahu, leivajahu, söödajahu, tangu, kruupi – kõik tuli panna omaette, oma kohale, järjekorda.

Õhtul uurisime päikse loojaminekut ja püüdsime pilvede ja värvi järgi ära aimata, kas homme on küllalt tuuline. Hommikul oli esimene asi tuule suunda ja tugevust kontrollida ning ennustada, ega tuul järku kuhugi ära ei pööra ning maha ei vaiki.

Vanaisa ütles: „Puhub!” Sellest piisas. Kõik oli kõigil selge.

Nii, kui loomad said talitsetud: lehmad lüpstud ja karjamaale aetud, lambad väljale viidud, sigadele peedid, kartulid  ja jahurokk ette valatud ning oma kõht kõvasti täis söödud, läks sõiduks lahti. Vanaema pani kaasa võileivad, praetud räimed ja munad vahel. Piim oli kaasas parajate pudelitega ja õlu pisikese lähkriga.

 

Istusime vanaisaga vankrile, nagu mehed muiste, seljad vastamisi, jalad kõlkumas üle vankri ääre ja hüüdsime Printsile : „Nööö!”.

Sõita tuli paarkümmend kilomeetrit. Nagu arvata võis, läks kõht varsti tühjaks ja võileivad hakkasid üksteise järel kaduma.

Järsku tundsin, et kõhus pööritab ja ükski iva enam alla ei lähe. Ülejäänud veskitee oli üks suur vaev ja viletsus. Veskil läks olemine aina halvemaks. Alles põõsa taga käimise järel hakkas veidi kergem.

Vanaisa ei muianud ega tõrelenud. Ta ütles rohkem endale, kui minule: „Ahnitsemine ei ole kunagi hea”.

Kõigepealt tuli tuulik tuulde (täpselt vastu tuult) keerata ja hoolikalt kontrollida, et kuskil ei oleks tolmu ega hiire- või rotisõnnikut. Iga nurga taha oli vaja piiluda, et ega sel järsku mõnd pesa ole...

Tuult oli vähevõitu ja veskitiibadele sidusime purjed peale.

Vilja kallasime koludesse ja tühjad kotid jahu ning kliide (terade koorikute) jaoks sidusime konksude külge, oma kohale.

Nüüd võis vanaisa veskil piduri pealt võtta ja mina võisin all tiibadele veidi hoogu anda.  Tiivad hakkasid algul vaikselt, siis ikka kiiremini ja kiiremini ringi käima. Veski nagises ja kolises. Tiivad hakkasid käima aina kiiremini ja kiiremini. Siis lasi vanaisa veskikivi vedama ja vilja voolama kivide vahale. Veski hääl muutus muhedaks ja jahu hakkas kottidesse pudenema. Teri tuli aina juurde kallata ja valvata, et kõik kotid kindlalt oma kohal püsiksid. Tuul tõusis ja veski hakkas nagisemise asemel üha ähvardavamalt ragisema. Midagi ei jäänud muud üle, kui veski tuulest välja keerata ja kõigi nelja tiiva purjed maha rehvida (keerud sisse rullida ja kõvasti kinni siduda). Siis seadsime veski tagasi tuulde ja võisime edasi jahvatada. Ise olime üleni valged, nagu oleksime jahukotist välja astunud, aga asjalikud ja õnnelikud.

Õhtul, kui koju jõudsime, oli väga hea tunne hinges – suur töö oli tehtud. Hobu, keda peeti majas kõige tähtsamaks, sai jahurokka ja jäeti selleks ööks koju.

 

7. KALARANNAS

Varakevadel, nii kui tuul oli merelt jää ära viinud, said kalurid paadid vette ja merele tagasi -  räime püüdma. Meil pidi igal aastal selleks ajaks uus vanker või regi  valmis olema ja tuli ennast kalaranda seada. Uue vankri sidus vanaisa vanale sappa, kalatünnid peale, toidukott, piimalähker ja soolakast kaasa ja sõit läks lahti. Vanaisa ütles ikka, et mine sa seda merd ja kala tea. Mõnikord tormab nii, et kalurid ei saa ninagi sadamast välja pista, teinekord nad ei saa koduranda tagasi... Mõnikord puhub jälle tuul sellisest suunast, et viib kalad kasvõi panni pealt ära. Siis on kalade asemel võrkudes ja mõrdades ainult mererohtu ja kalurid tulevad tühjalt tagasi. Selge ja kindel oli ainult see, et koju me enne ei tule, kui tünnid on kala täis soolatud.

Igaks juhuks olid meil kaasas ka kasukad ja tekid, sest võis ju juhtuda, et kalaranda tuli jääda mitmeks päevaks või terveks nädalaks ja võis juhtuda, et magada tuleb mõnes võrgukuuris.

Vankri eest sai kolm tünni räime ja nii palju raha, või vilja peale, et pooled võisid rahul olla. Sellest kalast, mis me rannast lootsime saada, pidi  jaguma terveks aastaks endale ja naabritele, talgulistele ja muidu külalistele, nii keetmiseks ja suitsutamiseks, küpsetamiseks ja kartulite (saare keeles „tuhlite”) peal aurutamiseks.

Tundus nii, et ilma soola-räimeta  ei oleks elu olnud üldse mõeldav. Seetõttu oli meil põhjust ennast kala toomise ajal päris tähtsaks pidada, aga seda ei võinud keegi välja näidata; seda võis teadmiseks võtta ja endale pidada.

 

Nii kui kalurid kalaga randa said ja kala kastidesse jõudis, tuli hakata neid otsekohe soolama. Siis ei olnud ringi vaatamiseks enam ühtki minutit. Eriti tähtis oli ka see, et kala ei tohtinud enne soolamist vett saada, pesemisest rääkimata.

Paar kamalutäit soola tuli puistata tünni põhja, siis korralikult kalad üksteise kõrvale laduda ja jälle paar peotäit soola ühtlaselt peale riputada, siis jälle uus kiht kalu ja nii edasi, kuni tünn sai ääreni täis ja võis asuda uut tünni täitma. Vanaisa vedas rannast kalakaste juurde, mina muudkui soolasin. Tünn oli sügav ja selle põhjas oli väga raske kalu sättida. Mõtlesin, et selleks tööks oleks vaja tööriista. Liiva seest leidsin parajalt pika naela. Siis hankisin lauajupi ja ühe tünnist kõrgema kepi. Kiviga tagusin lauajupi pulgale otsa ja väga vajalik tööriist oligi valmis. Vanaisa vaatas ja oli rahul. Endamisi aga pobises, et kõik leiutised olevat tehtud kas laiskuse või muidu oma elu mugavamaks tegemise pärast ja läks uut kalakasti tooma.

Alles kodus, paar päeva hiljem, ütles vanaisa naabrimehele: „Meie poisist võib asja saada. Ta mötleb.” 

See oli nii suur kiitus, millest suuremat poleks olnud võimalik saada.

 

 

8. DIFTEERIA

Pärast sõda tulid sügelised, täid ja paised. Sõrmede vahele tekkisid villid, mis ajasid kratsima. Kes aga seda kohta puutus, mida oli sügelistes vaevleja katsunud, sai ka endale sama haiguse. Ei tea, kust siginesid pähe ja krae vahele täid, riietesse kirbud, siia sinna mädase otsaga suured punnid, mida kutsuti paisetaks. Mul oli üks paise tagumikul, teine püksivärvli all. Mõlemad olid väga halval kohal; istuda sai ainult ühe näki peal ja püksid tuli eest lahti hoida... Juuksed aeti nulli peale maha, sõrmi määriti mingi omakeedetud salviga, kõik riided keedeti põhjalikult läbi, aga kasu oli üürike, sest mõnes kodus ei tehtud midagi ja nakkus püsis.

Vanaisa ütles: „Kõik! Ennem me nüüd kooli ei lähe, kui haigused läbi ja ohud möödas.” Riided läksid uuesti keetmisele, viimane kui täi ja ting pesti ja kammiti välja, kõik kohad puistati väävlit ja muud kanget kraami täis ja ennäe imet, saimegi end puhtaks ja maja ning loomad parasiitidest vabaks.

Paraku oli kuulda, et siin ja seal on jäänud lapsed nii haigeks, et surid üksteise järel ära. Arst oli küll olemas, aga räägiti, et ta ei teadnud, mis haigus see on, mis nii hullusti niidab. Keegi ei kujutanud ette, millist rohtu oleks vaja võtta. Sellest teadmisest ei oleks arstil ega ka teistel kuigi palju kasu olnud, sest apteegis nagunii ei olnud midagi sellist saada, mida oleks olnud vaja selleks, et lapsi difteeriast päästa. Jah, just difteeria see oligi, mis levima hakkas.

Kooli, muidugi, sel ajal minna ei võinud, aga õues saime naabrilastega ikka kokku ja ühel päeval oli kõrge palavik käes ja kurk valus... Vanaema ütles; „Difteriit!”. Olukord muutus kiiresti aina hullemaks, hingata oli üha raskem ja  elada oli jäänud vist veel mõni tund... Vanaisa istus voodi kõrval, vanaema  jooksis nõutult köögi ja voodi vahet. Äkki astus uksest sisse naabrinaine, minu parima sõbra Urve vanaema, kaasas mustasõstra moos ja pika peene varrega kadakapuust lusikas.

Mis edasi juhtus, seda tean ma vaid vanaisa jutu järgi. Naabrinaine, ka juba kaheksakümne-aastane, oli vaid hetke vaadanud kuidas ma veel hingasin ja olevat hakanud siniseks  minema, torkas kohe lusika varre moosipurki ja siis kohe mulle kurku. See olevat ajanud oksele ja köhima, aga õhk pääses jälle kurgust läbi kopsu. Naabrinaine kordas oma ravi veel ja istus terve öö koos vanaisa ja vanaemaga voodi kõrval. Hommikul lakkas parem...

Vanaisa ütles: „ Nähtavasti on sul siin ilmas vaja midagi ära teha ja surra oli liiga vara. Pea meeles, et taevaisa jättis su meie keskele edasi elama.”

 

 

9. SÄÄRSAAPAD

Pärast sõda oli kõigil kõigega kitsas käes. Poes ei olnud peaaegu mitte midagi. Hädavajalikku – soola, heeringaid, tikke, leiba, tangu-jahu ikka oli. Inimesed vahetasid, mida kellegi oli. Mida väga vaja oli, seda kuskilt ikka sai, sest mingid jäägid olid igas majas. Seepi keedeti kodus. Sea- ja hülgerasvale pandi seebikivi sisse ja keedeti ning segati nii kaua, kuni tekkis ühtlane mass. See jäeti hanguma. Järgmisel päeval oli seep kõva ja suure seebilataka, mis hangus katla peale, sai lõigata parajateks tükkideks.  Petrooli, või lambiöli  ka ei olnud. Bensiinile pandi soola sisse ja segati hoolega seni, kuni see enam ei pidanud plahvatama ja sobis põletada lambis, mis sellest, et haises hirmsasti. Pirruvalgel oli veel kehvem.

Omatehtud lampe nimetati tattninadeks.

 

Kõige viletsam olukord oli aga jalavarjudega. Suvel käidi paljajalu, või rihmikutega, millele olid puust tallad, aga talvel tuli pättidega läbi ajada. (Pättideks kutsutakse Saaremaal omatehtud susse.) Muhu pätid olid siis ja on ju praegugi väga uhked: erkude värvidega lilled ja lehed pealsetele tikitud, nahast tallad all ja puha... Muhu pätte oli vähestel.

Meil nii uhkeid pätte ei olnud. Meil olid pealsed käsitsi kuidagi üleääre kokku õmmeldud ja auto sisekummist välja lõigatud latakad tallaks alla sätitud. Kuival ja külmal ajal sai käia väga hästi, aga märja ilmaga polnud teha midagi. Tegime küll kurekõndi, aga jalad said ikka märjaks ja kurk hakkas valutama.

Ühel päeval, kui ma jälle alatasa köhisin ja nuuskasin, ütles vanaisa: „Nii see asi ei lähe mette! Poisile tuleb saapad teha.”

Pööningult sai enne sõda pargitud vasikanahka säärte ja pealsete valmistamiseks, kapi põhjas oli paksu hobusenahka taldadeks. Rehe all, parte peal, leidus ka saapavoodriks sobivat kitsenahka.  Sahvri lae alt otsis vanaisa välja sinna kunagi ammu kuivama riputatud täispuhutud seapõied, mis oli vaja pealsete ja voodri vahale panna selleks, et mitte üks piisk vett enam jalgadele ligi ei pääseks.

Materjal koos, seadsime hobuse vankri ette ja sõit läks lahti Upale, kingsepa poole koju.

Kingsepp - vanaisa vana sõjasõber, rõõmustas tükk aega nii tähtsate külaliste üle ja võttis lõpuks suure paberilehe, joonistas saapa pildi ja hakkas igalt poolt mõõtu võtma ja küsima, et  kas ma soovin rohkem töö-, või peosaapaid..., kui sügavast veest ma kavatsen läbi käia, kas saapad peaksid olema rohkem vaikselt käimiseks või mürtsutamiseks ja raksatamiseks, kas tüdrukute tähelepanu pärast oleks vaja ka tallanaha kihtide vahele kasetohtu panna, et saapad paremini kriuksuksid, ja ei tea, mida kõike veel. 

Nädala pärast käskis kingsepp tagasi tulla.

Selleks ajaks olid saabaste kõik tükid valmis ja võis esimese proovi teh


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat