Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Palverännak hobustega


 

Palverännak hobustega

Tekst: Kati Murutar

 

Läinud novembri lõpu lumetsükloni ajal ostsin oma kuueaastasele pojale Shetlandi poni, sitikmusta mära Orla.

Juulis meile saabunud shetidest Jo-Jost ja Silbersee's Madonnast räägin edaspidi - nagu ka hannoveri-araabia sporthobuse Vespera edasiliikumisest Reet ja Helene Prooveri legendaarse dünastia teenistusse...

Mitte miski siin ilmas pole alaline.

Areneme ja täieneme.

Klammerdume - ja laseme lahti.

Õpime, õpime, õpime - sest nii käsib jumalik sisesund. Mitte Lenin :))

 

Juba aastajagu oli mu kuuene poeg tahtnud pea alati, kui tema vanemate õdedega talli oma hobuste juurde läksime, kaasa tulla. Olin talle kahel kolmandikul juhtudest öelnud, et tal pole tallis midagi teha: jääb jalgu, lodistab veega, ehmatab hobuseid. Kolmandikul juhtudest, kui ta siiski kaasa võtsin, lõppes käik nutuga: “Mul pole kellegagi ratsutada! Ma ei saa kedagi harjata! Kellele mina porgandeid annan?”

Mida sa harjad, kui oled kuuene mees ning sinu ulatuskõrgusel on ratsu kõdikartlikud jalad? Iga peremees annab porgandeid oma hobusele. Enamasti ei viitsinud vanemad õed lasta väikevennal ka oma hopse pärast trenni jahutada – roni maha, tõsta poiss üles, kõnni hobuse kõrval… no kesse jaksab!

Ühel saatuslikul reedel lõppes see, et jahutada ei lastud, porgandeid jagasid teised ja harjamise asemel sai pidevat paika panemist – “eest ära!”, “hoia nurka!”, “ära tolgenda siin!” – väikese mehe valju nutuga talli vahekäigus. Viiiiks! tegi ema süda. Läksin joonelt meie talli peremehe Freddy Saarmi juurde ja ütlesin, et kui nad koos perenaise Airega jälle Saksamaale hobuseid tooma sõidavad, paluks meile üks Shetlandi poni mära tuua.

Aga just samal ajal oli Lätiküla talli emanda Aire vend Saksamaal ponikasvanduses üht tellitud mära peale tõstmas. Tõstis teise veel. Samal hetkel! Reedel tekkinud mõte sõitis juba pühapäeval koos Saksamaalt saabunud tsükloniga Eestisse. Mina muudkui palvetasin, kuni treiler väikeste märadega maanteel oli. Ja palved aitasid. Me ise pääsesime elektri ja teedeta jäänud talli uut pereliiget vaatama alles kahe päeva pärast.

Palvetamine aga jätkus, sest minimutukas sai köha. Mis tähendas tema poputamist ja jaokaupa liigutamist, mis aga sobis hästi lapse ja hobu kokkuharjutamisega. Poni pole jalgratas, et muudkui kargad selga ja paned ajama. Kõigepealt harjad tasapisi, siis kõnnid, loom käekõrval, seejärel jalutad vaikselt seljas sammu…

 

Hobune on asendamatu

Kui nüüd päris aus olla, siis oli selles hulluvõitu teos, et poisile poni ostsin, suur tükk isekust ja omaenese hirmudega heitlemist. Nagu tütardele soetatud hobustegi puhul. Kuidas nii?

Olen korduvalt ja valjusti rääkinud, kui asendamatud lapsehoidjad on hobused. Vajadus ja harjumus, kohustus ja soov nende juures käia kaitseb teismelisi piigasid kaupsides hängimise, tšilliseltskondade ja kaifiainete eest. Pigem juba investeerida hobusesse, tema varustusse, kabjahooldusse, köharohusse ja treeneri palgasse! Sõnastasin selle nii: “Kui ma praegu ütlen pojale, et “sul pole talli asja”, nean hiljem seda hetke alati, kui teda teismelisena mööda linna otsin. Kui ma ei loo talle praegu, mil ta ise tahab, põhjust ja tingimusi tallis kasvada, läheb ta tänavale kasvama.”

 

Õnnelik lapsepõlv kõigepealt endale

Kahtlemata nõuab selline elusa asja abiga lapsest Inimese kasvatamine visa, pidevat ja taktitundelist töö. Iga päev tuleb viitsida ise talli minna ja ka lapse peab laiskadel õhtutel välja ajama, sest hobune on elus ja ootel iga päev. Samas on see võimalus lastega nende lapsepõlve elada. Nii nagu soovitab Richard Browni raamat “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”. Koos lastega nende lapsepõlve elades saame ka kontakti omaenese Sisemise Lapsega.

“Mu isekus on veel suurem, kui ma eneselegi olen söandanud tunnistada,” pihtisin kord sõbrale, kes mu hobustesaagale kaasa on elanud. “Olen need loomad soetanud sellepärast, et MINA olen neid imetlenud ja tahtnud. Hobused – ja suured koerad ja palju lapsi – on olnud see, millest MA ISE lapsepõlves puudust tundsin. See, mida ma kõigi oma loomadega veedan, on eelkõige MINU õnnelik lapsepõlv. Mille käigus ma kunagisest psühhoterrorist, kompleksidest ja kataklüsmidest lõpuks ometi saan välja kasvada. Kogu isekas ilus ja loovas enesekesksuses. Ja kogu raha eest muidugi ka.”

Ostes hobuse, investeerid ühtaegu nii lapsehoidjasse kui ka spordivahendisse, nii vabadusse kui kohustusse, nii loomingusse kui rutiini. Hobul on tujud ja köhad, kapriisid ja traumad – ta on elusa isiksusena igal hetkel ootel ja olemas. Temast moodustub su vastutusel olev kari ja ülesanne. Igaveseks.

 

Siin ja praegu

Üldiselt hoian hobuste lähedusse – üha enam ja veendunumalt – just sellepärast, et nad ei soodusta hala ega muremõtteid. Vastupidi, tallis lakkad mineviku pärast ohkimast ja tulevikuplaanide käes puhkimast.

Olen väga nõus filosoofidega, kes väidavad: 90% meie igapäevasest 60 000 mõttest on korduvad kinnismõtted ning neist omakorda 90% on negatiivsed. Kui sa hobusega või muu lemmikloomaga tegeled, satud üsna iseenesest ja sujuvalt meditatiivsele siin-ja-praegu-lainele.

Nii looma harjates ja hooldades kui ka temaga koos harjutades leebud sellele hinnalisele hetkes olemisele, mida ei mürgita kauplemine ega kavandamine. Just koos treenides võib märgata, kuidas su ainuski mõte, mis pole siin-ja-praegu, katkestab kontakti, koostöö ja kokkukuuluvuse. Loom tajub iga su lihase – isegi iga närvikimbu tukset – ja on sinuga jäägitult vaid siis, kui sina oled temaga.

See seisund on nii ülev, et olen viimastel aegadel tabanud end tallist hobuste juurest asjatamast ka ajal, kui teatris on esietendus ja kunstisaalis vaimuhiiglaste kokkusaamine. Selge, et mõnel hetkel tabad end enesehaletsuselt, kui kell saab seitse, kultuurimaailmas algavad üritused – ja sina harjutad hobusega visalt vasaku sääre eest äraastumist ilma kaela kõveraks kruttimata. Või sujuvaid üleminekuid galopp-traav-galopp, nii et su käed oleksid paigal, ratsmekontakt ühtlane ning keha laperdamata…

 

Sõnatu kõne

Sa naudid külas mahaistutud ja tühja-tähja lobisetud tundidest enam seda, kui hakkad hobuse käitumist ette aimama ning annad talle oma sõnumid ja impulsid sekund enne tema soovimatuid algatusi. See pisivibratsioonide taju ning ühise hingamise ja pulsi saavutamine on nii õnnestav ime, et inimmaailma pealiskaudsust selle kõrvale enam väga ei tahagi.

Selge, et helgete hetkede hinda kruvib kontrast. Valetõlgendused ja tagasilöögid õpetavad, mis juhtub, kui hobust korde peal jooksutades tahtmatult solvata, kuidas ebastabiilsete kätega hobuse kukal trotslikult kangeks ajada...

Mida tihedamalt selle suure ja üliõrna teekaaslasega koos elada, seda klaarimalt teda tunnetad.

 

Mõtestatud töö

Igapäevane kohustus ja vastutus oma karja ees annab jõu mõtestatud tööks. Mõtestatud töö on see ülev ja väekas värk, mille ümber juba Tammsaare pikki tekste lõi. See on pühendunud olek, mis võimaldab keset ööd täiesti värskena tõusta ja tööle hakata – sest sa tahad, mitte ei pea.

Hobuste peale kulub palju. Kui nad on sul kodus, pead ehitama talli ja rajama koplid, tasandama treeningplatsi ja meisterdama tõkked-kavaletid.

Kui nad on sul rendiboksis, maksad kopsakat kuuüüri ühe hobuse pealt. Lisaks vaktsiinid ja ussirohud, kapjade hooldus, köha- ja traumaravid, nahapõletike ja silmade-kõrvade tohterdus. Pluss hobuse varustus (sadul, valjad, päitsed, ohelikud, tekid) ning su enda varustus (püksid, saapad, sapsud, kiiver, kindad, vest, jope). Kui aastaajad vahelduvad, läheb hobuinimene – erinevalt viimase moe järgi ostlejast – ratsavarustuse poodi ning soetab uued saapad ja püksid, sadulateki ja suulised.

Minul läheb kõigi hobuste ja laste – ma ise kaasa arvatud – hobuhobi peale kuus 15 – 20 000 krooni.

 

Viharavi

Seesinane investeering annab vastu piiramatud isiksusliku arengu võimalused. Võrdleksin täiesti veendunult oma tallivahet voorimist ja hobustega ühes rütmis elamist palverännakuga.

Üha rohkem tuttavaid käib seniste puhkusereiside asemel hinnalistel ja erilistel palverännakutel. Kes Tiibetis, kes Alpides, kes Paulo Coelho eeskujul Santiago de Compostelas. Elamus, mida nad kirjeldavad, on sarnane. Erinevus on selles, et võõrsile palverännakule minek muudab küll Maa sinu silmis ühtseks ja hõlmatavaks, aga möödub kui unenägu. Ja väärtuslik päevitus kulub maha, nii otseselt kui piltlikult. Töine palverännak koos sõnatut kõnet õpetava õe või venna Hobusega on aga möödumatu.

Muidugi mõnikord ei viitsi ega jaksa. Tahaks voodisse kerra tõmmata ja raamatut lugeda, mitte talli minna. Siis õpid peatükki enesesunnist nii, et sa poleks vägivaldne. Sagedamini aga ei viitsi üks või mõlemad tütred talli tulla. Räägivad palju-õppida-ja-pea-valutab-juttu ning kaovad kohe, kui lahkud, linna peale. Mis on mõistetav ja inimlik.

Siis võtad pikki peatükke viharavi õppetundi. Kipud solvuma – ma ostan ja maksan, muretsen ja tagan, ja teie ei viitsi! Oled selliste pursete puhul halvas mõttes lapsik. Ja tänu sellele, et seda ise mõistad, loodetavasti kasvad oma lastehaigusest välja.

Kuna hobune on väga õrn ja tundlik olend, on sel palverännakul lõputud võimalused ka kasutuist muremõtteist vabaneda. Kui mu hobused porisel talvel köhivad, karjamaal ennast põrutavad või veristavad, olen ikka veel paanitsev kanaema. Ent tegelikult on äärmiselt rumal, isegi lubamatu öösel unetuna pimedusse vahtida ja hobuse hingamisteedele või põletikulisele kabjale mõelda. Järgmisel päeval on vaja täie võimsusega tööd teha, et ravimeid osta ja kogu ülejäänud jõuku ülal pidada – mitte mureussil ega väljaravimata vihal end närutada lasta.

Nõnda siis õpin arukalt palvetama, haldjaid ja ingleid kõnetama. Ikka ja jälle. Mul on selleks päris vägevasti aega – hobune elab ligi 30aastaseks. Meie Vespera on kuue-, Monti viie- ning EQ ja Orla nelja-aastased. Head teed meile!

  

Seitse lastehaigust, millest hobulähedus aitab välja kasvada

  1. Edevus. Kui tahad näidata ja esineda, läheb ratsutamine või hobusega tegelus heal juhul aia taha, halvemal juhul aga kukud ja saad tohlaka.
  2. Isekus. Mina ostsin, mina maksan. Ent kes palus? See on su oma valik! Kui tänulikkust nõuad, saad igal juhul haiget ja pettud.
  3. Väiklus. Vandenõuteooriad ja reeturlikkuses kahtlustamine tähendavad üldjuhul, et sa pole sõnatut kõnet ikka veel omandanud – omistad kas sõnakuulmatutele hobustele või laiskadele lastele kujuteldavaid kuritegusid, mida nad tegelikult ei soorita.
  4.  Ülereageerimine. Igasugused inimese liialdatud emotsioonid, nii viha kui rõõm, võimenduvad hobuste seas, nõnda et laviin paisub suuremaks kui elu.
  5. Märterlus. Kui täna ei viitsi talli minna, siis ära mine. See on hobustele parem kui vastutahtmist saabunud must pilveke. Kui pole soovi sadularuumi koristada, ära korista. Märtrina tehtu tuleb sulle pigem kallale kui rõõmustab.
  6. Klammerdumine. Selge, et hobuste seas on hea, õpetlik, puhastav ja ilus olla. Aga mõõdukalt! Eestis on paar inimest, kes on oma tabuuni juhtides tõesti rohkem hobused kui inimesed. Sina ei pea mitte inimliiki põlgama ja talli elama kolima!
  7. Muremuretsemine. Hala iga vistriku ja köhatuse pärast muudab olukorra halvemaks. Hädaldad pinged õhku, nii et su perekonnal on halb olla – ja see rahutus tuleb ringiga hobustele kaela ning teebki nad lõpuks nii haigeks, kui sa ennist liialdatult muretsesid.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat