Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ohtlik... hobune?... ei, Västrik lendab!


  Mihkel Ulmani kirjutatud 21osalise teleseriaali esimese osa raamatuversioon on valmis.

Hakkab üle kuu ilmuma kirjastuse Elmatar senise vapilooma, Öölase krimisarja vend-väljaandena.

Kuidas heale Horsemarketi õukonnale tutvustada, mida ta endast kujutab? Käime välja tootenäidise. See on Västriku-saaga avaosa finaal. Loomadega ja puha :)

Kui olete selle proovitüki ära maitsnud, saate loo lõpuks teada, miks "Ohtliku lennu" raamatu all on pildil näha ka teine, Tammerraamatu uudistaies. Jääge meiega!

"Mees peatas auto sügaval metsade ja põldude, heina- ja karjamaade vahel. Ta suretas mootori välja, et mürin ja tuled teda ei segaks ega reedaks. Mis mõttes just täpselt, seda ta päriselt ei tajunud ega teadvustanudki. Mees väljus ebakindlail jalul autost, et ennast kokku koguda. Temal, Kalamaja-juursel, polnud mingit erilist sidet ega kogemust loodusega. Ei osanud ta ennast sellega ühte sulatada ega sellest laadida. Ta tegutses täiesti tühjaks ammendatud inimese vaistu ajel.

Seisis kergelt vankuvail jalgel ja vahtis ümbrust, ilma et oleks midagi näinud.

Suvine taevas oli erakordselt selge ja tähine – Linnutee nägi välja, nagu oleks keegi tuhksuhkrut taevasse puistanud. Selle kujundi leidmiseks polnud Västrikul küll paraku vaba ajumahtu.

Kõik oli täis mingit vatti ja tatti ning tahtis hinge matta või suisa südame rinnust välja võtta. Kostis tugevat ritsikate siristamist. Neile, kel kõrvad. Andresel ei olnud. Tema astus üle okastraadi, märkamata, mida teeb. Külaelu-võhiklik mees kõndis ise seda teadmata karjamaal.

Tema jaoks oli see lihtsalt üks üleüldine pime tühjus, mitte funktsionaalne maatükk, kus veised üle öö väljas suve naudivad, end ümaraks söövad ja talvistele tapaliinidele vastu astuvad.

Keset lehmade suveöist paradiisi hakkas Andres karjuma.

Mees karjus kaua ja pikalt.

Kopsumahtu tal oli – see oli üks väheseid asju, mida tal üldse veel oli.

Andrese valust ja üksildusest pakatav meeleheitekarje kaikus mööda karjamaad ümbritseva metsa tüvesid ja salusid, kajas kenast raieküpsest metsast vastu, ilma et mees oleks kaja kuulnud või metsa märganud.

Taamal külas hakkasid koerad haukuma. Nende territooriumil säärased senikuulmatud ja ehmatavalt tundmatud möirged – vaja kogu küla penid kampa võtta ja sissetunginud hirmutavat isaslooma häda- või sõjakarjet vaigistada.

Külakoerte koorilaul.

Klähviv kisakoor.

Andres ei teinud säärast tavalist kuuldemängu kuulmagi. See oli linnapoisilegi nii enesestmõistetav taustaheli, et ei ärritanud ega hirmutanud. Ta kuulas hoopis enda selja tagant lähenevat kummalist müginat.

Päris õõvastav on kuulda pimedas oletatud tühjuses järsku samme ja nohinat.

Andres pöördus, ja  märkas otse enda ees suurt pulli.

Nii ta vähemasti arvas. Sarved peas ju. Eestpoolt ja pimedas ei näe teisele kõhu alla. Ja kui oleks näinud, poleks ilmselt ikkagi vahet teinud. Mis sa hing teed, kui linnalapsed juba mitmendat põlve seda ei tea, et lehmad suvitavad karjamaadel, aga pullid peavad laudas kinni istuma. Linnalapsed on näinud filmi “Corrida” ja arvavad, et iga uudishimulikult lähenev loom, kel sarved peas, on ohtlik sugupull.

Nii tundus ka Västrikule see suur ja võõras loom vihane.

Kuna kogu maailm oli täna olnud Andrese vastu, oli mees veendunud, et ka koletu sarviline pull pole kindlasti mitte asjata tema kui sissetungija peale leilis ning on täiesti põhjendatult ja õigustatult valmis rahurikkuja kohe sarvede otsa võtma.

Iga territoorium kuulus juba mõnele teisele isasele.

Kaks kanget jõllitasid tähises öös keset lagedat välja teineteisele tigedalt otsa.

Andres urises: “Astu minema, jõuram!”

Veis vastas sügavamõtteliselt: “Mm-muah!”

Ilma et ametimees ja mundrikandja oleks seda aimanud, ei osutunud seesinane mühatus mitte teadaandeks, et rohusööja kavatseb mendi kui naadilehe nahka pista, vaid oli teistele liigikaaslastele ja karjaliikmetele märguanne, et see lõugav olend siin pole ohtlik. See on inimene. Ehmunud inimene. Üksik mees, tulge vaadake – mm-muah ja puhhahhaa!

Andres keelitas ebakindlalt: “Ma ütlen, astu eest ära või saad litaka!”

Västrik-Västrik, kes siis niimoodi daamidega käitub?

Lehm ütles kaunist baritonist falsetti minnes: “Mmmm-uuuhh!!!”

Andres taipas vaatamata võhiklikkusele, et kui see nüüd sõjahüüd ongi, siis see pirakas veis polegi vist pull, vaid…

“Ise tead – ma hoiatasin sind!” kähises Andres.

Samas nägi ta selle silmanurgapilguga, mis registreerib vaatamata inimeste nägemisvõime haletsusväärsele kesisusele ka pimedas suuremaid-heledamaid siluette, et  ühe sarviku selja taha on pimedusest ilmunud kümneid.

Misasja – sadu samasuguseid!

“Reetur!” röökis Andres lehmale näkku.

Seda see rajakas siin undas ja mögises – kutsus teised endasugused üksildasele mehele tänase päeva esimest kambakat tegema! Andres hakkas, selg ees, taganema,  lehmakari uudishimulikult järel.

Västrikule kerkis miskipärast kõrvu Pantokraatori-nimelise pundi biit-rock-valss – “üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm, naised!”

Andres kogeles: “Kaduge minema! Mis tahad, kuradi lehm?!”

Tema tavaliselt täitsa kena tämbriga hääl tegi heitunud kriuks-kuke.

“Kaduge ära! Mis tahate, kuradi lehmad? Kõtt! Uist! Ptruu!”

Lehmad kõndisid talle vaimustunult järele. Ometi kord juhtub öös huvitavaid asju. Andrese inimsilma jaoks õõtsusid õhus üksnes musta-valge-kirjude veiste valged laigud. Nagu Vaasalinna väikesed tondid, kes otsekui külalisesinejad Karlssoni-raamatust olid tulnud vaest väsinud Västrikku tirriteerima. See oli liig.

“Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm, naiseeeeed!” huilgas ühtaegu nii hirmunud kui kimbatunud Andres, kes sai viimaks ka ise aru, et lõbustab öisel karjamaal lehmakarja.

Biit-valssi räppiv Västrik litsus sprinterliku spurdiga maantee poole, nagu Gerd Kanter pärast olümpiavõidu kettaheidet kogu maailmale Pekingist Eesti lippu näitas.

Vissid-tädikesed kogusid samuti kiirust. Okei siis – kui selline mäng, siis selline mäng! Viimasel hetkel suutis mees üle tara hüpata. Vanamoodne okastraat oli täiendatud-tõhustatud moeka elektrikarjuse laengulindiga. See tõmbas vahelduv-vooluga Andresele ühe tulise mööda kannikaid. Kui ta näpuga proovima hakkas, mida kuradit, sai ta selgituseks kohe uuesti suraki!

“Hea küll, teeme vaherahu!” hakkas Andres kogu südamest naerma, kui mõistis, et see elektrit täis traat kätkeb endas tema pääsemist. Ja üldse oli see kõik naljakas.

Lehmad puhkisid ja nohisesid teisel pool karjuselinti. Ei antud maiust. Ei lüpstud. Ei midagi peale tantsu ja tagaajamise? Lehmad pöördusid pettunult puhkides ümber ja ragistasid öösse.

“Saite, kuradi lehmad!” hüüdis Andres südamepõhjast.

Uus päev oli alanud."

*

Nüüd keerame raamatud teistpidi. Nii et Tammerraamatu uudis-üllitis "Valivad naised" on kaant- ja Elmatari "Ohtlik lend" tagumisi palgeid pidi. Eesti naiskirjanike ühiste kaante vaheline novellikogu on Västriku-saagaga seotud ses mõttes, et Horsemarketi Kati häälestas end kriminullide kirjutamiseks nii, et kirjutas krimka ka naiste jutukokku. Nii hea raamat!

Päriselt ka.

Eesti naiskirjanikud on ühiskatlasse pannud oma praeguse hetke parima.

Me kõik paneme oma igasse hetke parima. Ja Västrik lendabki!

 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat