Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hele Aluste: "Hooobuuuuuseeeeeeed!"


Pildil: Hele Aluste oma vanaisa Gunnar Aarma gongiga. Kuulete?                        Häälestus-sissejuhatus Margot Rahulalt:

Tere armsad!

Olen mõelnud, et see, et saame avatud meele ja südamega koos loomakestega elada, on eriline Jumala kingitus. Tundlikkus kasvab, süda rõõmustab...kuigi nii rõõm kui kurbus on seepärast ka eriti teravad. Peame selle eest sügavalt tänulikud olema, sest on üks vaimse maailma seadus, mis kindlalt toimib: kui ei ole tänulik, võetakse ära.

Usk, lootus, armastus - aga suurim neist on Armastus! Mõelge, milline kingitus on meile tehtud! Nii nagu Kati oma raamatus "...ja mere ääres väike maja..." kirjutas: armastus ja kirg mehe vastu on suur, aga tõeline Armastus on midagi muud, hoopis võimsam.

See on nagu uus õppetund, võib-olla samm selle poole, mis meid kunagi ees ootab???

Ümbritseva maailmaga kohtudes on meiesugused samas aga ülitundlikud, liiga lapselikult ja haavatavalt eba-asised. Olen iseenda juures püüdnud seda vältida. See on nagu vati sees hoitud inimese kohtumine raskustega. Meil ei ole kahjuks õigust olla vati sees kasvanud inimene, selleks pole seda armu meile antud, vaid meie missiooni täitmiseks. Koos hoitusega on meile antud nägemine, tarkus, tugevus, arusaamine. Ja Jumala antud anne on ülesanne.

 

Margot ja Lemmik - Raikküla toode Veljo Sinikase perelt.

Hele Aluste – “Hooobuuuseeeeed!!!”

Kati Murutar

Üha reeglipärasemalt katab meie ilusat isamaad seniste puht-põllumajandus-talude asemel kultuuri, olemisviisi ja tervist “tootvate” talude võrgustik. Hele ja Sven Aluste on õppinud õpetama ökomajade ehitamist, kooselu loomade ja eriliste lastega – hobuste-kitsede-lammaste-koerte abiga.

Kui Hele hüüab kopliservas hobuseid, kõlab see nagu hõige üle aegade ja ruumide – ta ei hüüa mitte üksnes oma hobukarja enese juurde, vaid kutsub hinge ligi Hobust kui niisugust. Mõned aastad kulusid selleks, et hobustega koos elamise nimel päris koduseks jääda – ja kuivõrd see otsus oli õige, siis elatab nelja lapse ema koos abikaasa Sveniga ka kodustena peret.

Sarnase meelsusega inimesed ja pered, talud ja karjad hoiavad omavahel kokku.

*

Ei ole olemas poolikuid lahendusi. On teekond. Sammhaaval. Sammud on erineva pikkuse ja kiirusega. Kelle kulgemise teekaaslasteks on raamatud ja maalimispintsel. Keda juhatab edasi laborikeskkond või stuudioõhustik. Kes astub koos ürtide ja lammastega. Kes põhu, savi ja hobustega.

Tallinna tüdruk Hele Aluste jõudis hobusteni 30aastaselt, on nüüd üks Eesti väheseid hobu- ja keskkonnateraapia praktiseerijaid ning tema abikaasa Sven siitkandi tegijamaid põhulosside ehitajaid. Nelja last ja hulka koduloomi kasvatav pereema teab: “Kui liigud edasi päev-haaval, sisetunnet usaldades, siis juhib Kõigevägevam sind vapustavalt õnnestavate ja üllatavate tulemusteni. Endas peituv laps tuleb tolmu ja kivististe alt lahti päästa. Loomade ja õige ümbruskonna elusa abiga. Vabanenud laps oskab ja tahab luua. Laps riskib ning kui ka eksib – ikka on rõõmus. Igal meist on oma stiihia ja teekaaslased, kes meile selles elus vabastavalt – kui soovite võõrsõna, siis teraapiliselt – toimivad. Igaühel on see sobiv meedium olemas. Kes veel pole enda oma avastanud, sel on ehk juba homme rõõmus kohtumispäev oma elemendiga.”

 

Puhata ja mängida!

Sisemise lapsega suhtlemine on justkui lihtne ja loogiline – mis ta siis on, õhtuti käin klubis tantsimas, nädalavahetusel mängin golfi ja lobisen sõpradega… Tegelikult kipuvad pinnalised meelelahutused ja moodne tarbimine igaühes meis peituvat last sedavõrd summutama ja raamistama, et ürgtarga kosmilise alge ja ande valla päästmiseks on vaja õpetusi ja õpetajaid. Kuna vaba loovus, kooskõla Elu teiste vormidega ning muude loomade-lindude-taimedega sõnumite vahetamine on paksu tsivilisatsiooni polstri all, tundub sisetunde järgi toimimine kohati suisa sõgedana.

Kuid inimene pole nagu hobune, et sünnib ja kõnnib – inimene peab oma rajani kõigepealt roomama, siis käpuli minema, kõndima. Mida kiiremini inimene liikuda suudab, seda lihtsamini ta rajalt kõrvale eksib. Autoga ja lennukiga saab eriti kiiresti oma tõelisest teest kõrvale kobatada. “Oma rada tuleb tunnetada samm-sammult, märk-haaval, üks päev korraga. Siis on rahu ja tasakaal, parasjagu arvete maksmise raha, toitu – ja armastatud teekaaslased,” teab Hele, kes on püüdnud neid märke ka lugeda. Seeläbi on ka kõik eluetapid üksteisele järgnenud õigel ajal, et jõuda õigele ristteele, valida õige teeharu ja sobivad kaaslased. Kui palju on Eestis neid paare, kes on tõepoolest terviku pooled, kokku loodud? Vähe…. Hele ütleb: “Me oleme Sveniga üks. Hingame ja mõtleme, areneme ja liigume nagu Üks.”

Noored kohtusid TV3-s töötades. Sven oli teletehnika insener ning Hele tõlk. Ju selleks, et kohtuda. Edasi on aetud ühe ja sama elulaadi, olemisviisi ja inimeseks olemise võimaluse rida nii, et Svenist on kujunenud Eesti põhumajade ehitamise oskajamaid spetse. Praktika käigus on mees õppinud õpetajaks ning tema ümber on koondunud rahvusvaheline põhulosside-roomajade ehitajate vennaskond.

Põhu ja roo ühendamine savi ja lubjaga elumajaks, koolitoaks, pühakojaks on ses mõttes ülimalt võrreldav sellega, kuidas lapsed ehitavad klotsidest linnakest. Nii, nagu meeldib ja õige tundub, nii ehitan.

Praeguses kodus Koordi külas Järvamaal valmis esmalt leebelt jõuline hoone, mis edaspidi saab koolituskeskuseks ja külalistemajaks. Samm-haaval ja päev korraga valmivad tared perele ja lastele, kogukonnale ja koduloomadele. Selle viimasega ei tundu kiire olevat, sest talv Koordis näitas: ka õhema aluskarvaga hobune toodab ja hoiab ise sooja. Hobud seisid talveõhtuti, lõuad põhulossi aknalaual, hang seljas – ning inimesed ühel ja loomad teisel pool mahedaid müüre olid üks kari. Turvalisuse, ilusa teo ja lõpetatuse mõttes tuleb edaspidi ka tall. Tasa ja targu.

Puhates ja mängides – ning õpetades puhkama ja mängima inimesi, kes õpetuseta enam ei oska. Põhuehituse kool, miljööteraapia, hobuteraapia, jooga ja loovus. Selleks, et hobuse – aga ka koera ja lamba! – lähedus saaks inimest ravida ja järje peale, iseenda juurde aidata, ei pea inimene alati hobusele selga ronima. Piisab puudutusest, silmsidemest, kallistamisest. Et loovus õnnelikult tardunud kihtide alt kooruks, ei pea inimene ju kohe ka lavale laulma minema ega oma loomingut kunstisaali riputama.

 

Valgus Koordis

Koordi küla vanale talukohale, kus Hele ja Sveni pere praegu tare-haaval oma muinasmaad rajab, jõudis Alustete pere tänu Vodja koolile. Hele on õppinud psühholoogiks ja eripedagoogiks ning Rocca al Mare kooli juurde kuuluvas Vodja koolis töötamine oli talle oluliseks ja inspireerivaks tõukeks tegema seda, mida tänasel päeval oma südameasjaks peab. Neti-avarustest võib Hele Aluste nime järgi otsides leida ülimalt paeluvaid loenguid miljöö ja tegutsemise ravivast-laadivast-vahendavast toimest.

“Koolis töötamine nõuab intensiivset pühendumist, seda ei saa endale aga nelja lapse kõrvalt pikalt lubada. Pealegi tuli meile veel hobuseid juurde ning oma hobuteraapia keskuse idee nõudis reaalse sammu astumist. Seega jäin aktiivsest koolitööst kõrvale.  Tundsin, et nii on õige,” meenutab nüüdsest väga teadlikult ja läbi tunnetatult koduseks jäänud Hele. “Kui oled oma ellu lapsed kutsunud, kuulud nendega kokku ning neist lahus olek on imelise kingituse raiskamine. Kui tahad kuuluda oma hobuste ja koertega ühtsesse karja, pead oma karjaga koos olema. See pole kapriis ega saamatus – pigem on see õigel teel püsimine. On näha, et kulgemine sujub õigesti, kuna nii Svenil kui minul toimub piisavalt oma erialaseid töid ja koolitusi, et elu asine külg järje peal hoida.”

 Müürivahe tänavast

Hele on nii Eestis kui mitmel pool maailmas õppinud ratsutamisteraapiat, samuti loodusteraapiaid ja homöopaatiat, mis on teda psühholoogi hariduse pealt spiraalselt kõrgemale ja vabamaks arendanud. Soovitaks soojalt pista nina lehekülgedele www.ratsutamisteraapia.ee, www.myyri.ee, www.equilibre.ee ning www.bioneer.ee - seal on mosaiigi-kildudena näha, kuidas Alusted oma mitmetahulist haridust kasutavad. Õigupoolest on nende õpetusest ja pakutavast osa saamiseks mõistlik enne natuke asja uurida ka.

Nad ise on tänaste iseendini jõudnud Tallinna vanalinnast. Hele vanaisa Gunnar Aarma esiisad on sinna soetanud kena keskaegse kinnistu, mis oli ka nendele noortele esimeseks ühiseks koduks. Linnast lahkumise ajaks olid nad asutanud samasse majja siiani edukalt tegutseva joogakeskuse ning mõned loodusteraapiakabinetid.

Teise kodu – oskuslikult ja teadlikult ehitatud ökomaja, rajasid nad Tallinna lähedale. Vaatamata sellele, et meri on võimas ja laadiv kodunaaber, on kolmas kodu nüüd rajatud – õigemini majahaaval rajamisel – sügavale sisemaale.

“Meil pole siin Koordis veel talule nimegi pandud. See võiks olla rahvusvaheliselt ka üheselt mõistetav, kuna osa koolitusi on rahvusvahelised. Nimel on oluline tähendus kanda ning see peaks olema üheselt mõistetav. Eks me siinsete tegevuste põhjal ka oma MTÜ Equilibre rajasime -  see nimi kannab endas meie mõlema töövaldkonna sisu – nii sisemist kui välist tasakaalu. Lisaks sellele toetub see nimi osaliselt lad k tüvele equus, mis tähendab hobust. Aga sellist keerulist nime ei hakka ju kodukohale panema.”

 Näib, et Järvamaa ongi sedalaadi mõtlemisega isiksuste – õigupoolest PAARIDE keskus. Eestimaa süda ja südametunnistus. Koos tegemise koht. Hele ja Sveni juures hoiab oma hobust hea teekaaslane Elerin, kes otsib lähikonda talukohta, et siinmail siis ratsutamisteraapia alal koostööd tegema hakata. Tema mära omakorda on hingepide ja ravitee Hele hobusele linalakk-kaunitar Gloriale – noor iludus oli üks neist, keda mustad nüüdis-nomaadid üritasid Elle Mässaku tallist ära röövida ning kes sai üleelamiste tõttu esialgu teraapia hobuse asemel hoopis probleemhobuseks, kuid kelle peal lisaks hoburavile saab ka „hobulausumist” õppida – see loom vastab sulle vaid siis, kui sina ta enne ära kuulad.

 

Vinti peale

“Otsekui selleks, et saaksin praktiseerida oma teadmisi loodusteraapiatest ning homöopaatiast, jäi üks mu hobune laminiiti - kabjapõletikku, mis tekib liiga proteiinirikka sööda tulemusena. See värske kevadine rohi... Olin kindel, et see hobune ometi ei haigestu, hoidsin hoopis ponisid ja paari kogukamat looma „dieet-murul”, aga näe, ikka juhtus… Eesti tõugu hobuke on mitu aastat meil elanud, kõik on olnud korras – ja nüüd äkki jalust ära, valudes ning tavaravimite tõttu kärnas ka veel. Elu keeras vinti peale, ju mul oli vaja tänu sellele hobusele jõuda järgmisele tasemele,” arutleb Hele.

“Nii enda, oma laste ja loomade kui ümberkaudsete inimeste ja loomade pealt näen, et Kõigevägevamal ongi komme perioodiliselt sind testida. Omandasid teatud oskused ja teadmised, tegid otsused, kuulasid südant, asusid taas teele – ja siis saatus otsekui katsetaks, kas sinu otsus on ikka kindel, kas sa ikka väärid ja suudad. Olen väga lähedalt näinud, kuidas inimestega juhtuvad sellise järelekatsumise käigus asjad, mida võiks nimetada katastroofideks ja tragöödiateks – ja nad tulevad toime! Nad põletavad läbi oma valu juhtumiste ja kaotuste tuumani. Ühel hetkel on õppetund käes, tuumani sukeldutud – ja ei ole enam valus. On leebe mõistmine. Selle maheda teadlikkuse pealt minnakse edasi – aga eespool ootavad järgmised väljakutseid…”

Vindikeerdude tekitatud nähtamatud seosed, peente tasandite tarkus toob õiged inimesed ja loomad üksteise juurde. Nii, nagu Järvamaa maheperedest on moodustunud vaikne loosungiteta kooskond, on Sveni ja Hele ellu saabunud ka nende neli last. Tõeline tegijate meeskond. Pojad on otsekui Kristallkuningapoeg ja Välek Vibulane ning tütred nagu ronjalikud Nukitsaneiud. Oma ülesannete ja sõnumiga kaunid väiksed inimesed.

“Ma tean, kuidas olla õnnelik, mis maitse on rahul ja kuidas lõhnab tasakaal – aga neid teadmisi ei saa me kellelegi kunstlikult ega teenuse korras edastada. See on  kogemuslik õppimine, keegi teine seda tööd sinu eest ära teha ei saa. Ja mis peamine – sul peab olema tahtmine ja valmisolek end sellele avada ning usaldada oma sisemist tarkust. See tähendab aga vastutuse võtmist. Siis ei saa ju enam kedagi süüdistada…

Põhuloss-roomaja :))

*

Samas on aga inimesed oma elurännakuil erineval kaugusel. Läbimas erinevaid õppetükke. Ei saa öelda, et maal elamine on parem kui linnas või õnnelikuks olemiseks on vaja tingimata vaikust. Tegelikult pole mitte koht niivõrd oluline, kuhu kulgemine su viinud on, vaid meeleseisund, milleni jõudnud oled. Ka kivilinna betoonkarbis võid tunda end elurõõmsa ja õnnelikuna. Samas kui maal, keset hingematvalt kaunist loodust võid murduda murekoorma all…

Võta vastu otsus, et võid olla õnnelik nüüd ja praegu. Lihtsalt niisama. Keegi teine ei saa seda sinu eest otsustada. See on sinu otsus. See ei pruugi lihtne olla. Põhjuseid õnnetu olla ju jagub. Aga see on sinu otsustada, kumba olulisemaks pead. Ja kelle elu see otsus enim mõjutab? Sinu enda ju! Mis sul siis kaotada? Õnnelik võid olla ka tasapisi, üks päev korraga!” julgustab Hele.

“Samas aga üha lähedasem ja sisukam kooselu hobustega on mulle õpetanud sõnatu kõne ja kehakeele abil tõsiasja, et ka inimestele ei tohi kui tahes neile-kasulikke teadmisi peale suruda. Kui ei küsita, jäta rahule. Kui ei paluta, ära hinda ega arvusta. Õnneks ei käsi keegi ka teiste kommentaare kuulda võtta. Me ise kehtestame oma piirid. Tõmbame endale ligi neid, kes sobivad ja haakuvad. Eemaldume valedest mudelitest – mida vaiksemalt ja rahulikumalt, peenemalt ja sõnatumalt, seda parem kõigile. Ootan rõõmsa uudishimuga, mis edasi. Kui hea on nautida seda, mis ON – mitte üha igatseda seda, mis puudub, mis lahutab veel õnnest. Paikseks jäämine pole tänases maailmas mitte resignatsioon, vaid julge süvareis tegelikkusse. Olgu abilisteks kes-mis iganes – kitarr, kõhutants või hobused!”

 

Noor tinkeri-täkk

* 

Hele Aluste sõnumid:

 

Hobusüle turvaline tukse

Vahel on hea, kui inimene suunab oma pilgu veidi kaugemale argielust ning jääb kuulama end ümbritsevat maailmaruumi.

Jälgib teisi elusolendeid ning kuulatab looduse pulssi. Ja leiab vaikuse, mis hakkab teda kõnetama.

“Mida vähem me teeme, seda rohkem me tunneme. Olemine on omaette oskus, mida on võimalik õppida. Ja selles olemises on võimalik kasvada. Ratsutamisteraapia hindamatu toime lastekodulastele on üks hoburavi suundi, mis huvitab mind üha sügavamalt ja põhjalikumalt,” ütleb nelja lapse ema Hele Aluste, kes peab koos abikaasa Sveniga Järvamaal Anna ja Peetri vahelise maantee ääres Koordi külas hobuteraapia, põhumajade ehitamise ja muude eluliste oskuste õpetamise talu. “Seda on nüüdseks tänu ilmsetele tulemustele ka Eestis mõistetud, et ratsutamisteraapia mõjub nii vaimsel kui füüsilisel rehabilitatsioonil imeliselt. Soojus, tasakaal, rütm ja suure loomaga ühine hingamine.

Mind aga paelub aina sügavamalt ja olemuslikumalt hobuteraapia mõju hingehaavade puhul, mis saadakse siis, kui vanemad lapse hülgavad. Või ei märka tema hingelisi vajadusi. Nii hobuse kõrval kui seljas olles kasvab lapse enesekindlus ja väärikus. Ent mõnel juhul avab just vaikselt seisev hobune ukse lapse sisemaailma. Kuidas? Meetodeid ja võimalusi on mitmeid. Üheks tüüpiliseks näiteks aga alljärgnev:

Teine tinku-täkk - tulevaste Eestimaal sündinud iirlaste isa.

Turvatunnet ja tasakaalu vajav inimene asetatakse hobuse selga tagurpidi - pea pepu peal ja käed-jalad hobust kallistamas. Vahel pannakse isegi tekk talle peale ja tallis kustutatakse tuli. Sageli jäädakse sügava lõdvestuse tõttu lausa magama või ilmub pisar silmanurka – hobuse proportsioonid toovad sellises asendis olles kehamälust esile pildi imikust ema rinnal – suurus, soojus ja hingamine äratavad sügaval sisimas oleva info. Ema sülega võrdset turvatunnet kogeb ka see, kes on pidanud lapsena sellest ilma jääma -  ja see mõjub imeliselt,” kirjeldab Hele. “Vähemalt sama imeliselt mõjub tegelikult ka see, mida Saksa hobuterapeudid nimetavad veenva võõrsõnaga “somaatiline resonants”, mille kohaselt kahe teineteisega suhtleva elusolendi vahel toimub vastastikune energeetiline mõjutamine, kuni jõutakse ühise tasakaaluseisundini. Maakeeli öelduna – vahel piisab ka rahulikult sööva hobuse silmitsemisest – ja suur rahulik heatahtlik olevus häälestab ka inimese sama rahulikule hingamisele ja õõtsumisele. Minu soov on seda maailma veel lähemalt tundma õppida – õpetajaks on võimalikult tihe lähedus oma hobustega. Tean juba, kui oluline on ennast maskidest ja hangunud kaitsekihtidest lahti, tagasi lapseks koorida. Siis saab igaüks endale siin ja praegu ikkagi õnneliku lapsepõlve korraldada.”

 

 

Hele tõlgib inimestele hobuseid: 

Tere, sõber. Rõõm kohtuda! Mina olen hobune.

Tore, et mind märkasid, soovisingi Sinuga suhelda.

Kui peaksid arvama, et Sa minu keelt ei mõista, siis

luba, ma selgitan. Tegelikult saad Sa minust aru,

kui vaid tahad. Sa võid suhelda kõigega, mis Sind

ümbritseb. Ja Sulle vastatakse. Tõsijutt. Selleks

pead vaid avama oma südame. Mõistuse võid

sellisel hetkel kõrvale jätta. Mina suhtlen Sinuga

läbi tunnete. Sama teeb ka lill, mida imetled. Ja

päikesekiir, mille üle rõõmustad. Sa tead küll, mida

ma selle all mõtlen. Vahel juhtub, et Sa takerdud

mõistuse keerdkäikudesse, püüdes aru saada

millestki, mis jääb väljapoole selle piire. Aga meie

räägime teineteisega otse – südamest südamesse.

Me viibime Sinu kõrval, et meenutada Sulle

ARMASTUST. Meie, loomad, võimaldame teil,

inimestel, näha teie endi võimet armastada ja

märgata. Seda seeläbi, kuidas te meid kohtlete.

Me oleme teie peegliks. Aga me ei anna teie

kombel hinnanguid ega tee järeldusi, vaid jääme

lõpuni ausaks peegelduseks. Selles on oma võlu,

kas oled märganud? Muutus Sinu hinges puudutab

ka mind. Sinu hirm tekitab minus hirmu, Sinu

armastus peegeldub Sulle vastu minu silmist.

Sinu mõtted, tunded ja teod mõjutavad otseselt

minu elu, elavdades Sinus vastutust elu ees

tervikuna. Sest kõik elav Sinu ümber vastab

Sulle alati.

Hea on siis mäletada, et iga uus hetk annab Sulle

taas võimaluse. Võimaluse täita see armastusega.

Ja et alati on see valik Sinu teha.

Iirlane ja eestlane omavahel.  

***

 

Kõik, kes on hobusega lähemalt kokku puutunud,

teavad nende võimet puudutada inimese hinge.

Hobune on oma olemuselt jäägitult aus ning ta on

suuteline õpetama ka inimest olema aus, eelkõige

iseenese vastu. Hobused peegeldavad temaga

kontaktis oleva inimese füüsilist ja emotsionaalset

seisundit.

Saakloomadena ning suurtes karjades elavate

loomadena suhtlevad hobused omavahel selgelt

väljakujunenud kehakeele ning märguannetega.

Nad tunnetavad oma piire ja oskavad neid vajadusel

kehtestada. Hobuse instinktiivne käitumine

osutub aga inimesele suurepäraseks õppevahendiks.

Hobused reageerivad inimese tunnetele ja

käitumisele. Muutes iseenda käitumist, näeb

inimene kohest muutust hobuse käitumises.

See võimaldab tundma õppida oma võimeid

suhtlemisel teise osapoolega, mõista oma suhtumise

ja tegude mõju elulistele protsessidele.

Ellipsikujulise põhiplaaniga põhu-bangalo. 

*

 

Poiste siesta. Suurusest olenemata on une ees kõik võrdsed. Ja mitte ainult une...

*

Meie ratsutamisteraapia-alane suund on psühhosotsiaalne. Oma

tegevuses lähtume EAP ja EASD printsiipidest (EAP – Psühhoteraapia

Hobuse Abil; EASD – Isiksuse Areng Hobuse Abil). Meie töö on oma

olemuselt eksperimentaalne.

Tegeldes hobustega, täites teatud ülesandeid ja harjutusi, saab protsessis osaleja iseenda kohta palju uut teada. Esile kerkinud mõtteid ja tundeid analüüsitakse. Inimesel on alati võimalus teatud situatsioonides valida oma käitumist, katsetada selle mõju ning saada hobuselt ausat ja otsest tagasisidet.

Kogu protsess paneb selles osaleja proovile, soodustades seega nii tema füüsilist, vaimset kui emotsionaalset kasvu. Samuti loob see võimaluse isiksuse arenguks läbi tugevate eduelamuste kogemise. Oluliseks faktoriks on aga siiski inimese enda valmisolek ja motivatsioon muutuseks.

Sedalaadi töö eeldab holistlikku lähenemist, mistõttu on võimalik

saavutada positiivseid tulemusi nii motoorsel, neuroloogilisel, psühhomotoorsel, kasvatuslikul, kognitiivsel, psühholoogilisel kui sotsiaalsel tasandil. Samas ei eelda see inimeselt mingisugust ratsutamisoskust, kuna suurem osa tööst toimub maa peal hobuse kõrval.

Nii uus - ja näeb välja, nagu antiikne sammas...

*

Isiksuse Areng Hobuse Abil on meetod, mis võimaldab omandada ja

täiustada mitmeid väärtushinnanguid ja oskusi:

• verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemine

• loov mõtlemine ja probleemilahendusoskus

• konfliktsituatsioonidega toimetulek

• võime ära tunda ja luua tervislikke suhteid

• võime tajuda ja luua piire

• juhtimisoskused

• meeskonnatöö

• usalduse kasvatamine enda ja teiste vastu

• enesekehtestamine

• vastutustunne

• negatiivsete mustrite teadvustamine ja asendamine

• hirmude teadvustamine ja nendega toimetulek

• stressi vähendamine

• turvatunde kogemine

• austus

• hoolimine ja armastus

• ja palju muud …

 

Õpetades õpitakse - ja tuba-haaval valmib tare, tare-haaval küla. Nii otseses kui kujundlikus mõttes.

***

 Teraapiaprotsess on teekond iseendasse.

Ja sellele teekonnale on hea minna koos sõpradega.

Koos hobusega ongi terapeut siinkohal pigem

kaaslane kui õpetaja. Hobune aga – olles puhas

osa loodusest – teab inimesest sageli paremini,

mis on eluliselt oluline. Samuti on tal ka võime

muuta inimesele nähtamatut alateadvust silmaga

nähtavaks ja tajutavaks kogemuseks.

Tegemise peatudes tekib võimalus olla.

Ja olemises hakkame märkama midagi sellist,

millest meie tavateadvus ei pruugi teadlikki olla.

Sel teekonnal aitab kaasa kehamälu, mis käivitub

kehatunnetuse arenedes. Tegelikult polegi vaja

õppida mitte niivõrd uusi oskusi enese analüüsimiseks,

vaid pigem õppida lõdvestuma sel määral,

et meie keha sisemine tarkus juhiks meid mõtete

ja tunneteni, mis ootavad avastamist. Kõik see

toimub omas tempos ja alati avastame endas just

neid uusi nüansse, millega tegelemiseks on me

vaim valmis: „Rohi kasvab just nii kiiresti kui vaja -


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat