Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Minni-Manni sälusaaga


 Mina, hiljuti kolmeaastaseks saanud Maria Indira, jutustan teile, kuidas ma sain päris oma hobukese. Õigemini kaks. Silbersee's Madonna, väga erilist värvi ujeda aastase sheti-apaloosa-sälu valisin ma endale Raja talu miniloomaaia kümnete võimalike variantide seast ise. Teine aastane sheti-sälg Jo-Jo valis Väätsa "ponipoes" meid ise välja ning teda nimetab mu ema Kati oma esimese lapselapse hobukeseks. Täiesti kummalistel asjaoludel sattusime ühel õhtul kell kümme niimoodi Jo-Jo juurde, et mu vanem vend magas juba, vanem õde oli pidzhaama, pleedi ja papudega - ja selle asemel, et teistele neid ponisid tutvustada ja pakkuda, kes 13liikmeliseks paisunud karjas üle olid, saime aru, et minu valitud Madonna kõrvale on tõesti mõnusat eakaaslast toeks ja sõbraks vaja.

Ponide valimise ja tulemise loo kirjutab minu eest üles mu ema, kes hobuüldsuse rõõmuks seda keskkonda siin sisustab. Oletatavasti kirjutab ta kõik selle nimede ja nägude, juhtumiste ja paikasaamiste seeria üles nii, nagu see tundus ka mulle. Mitte talle endale. Ja kui ma mõne aasta pärast lugema õpin, eks ma siis parandan ja täpsustan. Kui ma siis seda sälgude saamise saagat enam nii täpselt ja õigesti mäletangi. Ega vist mäleta. Täiskasvanudki unustavad juba möödunud nädalal toimunu üsna ära - ja jätavad oma legendid meelde teistmoodi. Nii, nagu meeldib ja sobib. Mis siis veel lastest rääkida. Aga üks on minu täiskasvanuks saamise juures kindel - just nende hobuplikade abiga saan maast-madalast hobuinimeseks. Kes aga on hobuinimene, see on Inimene suure algustähega. Ja ega ma pole sünnist saadik hobuste läheduseta olnudki. Tehes teie jaoks seda Horsemarket.ee kodust keskkonda, on mu ema kogu minu olemasolu aja nii Eestis kui kõigil võõrsi-reisidel innukalt ja pühendunult mööda talle ja talusid, kasvandusi ja keskusi kamminud. Mina ka! Alati kaasas. Sünnist saadik käte ja jalgadega erinevate hobuisiksuste pikkade soojade nägude küljes. Normaalne!

Hobused ühendavad ka inimesi. Tänu Madonnale on meil maailma kõige soojem, rahumeelsem, kannatlikum, leplikum ja päikeselisem sõber Andrus - Teemant noh. Mitte Ansip. Andrusansipiin ütlen mina hoopis martsipani kohta. Ja me kuulume nüüd olemuslikult kokku ka Juhveltitega - Urmase, Katrini ja nende tütardega, kes meie jaoks Jo-Jo kasvatasid. Mullu mais, kui need tibid sündisid, me veel ei aimanudki, et maailmal on meie jaoks midagi nii ilusat ja head varuks. Aitäh! Nii Teemantile, Juhveltile kui kogu maailmale.

Tegelikult oli paratamatus, et ka mina endale hobukese saan, sisse kodeeritud juba lukku "Palverännak hobustega". Mu vanematel õdedel on eesti hobune EQ ja tshigitt-poni Monti. Mu vennale tõi novembrikuine tsüklon sitikmusta sheti Orla. Mina olin seni puha hobuseta. Seda küll, et meie karja kuuluvate hobuste seljas ja jalus ja nendega ülilähestikku koos nagunii - aga iga inimene teab, mis vahe on oma ja ühistel hopadel. Oma on oma.

Kui me kolisime päriseks ja alaliseks oma Liu ranna Eedenisse, läks meie kodus võim ponide kätte. Kuni pidasime hobuseid talviti Freddy ja Aire juures Lätikülas Kilgi tallis, oli ema teekaaslaseks hannoveri-araabia sportmära Vespera. Rannaniidu rikkalik sööt, suure majapidamise põhjustatud suur töökoormus, mis ei jäta emale kaugeltki iga päev oma hobuse loksutamise aega, põhjustas aga kobeda koolisõiduhobuse ülekaalu, energia ülejäägid ja pidevad jamad. Aadlidaamist ratsu tõmbab kogu karjale kaela keskmisest karmima parmupaanika - ja ise nende käes hüsteeriasse sattudes ohustab väiksemaid hobuseid, lapsi ja koeri. Nõnda võib teatud määral öelda küll, et minu ja mu õdede-vendade ponid sõid mereäärsest paradiisist ema ratsu vällja. Aga tegelikult ei nautinud peen preili kõiki neid nähtusi, mis teevad ponid-aborigeenid õnnelikuks. Siin talvitades aga on ees jäised tuuled ja tuisud, pakased ja stiihia - mis sobib meie shetidele-aborigeenidele hiilgavalt - sporthobuse ümber peaks kogu pere teda teenindades ja turvates aga talvel veel hoogsamalt siblima kui praegu. Meie pere aga on ema Kati ja lapsed. Kuna ema teenib meile kõigile ka elatist, ei või üks mära teda üleni ära kasutada.

Eesti hannoveride kasvatuse elav legend, Suur Ema Proover oli juba kolme aasta eest Vesperaga kohtudes temast liigutavalt sisse võetud. Kui me otsustasime oma kodus talvele vastu minna ainult ponide-aborigeenidega, tuli Reet koos tütar Helene ja õpilase Kristiniga Vesperat vaatama. Ja vaataski ära. Vespera sai Helenele ja Reeda tütretütrele Annikale. Õpilane Kristin sõidab temaga ka. Ja et asi sai üliväga õigesti, seda näitas tõsiasi, et treileri suhtes pirts Vassilissa kõndis hobulausumise peale "Reet ootab sind!" sirgelt kopsikusse - ja Vinnis maha astudes käitus, nagu oleks elu aeg seal olnudki. Oma elemendis! Tänu taevale.

Mitte üks pisar. Ainult vaikus, rahu ja tasakaal. Mitte tühjus - vaikus. Vahe on suur. Selle vaikuse keerab ema juba sel laupäeval jälle pea peale - läheb Hiiumaale aborigeenimära tooma. Aga nii need hobused ja eluloo ajajärgud, vajadused ja võimalused siin ilmas ju liiguvadki. Hobune on sõber ja teekaaslane ja kallis omand küll - aga temasse ei tohi tema heaolu arvel klammerduda. Päris koera moodi ta ju pole ka. Et võtad kutsikana ja pead viisteist aastat muutumatus koosluses. Hobused on... hobused.

Ja sellest, kui palju erinevaid võimalusi meil kõigil on hobuse valikul, sain aimu juba oma esimese hopsi valimisel. Meil oli otsus - ühe kuni kolmeaastane mära - et tshigiti-Montiga trügimiseks ei läheks. Andrus Teemanti juures valis ema endale ühe valge ja mu vanem õde ühe lapilise. Aga kuna me valisime poniplikat ikkagi mulle, jäi nii, et mina otsustasin. Valisin ise.

Ja nüüd, kus olen kuu aega oma ponibeibedega koos elanud, oleme moodustanud Silbersee's Madonnaga maheda ja üleni ühte hoidva paari koondnimetusega MinniMannid. Kui jutuks on Madonna ja Jo-Jo koos, siis on nende ühisimi Jo-Ma-Jo. Lihtne ja loogiline ju.

Mu emal käivad kõik asjad väga kähku ja hoogsalt. Minul mitte. Mina kaalun, tunnetan ja lasen rohul kasvada ilma teda otsast sikutamata. Sellepärast käisime onu Andruse juures ponisid vaatamas ja ootamas, onu Teemantiga sõbrustamas ja tema talledele nimesid panemas õige mitu kuud. Selle aja jooksul on ka päris mitu muud poni omale kodud leidnud.  Valehambumusega minisheti-plika samuti. Igaühele on õige kodu ja peremees! Alati!

Need märad, kes meie säluvalimise alguses olid tiined, on nüüd ammugi maha saanud. Ja mina seoses sellega jälle sügavama ettekujutuse eluringi kulgemisest hingeligi saanud.

   

Andrus Teemantiga peetud telefonivestluste järgi läks ema mulle alguses sedasinat Leonit valima. Aga Leoni on kellegi teise eriti ilus nunnumära. Võõramad inimesed ei kujuta muide ka seda ette, kui ilus hing onu Andrusel on. Ta kannatab saatuse laksud ja eluraskused nii kuninglikult välja, et sellest aina õpi.

Hakkame siis valima!

Kasepuuhobune!

Ema hakkas kodus mõtlema selle hobuse peale...

Wannast sai kaks kuud hiljem suhtekorraldus-gurutar Aune Pasti lapselapse poni!

Mu vanem õde Brigita viinuks koju selle.

Aga keegi ei tohi endale viia mõne teise pere hobust!

Hiirjat Emmat ei saaks Raja talust ära tassida selle pärast, et ta on Andruse emme lemmikmärakene.

Hollandis pandud nimega Imke valis välja mu ema - see liigutab. Aga mina teda ei valinud. Mina tean!

Parempoolne mära on muide kangelanna. Nii nagu meie pere Orla elas suures tallis stoiliselt üle selle, kui halastamatud hiidkillerid üle tema hüppasid - väikest peremeest ei tohtinud maha pillata! - nii kannatas ka valge kangelanna kord vapralt ära hundikoera rünnakud, kuni seljas olev laps maha ronis - alles väikese ratsaniku eemaldumisel andis vapper lumehelbeke ründavale penile peksa. Vot nii! Aga need väikesed hobused ongi sellised. Julged, ustavad ja suuremeelsed - kui neid aupaklikult kohelda.

Teisel ja kolmandal korral, kui oma õige-leidmise-retkel Sigastesse sõitsime, vaimustusime ühiselt sellest Brikist siin.

Minul jäi samal ajal, kui ema ja õde vaimustunult ümber vastsündinu ohkisid, pilk selle poni peale siin. Pikajalgne ja tumesinise puhta virvendusega. Leebe ja malbe. Õrnake ja ujedapoolne. Mina juba teadsin, et see siin ongi minu hobuke.

Briki saab oma hobukeseks kellelegi tuleval aastal.

Mina sain teadmise, kui mõnus on kõiki neid isiksusi imetleda ja nende maailmas külas käia...

...kõike ilusat ei pea omama.

... kuulume üksteisele ka omamata, üksteise eluloo osana, ehitusmaterjalina.

Küll minu sõber Andruse juures kasvab teistele lastele ilusat valimist! See on Barbara.

Kes hobukestest sobib mõnda koju kaisupiisoniks.

Kes läheb Saksamaale sugutäku litsentsi saama. Andrusel on sihikul nii värvuste ja tüüpide täiusliku paljususe saavutamine kui see, et kõik Hollandist ja Saksamaalt oma kollektsiooni toodu oleks õigesti ja korrektselt edasi aretatud.

Aretamine on Raja talus täpselt sama oluline igapäevatöö, nagu kõigi mini-tüüpi koduloomade näitamine linnalastele. Loomaaed ja -pood käivad paratamatult käsikäes.

Elekter! Hobupoe täitmiseks on majapidamises täkud. Jacko ja Ninja olid omavahel pundis seni, kuni tänavused varsad ära sündisid. Edasi sai kumbki oma märakarja enda kätte.

Ninja on seega nii Raja talu vapiloom kui...

...perekonnaõpetuse mudel. Täkud koos käituvad nii. Täkk oma märakarja pealikuna ja isana käitub naa.

Raja talu noor märakene Merla on samuti õpik. Ta õpetab loomaaeda külastavatele lastele erilise  kolmejalgse säluna, et ka teistsugune, erivajadustega loom tohib elada ja õnnelik olla. Ta õpetab jahedale ja kaalutlevale osale inimkonnast, kuidas võib oma pere loomasse suhtuda ka siis, kui sul on erinevate liikide esindajaid kokku mitusada. Merla jäi talvel jalgapidi karjusetraati, mille metssead olid postide küljest lumme sikutanud. Külmunud jalg kärbus. Doktor Lazslo Banyazs ravis sälukest nädalaid ja kuid - tema elu päästmisse sai investeeritud vähemalt ta enese hind. Ja siin ta nüüd oma missiooni täidab - vaadake, inimlapsed, ka eriline on ilus!

Vana täkk Berni näitab loomaaia külastajatele vanaduse ilu ja väärikust.

Aher märakene aga õpetab inimestele, kui õige on laste saamine ja elu jätkamine - emaks loodud olevus, kes varssasid ei saa, varastab neid teistelt märadelt. Seepärast ta vana täkuga kaksindust naudibki.

Niimoodi ma neid erinevaid isiksusi vaatsin ja musitasin.

Aga ma teadsin, et see mullu maikuss sündinud, põdravasika moodi olend on Minu Madonna. 

 

Ma ei pidanud teda puudutama. Vaatasin - ja ei lasknud nägude-lõhnade-muside paljususel meeli segada.

Tundsin Ninja juurde toodud võõraste märade seas ära Olustvere Karoliina...

Oma kerakene on sulle ikkagi muutumatult oma ja lähedane.

Ole kaitstud.

Kohtumiseni!

Kohtuma oli Madonna määratud lisaks mulle niisiis ka teiseaastase sheti-märaga, kes sündis Väätsas temast kaks nädalat varem.

Jo-Joga kohtumiseni viisid meid kõik kokkusattumused, mis kinnitasid: need kaks sälu-neiut peavad meie koju tulema koos. Ühevanused. Millimeetri pealt ühekõrgused. Väga erineva iseloomu ja olemusega. Kokku superlahe paar.

Nende kokkusattumuste ärakorraldumise huvides õnnestuski alles kaks kuud pärast Madonna valimist MinniMannikeseks mõlemad sälud korraga koju tuua. 

Niimoodi sõidetakse üksteise ellu - ja miski pole enam endine...

Jo-Jo emme Liisu on muide Väätsal veel müügis.

Kui onu Andrus aga minu Madonna - ja nagu ema ütleb, esimese lapselapse Jo-Jo korraga meile tõi...

... sõlmusid risti-rästi sõprus- ja sugulussidemed meie ja Teemanti-onu, meie ja Juhvelti-pere - Madonna ja Jo-Jo kogu tausta ja tagala vahel.

Kui Raja talu kaubamärgiga autos veel sälupiigad nagistasid ja jagelesid...

... siis kodus moodustasid nad kiire enesekaitselise paarisrakendi. Appi, kuri Orla!

Nüüdseks Rakveres Reet ja Helene Prooveri ning nende väikese Annika ratsahobusena õigesti liikuv ja toituv Vespera oli mudilaga alguses suisa üllatavalt kuri - võibolla aimas, et siit tuli vahtkonnavahetus?

Nii ilusad! Arvas onu Tobias. Kui sälgusid on vaja ühest koplist teise karjatata, paneb neist kõrgem koer neile koonu tagumiku peale ja lükkab neid rinnaga. Täiesti hääletult. Aga möödapääsmatult :)

Suurte märade - Orla ja Vespera - pireda vaenu käest päästis pisikesi plikasid papa Monti. Ta võttis tüdrukud lihtsalt omale. Täieliku hoole ja kaitse alla. Ülimalt õrnalt ja vastutustundeliselt. Nüüd on igaüks oma elemendis.

Nii, kus on nüüd see aborigeenimära, kelle lubas perenaine Kati sel nädalal Kassarilt tuua?  

Nõnda me nüüd oma poniparadiisis siis elame. Kõigil on sarnased nõudmised, vajadus ja ettekujutus õnnest. Keegi ei vaevle putukate ega ületoitumise, tuule ega ülivajaliku trenni-nõudmise all. Kõigil on kõike parasjagu. Ja milline hobune sinul on?


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat