Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ja ärge öelge, et teid ei hoiatatud!


Maestro Ülo Vooglaiu kirjatöö juures on kasutatud Hargla kiriku ning Hüti konverentsitalu vaateid Võrumaa kõige tagumisest taskust Mnistest. Hüti külas peab Inga Ploompuu oma talus tori hobuseid ning Henn ja PiIle-Riin Sarv raskeveokaid ja ristandeid. Hüti konverentsitalu meenutab suurel määral seda, mis on suurmeister Vooglaiul kodus - seminariruum, ööbimisvõimalused, teatriplats, raamatukogu. Ta ehitas selle juba kümmekond aastat tagasi valmis. Tahtis koos poja Varroga hobusedki võtta - aga erialatööd oli toona nii palju, et ei jõudnud. Liikuv - nii füüsiliselt kui vaimses mõttes - on Ülo tänini. Nii et tema kodus konverentsitalus hobuseid pole. Sarvede ettevõte Mõniste taga on täpselt see, mida süva-aatelistelt maa-juursetelt kultuuritippudelt ja ugriaristokraatidelt just ootakski - talu, kool, mõttetalgute staap. Nii just peab. Jätkuks neil rammu see valmis ehitada. Jätkuks intelektuaalidel väge ja naftaraha sinna sõita, rahuneda ja olla, sünergiat luua ja mediteerida-genereerida.  Niisugused keskused tõelise elu ja ehedate inimeste keskelt saadavad elutervete impulssidena linnadesse ja "tõmbsoontesse" - mis kipuvad mädapaiseteks kätte ära - sõnumeid elamisväärsest keskkonnast, värskest õhust ja loovast liikumisest. Paljud rahvajuhid, mõtlejad ja poliitikud on linnades keset roiskuvat energiat nagu ketti pandud sportratsud. Võiksid normaalses keskkonnas ja endale sobivates tingimustes hüpata 2 meetri kõrgusele - aga on ketis sääskede ja parmude pureda. Selline kujund ja paralleel... Hea, et Sarv ja Vooglaid oma staapidega kusagil tõelist parkuuri alal ja ülal hoiavad. Et energia ei roiskuks ja pegasused-minotaurused ketis ei nutaks.

Ülo Vooglaid:

Seis on nutune.
Vähegi tõsisema probleemistiku käsitlemist vaadeldakse Toompeal praegu nagu kuritegu. Seetõttu on paljude meelest mõistlik vait olla ja lolli mängida. Ülikoolid on alla käinud ja lakanud toimimast ALMA MATERina
Valitsuse käitumine kriisi tingimustes läheb  saamatuse ja samaaegse enesekiituse näiteina kindlasti ajalukku. Koalitsioonis ei ole vist ühtki inimest, kes tunneks kedagi, kes saab midagi aru sotsiaalsest problemaatikast ühiskonnas.
Nähtavasti pole ka sellist, kes aduks, et majandust ei ole võimalik reguleerida, tegeledes pelgalt majandusega - vaja oleks tegeleda ka kõige sellega, millest sõltub majandus.
Kuskilt ei paista ühtki märki süsteemsuse ja komplekssuse kohta. Ühiskonnateooriast ja metodoloogiast ei ole ilmselt mitte mingisugust aimu ka ühelgi nõunikul.
Raske uskuda, et seda häbi, mis profaanliku tegevusega on kaasnenud ja kaasneb veel ilmselt mitu kuud, on võimalik maha pesta.
IRL-is ei ole haridusalase probleemistiku käsitlemiseks ikka veel kujunenud vähegi arvestamist väärt kompetentsust. Häbi on meenutada seda aega, mil RP poolt oli ametis nii haridusminister kui ka Kultuurikomisjoni esimees...
Omal ajal ironiseerisid RP võtmeisikud  iga inimese üle, kes oleks saanud erakonnale veidi toeks olla. Ka praegune Riigikogu Kultuurikomisjon ei paista silma haridusalase asjatundlikkuse poolest, ehkki seal on mitu enam-vähem asjaundlikku isikut.
Haridussüsteemi Eestis ikka veel ei ole. Miks? Põhjuseks ei ole ainult see, et ministrid (erakondade teenijad) ei ole järjepanu suutnud selgeks saada elementaarseid mõisteid. Koalitsioonis olevate erakondade juhtkonnad paistavad lausa silma haridusalase küündimatusega.
Ühiskonna-alased teaduslikud uuringud on Eestis lakanud.
Pilt on uskumatult vilets, aga meie SUURED JA TÄHTSAD teevad jämedat häält, räägivad hariduse ja teaduse  tähtsusest ning teadmistekesksest ühiskonnast... Juba III Reichi propagandaminister Goebbels ütles, et kui tahad kindlasti midagi mitte teha, siis räägi sellest iga päev.
Sama mees ütles ka pärast ebaõnnestunud atentaati Hitlerile, et võtku kõik teadmiseks - nemad võimu juurest ära ei lähe; neid on võimalik ära viia, jalad ees.
Ajaloost on sageli õppida.
Käesolev aasta on ELis ja Eestis kuulutatud innovatsiooniaastaks. Paraku pole Eestis isegi mitte kujutlust enam-vähem rahuldavast innovaatilisest protsessist. Vohab formalism ja aktiivsuse simuleerimine. Sellisest mõtlemisviisist johtuva tegutsemise keskuseks on kujunenud EAS.
                                                     *                 *                *
Saadan käesoleva kirja mitte selleks, et ma loodaksin mõistmist ja konstruktiivset koostööd. Kirjutan selleks, et keegi ei saaks mulle varsti öelda, kus ma siis olin, kui oleks olnud vaja öelda: “Jätke järele! Kerige oma õnged kokku ja paluge rahvalt vabandust! Usalduslimiit on läbi.”

Riik on kriitilisel teel.

Need, kes  väidavad, et algava kriisi põhjused on peamiselt Ameerikas, võtku vastu kaastunne...
Siis, kui president Meri oma järjekordses aastapäevakõnes küsis: “Miks on meie hoog raugenud?” oleks juba olnudki vaja teetähised ringi tõsta. Ahnitsemise tõttu  ei ole olnud võimalik mõtlemiseks järelemõtlemiseks ikka veel aega leida.
Mõttekäik on reastatud ajakirja TÜ palvel, kus ta artiklina loodetavasti ilmub. Lisasin oma selle kirja adressaatide hulka mõned ühiskonnategelased ja -uurijad, et oleks raskem seda kirja samamoodi ignoreerida, nagu on kombeks kujunenud.
 
Lahti on meie riigi ja kõrgharidusega nii palju, et ühes või mõnes ajaleheintervjuus ei ole võimalik esitada isegi mitte vähegi rahuldavat loendit. Sellest, mida nimetan, peaks juba paistma, et sisse tallatud rada pidi edasi minna ei või. Täiustada saab (on mõtet) seda, mis on enam-vähem hea; see, mis on kõlbmatuks vananenud, tuleks asendada kaasaegsega.
Kolmeaastasesse bakalaureuseõppesse, mis saab osaks enamikule neist, kes ülikooli soovivad, ei mahu siin praegu kasutuses oleva õppekorralduse raames nii palju teadmisi, oskusi ja arusaamiseks-ettenägemiseks-äratundmiseks vajalikku kogemust, et selle õppe läbinud isikuid saaks pidada kõrgharidusega inimesteks. Võibolla seal, kus õpe on korraldatud mitu korda efektiivsemalt ning tunduvalt paremini edasi- ja tagasisidestatud, kus igal üliõpilasel on kuraator, kus õpet kannab vaimsus, aatelisus ja ennastsalgav tahe, kus üliõpilased elavad akadeemilisest vabadusest, uuringutest ja loomingust tüünes keskkonnas jne, on võimalik kujuneda kolme aastaga juristiks, õpetajaks, treeneriks, inseneriks... aga see, mis on Eestis juhtunud seoses üleminekuga nn 3+2 süsteemile, on talutav vast ainult neile, kellel on ükskõik, või kes ei saa aru, millest jutt käib. Hea seegi, et arstide õpe on ikka veel korraldatud mõistuspäraselt.
Kartus, et meil ehk on kõrgharidusega noori liiga palju, on ülearune. Ülearu palju on noori inimesi, kellel on bakalaureuse- või magistriõppe läbimist tõendav diplom, aga kes kuhugi ei sobi, sest nende isiksus on kidur ja haridus selline, mille koha üle-eelmisel sajandil öeldi „kasin”.
Rahval, kes ei suuda korraldada haritlaskonna täiendamist, ei saa tulevikku olla.
 
Selle väitega, et Eestis on liiga palju ülikoole, ma ei saa nõus olla. Kahjuks on Eestis praegu vaid üks ülikool ja seegi ei ole ühtlane; selleski on üksusi, millel ülikooli tunnuseid ei ole. Ülikool on teadusasutus, kus toimub ka õpe (mitte õppeasutus, kus tegeletakse ka uuringutega).
Haridust, muidugi, ükski ülikool ega muu kool kellelegi anda ei saa; võimalik on korraldada haridussüsteem ja õpe nii, et inimesed kujuneksid haritud inimesteks. Need, kellel pole veel olnud aega selleks, et mõelda selgeks, mis on ja milline on haridus kui protsess ja kui kultuuri funktsioon, kui õppe ja kasvatuse ühtsus, kui subjekti karakteristik, kui arengu eeldus, ime jne, ei saa produktiivselt haridusalastes arutlustes osaleda.
Eestis fetišeeritakse mitte haridust, vaid diplomit. Kui kuskil küsitakse: „Teie haridus?”, siis tahetakse tegelikult kuhugi kirjutada, millise kooli lõpetamist tõendav dokument sul on.
Haridust, nagu ka kingitud hobuse hammast, Eestis, Toompealt Obinitsani, ei vaadata ega taheta.
 
Fetišeeritakse mitte kõrgharidust, vaid kõrgkooli, täpsemalt, ülikooli pääsemist ja diplomit, mis ulatatakse neile, kes on kehtiva õppekavaga ette nähtud õppe kuidagi läbinud.
Võimalik, et Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse loojad ei kujutanud omal ajal ette, mis nende tegevuse tõttu mõne aja pärast juhtub. Ometi on tänaseks ammu selge, et koos lävendipõhise vastuvõtuga ülikooli tõusid riigieksamid gümnaasiumites tähelepanu keskmesse. Tahes-tahtmata tuleb tunnistada, et õpilaste, nende õpetajate ja koolide hindamise ning reastamise ainsaks kriteeriumiks on ülikoolidesse edasi õppima pääsemine (pääsenute suhtarv). Kui see ei ole ülikoolide fetišeerimine, siis mis see on? Vähe sellest, et üks aasta keskkoolist (12. klass) kulub peamiselt riigieksamiteks valmistumisele („treeningutele”), on ka põhikoolist gümnaasiumisse pääsemisel kaalukeeleks riigieksamite edukalt „sooritamise” tõenäosus.
Kes ei tea, et poiste ja tütarlaste arengutrajektoorid erinevad! Tüdrukud küpsevad kaks-kolm aastat kiiremini. Seda fakti on aastaid ignoreeritud ja sooline tasakaal on keskkoolides (millest suurt osa ekslikult gümnaasiumiteks kutsutakse) ammu käest ära. Vaadake ise kõrgkoolideks ja ülikoolideks peetud õppeasutuste soolist struktuuri ja arvake ära, millest on disproportsioon tingitud. Küllap peaks iga taseme saadikute, ametnike ja õpetajate-õppejõudude hulgas olema inimesi, kes teavad, et rahvuslikuks põhirikkuseks on ANNE. Ometi näeme, et andekus ja võimekus ei ole Eestis enam intellektuaalse edenemise eelduseks. Sooliste, vanuseliste, vaimsete, füüsiliste, psüühiliste jm iseärasuste tundmine ja arvestamine on Eestis veel algusjärgus.
Enam ei peeta oluliseks, et noored inimesed peaksid kujunema haritud inimeseks, kes lisaks nendele teadmistele ja oskustele, mis on vajalikud kogu elu kestvaks enesetäiendamiseks, peaksid olema isiksustena adekvaatsed ja aduma vajadust osaleda subjektina (mitte manipuleerimise objektina) ühiskonna- ja kultuurielus, rajada oma kodu ja perekond, hoida seda ja hoolitseda oma vanemate ning laste eest, hoida loodust, Loojat, kultuuri, ja kultuuriväärtusi, sh emakeelt, oma ja teiste tervist, minna tööle või ametisse ning pälvida kaaslaste tunnustust oma täpsuse, asjatundlikkuse, töökuse, tähelepanelikkuse ja loovusega...
 
Eesti koolides on vaja neid teadmisi, mis on Riikliku Õppekavaga (RÕK-iga) ette nähtud ja mille olemasolu saaks riigieksamitel kontrollida... Teadmised ei tegutse! Tegutsevad inimesed, kellel on lisaks teadmistele ka oskused teadmiste kasutamiseks, kes suudavad ja tahavad oma peaga mõelda, kes saavad aru seostest ja sõltuvustest, põhjustest ja tagajärgedest, eeldustest ja tõketest, kes suudavad ja julgevad otsustada ja täita oma ning teiste otstarbekaid otsuseid, kes näevad piisava täpsusega, mis võib nende tegevuse või tegevusetusega kaasneda, kes usuvad endasse ja teistesse, kes austavad igaühe õigust olla vaba ja iseseisev määrani, mil see ei kahjusta teiste inimeste samasugust õigust.
Tegutsevad inimesed, kes kannavad endas mitte ainult väärtusi, vaid ka norme, müüte ja tabusid, aateid ja ideaale... Ülikoolis peaks kasvama haritlaskond, kes suudab ja tahab teenida oma rahvast, kes suudavad ette näha ja ära tunda nii seda, mis on otstarbekas ja vajalik kui ka seda, mis on ohtlik ja kahjulik oma maale ja rahvale ning nüüd kindlasti ka kogu Euroopa Liidule.
Kool, kus räägitakse ainult rahast, kus tehakse raha ja arvutatakse tegevusi ja tulemusigi üksnes rahas, pole ei õppe- ega teadusasutus, ammugi mitte haridusasutus!
 
 
Eraldi peatun õpetajate ettevalmistusel.
Tallinna ja Tartu Ülikoolis ettevalmistuse saanud õpetajatest ei ole paljud tegelikult võimelised pedagoogilises protsessis osalema. Päris kindlasti pole abi loota ka mingite peibutustega püsti aetud häda-abi projektidest. Õpetajaks sobib see, kelle on kutsumus, kes armastab mitte ainult lapsi, vaid ka oma maad ja rahvast, kes tahab pühenduda... mitte käia koolis tööl või nalja tegemas.
Õppejõudude kujunemiseks on teada vaid üks tee – teaduslik uuring. Arusaam probleemist ja selle kausaalsetest ja funktsionaalsetest seostest, keskkonnast, struktuurist ja infrastruktuurist, funktsioonidest, faktidest, teadmistest, arvamustest, uskumustest, unistustest jms kujuneb teaduslikus uuringus osalemisega. Inimene, kes ei ole iialgi uuringus osalenud ja täit vastutust kandnud uuringuga tuvastatud faktide usaldusväärsuse eest, ei saa innustada üliõpilasi pühenduma uuringutesse ... Õpetajad, kes tegid ülikoolis selliste õppejõududes juhendamisel uuringute asemel esseesid, referaate, küsitlusi ja muid kirjeldusi, ei saa juhatada oma õpilasi teadusliku tunnetuse teele. Enamasti ei oska tänapäeval ülikoolist läbi käinud (vooruloegutel istunud ja test-eksameid „sooritanud”) noored inimesed mõtelda, suhelda, uurida, luua... imestada, vaimustuda... Sellised ei kõlba õpetajaks.
Vahetult pärast Vabadussõda, kui ei olnud veel peaaegu mitte midagi, rajas EW Valitsus kuus (6 !) õpetajate seminari (Võru, Viljandi, Tartu, Rakvere, Tallinna ja Läänemaa). Mõelda vaid!
Valdav osa tänapäeva Eesti koolidest laseb veneaegses reproduktiivses paradigmas ikka edasi... `Ülikoolid pingutavad, et sealt siiski midagi endale saada, sõlmivad erilepinguid ja teevad muid (JOKK-rubriiki kuuluvaid) trikke. Mis saab hiljem nendest noortest inimestest, kes ülikooli ega kõrgkooli ei mahu ja tegelikult ju ka nendest, kes mahuvad, ei soovi teada vist küll mitte keegi.
 
Seda, mille eest keegi maksab, on liiga raske ära arvata. Kindlasti mitte hariduse eest. Kui peaks maksma hariduse eest, siis ei oleks vaja üldse maksta!
Mõni maksab õiguse eest käia loengutel ja mõni võimaluse eest kulutada õppejõudude aega...ja ülikooli muid ressursse-tingimusi. Osa ehk maksab lootuses saada tänu õppele iseseisvaks ja vabaks? Viimased peavad pettuma.
Seni, kuni HTM-s, kõrg- ja muudes koolides ning ülikoolides ei ole HARIDUSSÜSTEEMI ja HARIDUSE kui fenomeni ja kui protsessi (protsesside süsteemi) mõistet ning räägitakse aina „hariduse andmisest”, „hariduse rahastamisest”, „võõrkeelsest haridusest” jne, ei ole veel kuigi palju lootust, et olukord hakkab juba normaalsemaks muutuma.
Kordan: haridust ei saa mitte keegi mitte kuidagi mitte kellelegi kuskil ANDA. Võimalik on luua olud, olukord ja situatsioon, milles inimesed kujunevad karitud inimesteks ja püüavad säilida haritud inimestena. Haridust ei saa osta, müüa ega vahetada... Haridus ei saa olla ei tasuline ega tasuta. Küsimus on selles, kes maksab kinni õppega kaasnevad kulud. Kindlasti on praegune „süsteem” süsteemitu ja ebaõiglane. Kes teab, milline osa üliõpilastest käib õppe kõrvalt tööl, sh täiskohaga, see peaks saama aru, mis niisuguse õppega tegelikult kaasneb.
 
Riik on tervikuna kriisi lävel ja need, kes ei näe veel ka haridussüsteemi sh kõrgkoolide ja ülikoolide kriisi, tõenäoliselt ei saa aru, millest jutt käib.
Seni, kuni Riigikogu saadikutel ja muudel saadikutel, nagu ka iga tasandi riigi- ja omavalitsusametnikel, ei ole vaja reaalselt vastutada oma tegevuse (tegevusetuse) ja sellega kaasnevate tagajärgede eest, ei pööra positsioonis ega opositsioonis olevatest isikutest mitte keegi tähelepanu ei oma ega teiste haridusele, ei haridussüsteemi ja koolivõrgu väärtusele ega ka kõrgkoolides ja ülikoolides valitsevale räbalale olukorrale. Väidetakse, et mingid testid „mõõdavad” õppetaset ja õpilaste arengutaset... Kutsekoolis öeldakse, et kuna kõik on kuhugi kuidagi tööle saanud, siis järelikult on õppetase hea!
Indekseid, mille järgi oleks võimalik hinnata igaliiki koolide, sh ülikoolide kvaliteeti, ei ole Eestis veel kasutusele võetud.
Mis puutub üliõpilaste arvu vähenemisse, siis see on tingitud demograafilisest august, aga ühtlasi ka sellest, et perekonnad, kes vähegi saavad, sokutavad oma lapsed õppesse kuhugi mujale.
Ammu on teada, et nii palju noori inimesi lihtsalt ei ole kui palju on õppekohti. Ammu on teada, et sellisesse kooli pole mõtet minna, kus ei ole võimalik kujuneda haritud inimeseks.
 
 Ehkki see loend jääb väga poolikuks, nimetan siin vaid mõned vajalikud muutused
  1. Sõnastada ja avalikustada kaasaegne arusaam haridusest, haridussüsteemist, haritud inimesest, hariduse teguritest ja toimetest (tõdeda, et Eesti kidumise peamiseks põhjuseks on häbiväärselt vilets haridustase).
  2. Kehtestada riigis kompetentsusnõue (printsiip).
  3. Kehtestada nõue, et õpe kõikides koolides, sh kõrgkoolides ja ülikoolides peab olema vastavuses ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ning tõenäoliselt lähemas-kaugemas tulevikus kujunevate vajadustega.
  4. Likvideerida REKK.
  5. Sätestada, et õpe koolis toimub kooli õppekava kohaselt (st kehtestada koolide juhtkonna võimalus ja kohustus vastutada koolis toimuva õppe ja selle tulemuste eest).
  6. Taastada lõpu- ja küpsuseksamite nõue kõikides õppekontsentrites ja õppesuundades.
  7. Võtta teadmiseks ning arvestada, et kõigi uuringute tulemuste väärtus ilmneb nende rakendamisel kas uutes uuringutes, õppes või innovaatilises tegevuses väljaspool teadust ja õpet.
  8. Võtta teadmiseks ja arvestada, et igasuguse õppe väärtus ilmneb õppe läbinud isikute rakendumisel, et rakenduma peaksid nii arstid kui insenerid, õpetajad ja ohvitserid, kokad ja keevitajad... „Rakendumist” ei saa pidada koolitüüpe eristavaks tunnuseks.
  9. Võtta teadmiseks ja arvestada, et rakendub mitte kutse või eriala, vaid isiksus kui subjekt, kellel peaks olema lisaks elukestvaks enesetäiendamiseks vajaliku üldhariduse ka erialane (eriala: vene ńļåöčąėüķīńtü, ingl. speciality), kutsealane (kutse : vene ļšīōåńńč’, ingl. Vocation) ja ametialane (amet: vene äīėęķīńņü, ingl. Occupation) ettevalmistus.
  10. Võtta teadmiseks ja arvestada, et subjekti areng on loomingu funktsioon.
  11. Finantseerida riigieelarvest juba alates järgmisest õppeaastast üksnes seda õpet, mis
    1. on kooskõlas ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vajadustega,
    2. võimaldab omandada üldharidusliku, erialase, kutsealase, ametialase, tunnetusalase, loomealase ja kaitsealase ettevalmistuse,
    3. toetub nii teaduslikele uuringutele kui ka oma- ning välismaa kogemusele,
    4. on rahuldavaks peetava teaduslik-teoreetilisel, metodoloogilisel, metoodilisel ja didaktilisel alusel,
    5. seob auditoorse õppe praktikaga.
  12. Võtta meetmeid, mis aitaksid aduda, kui kohatu on ajada ülikoolis vaid „oma asja”.
  13. Teha uus Ülikooliseadus, mille järgi saaksid kiduma jäänud õppeasutused kujuneda ÜLIKOOLIDEKS, kus oleks keskmes teadus ja põhiprotsessiks üliõpilaste kujunemine HARITLASTEKS, kus oleks ülikoolide tingimusteta kohustuseks kultuuri ja kultuuriväärtuste hoidmine ning rahvusliku intelligentsi taastootmine.
 
Kokkuvõtteks
Rahuldavaks (juba aktuaalsete ja peatselt aktuaalseks kujunevate vajadustega kooskõlas olevat) olukorda ei ole võimalik saavutada üheski õppekontsentris, kui jätta teised õppekontsentrid vanaviisi edasi tiksuma ja kui Eesti ühiskonnas võib ka edaspidi saada mistahes saadikuks või ametnikuks mistahes ettevalmistusega isik. Pisiremondi (mõne õppekava uuendamise, koolide kokku- ja lahkuviimise jne) asemel tuleb võtta ette kogu haridussüsteemi (NB! mitte pelgalt koolivõrku, vaid kõiki institutsioone) hõlmav reform. Mida kauem seda edasi lükatakse, seda halvem.
Rahuldavaks saab ülikoolides olukord kujuneda vaid sel juhul, kui ülikoolide õigused, kohustused ja vastutus on kooskõlas ja mängulist tühitegevust riigieelarvest enam ei finantseerita.
Tuleb mitte ainult tunnistada, et valdav osa ülikooli intellektuaalsest potentsiaalist on Eesti arengu eelduste loomiseks ja edendamiseks siiani kasutamata, vaid ka tõdeda, et kaasaegses maailmas on arengu eelduseks haritud, informeeritud ja kogenud, aktiivsed, teotahtelised ja koostöövalmid inimesed.
Majandus saab edeneda kui inimesed on võimelised süsteemselt mõtlema ja arukalt tegutsema.
 
---------------------------
 
Konverents, mis oli pühendatud kõrghariduse rolli väljaselgitamisele uue majanduskasvu saavutamiseks, tõi kokku suure hulga inimesi, agaselle eesmärgi poole, mida korraldajad välja kuulutasid, ei viinud arutlused mitte poolt sammugi.
Tekkis kellelegi kuskil vajalik „linnuke”.
Pluss-poolele võib ehk panna tõiga, et nn „rakenduslikudkõrgkoolid olid kutsutud ühte ruumi nn ülikoolidega midagi arutama ja keegi ei hakanud selle peale nina krimpsutama, ironiseerima ega hurjutama... Ehk on seegi asi? Kalavaesel ajal olevat ka vähk kala.
 
Kõnealusel arutlusel, mida nimetati konverentsiks, ei olnud konverentsi tunnuseid; oli kohtumine ja vestlemine ülikoolides ja (rakenduslikes?) kõrgkoolides toimuva tegevuse üle..
Hariduse asemel kõneldi koolivõrgust. Ühiskonda nimetati majanduseks...
Kõne all ei olnud ühtki probleemi, rääkimata nende põhjustest.
Ühiskonnas on võimalik mõne hetkega põhjustada kohutavaid purustusi ja kannatusi, aga selleks, et ühiskonnas midagi luua, või muuta, on vaja teada, millest kõnealune nähtus ja protsess sõltub. Edu saavutamiseks on vaja olla küllalt visa, julge ja järjekindel ning tegutseda küllalt süsteemselt. Mittesüsteemsed käsitlused ja lahendused rahuldavate hulka ei kuulu!
 
Ühiskonnas kujunenud vastuolude vähendamiseks ja ületamiseks ei piisa meelevaldsetest heietustest, milles sotsiaalne fenomen ja sotsiaalsed protsessid ei ole üldse kõne all.
Akadeemilise taotlusega konverents peaks tuginema uuringu tulemustele. Poliitikud peavad konverentse, kus räägitakse selleks, et varjata oma taotlusi ja üritatakse üksteisele „ära panna”. Akadeemilistel konverentsidel kehtivad teistsugused reeglid.
Akadeemilistes arutlustes ei sobi esitada oma arvamusi ja uskumusi teadmiste (faktide?) pähe. Akadeemilistel konverentsidel ei esitata oma unistusi eesmärkide ega sihtidena.
 
 
Enne konverentsi (võimalikult varakult) peaksid konverentsi korraldajad saavutama selle, et osalema kutsutud isikud oleksid informeeritud
a)      konverentsi korraldajate sihist ja eesmärkidest (Miks konverents korraldatakse, mida loodetakse selge(ma)ks saada, kellel on konverentsi tulemusi vaja ja mida kavatsetakse konverentsi tulemustele tänu teha edaspidi senisest otstarbekamalt, efektiivsemalt, intensiivsemalt jne);
b)      arutlema kutsutud inimeste ringist, nende võimalusest osaleda vastastikuses rikastamises, nende arvatavast teoreetilisest, metodoloogilisest, metoodilisest ja praktilisest panusest kõnealuses valdkonnas ning loodetavast potentsiaalist kui konverentsile kutsumise põhjendusest; (Seetõttu on akadeemilises konverentsis osalemise eelduseks teeside avaldamine. Neid, kes tahaksid küll kohale tulla kohvi saada ja rääkida, aga kelle midagi veel või enam öelda ei ole, kutsutakse ehk mõnele teistsugusele konverentsile.)
c)      milliste üld-, keskastme- ja konkreetteooriate raames on konverents ette valmistatud;
d)      milliseid metodoloogilisi printsiipe on konverentsi objekti käsitlemisel püütud järgida;
e)      milliseid meetmeid on korraldajad võtnud selleks, et algandmed oleksid usaldusväärsed;
f)        milliseid meetmeid on rakendatud andmetöötluses ja tulemuste tõlgendamisel selleks, et saavutada konverentsi aluseks oleva uuringu tulemuste usaldatavus; 
g)      (eelnevalt aprobeeritud) mudelitest konverentsil arutluste objektiks mõeldud probleemide (tunnetatud ja sõnastatud vastuolude) kui fenomenide ja kui protsesside (protsesside süsteemide) kohta;
h)      nendest metasüsteemidest - nendest oludest, olukorrast ja situatsioonist, millest johtub kõne alla võetavate probleemide tähendus;
i)        konverentsil käsitlemise objektiks tuleva probleemi ja alaprobleemide kujunemise-püsimise-süvenemise-laienemise kausaalsete ja funktsionaalsete seoste seni kuskil kuidagi toimetatud uuringute ja nende uuringute tulemuste kohta;
j)        oma maal ja teistes maades omandatud kogemuste kohta uurimiseks ja uurimistulemuste kasutamiseks nii uuteks uuringuteks, õppeks kui ka praktika täiustamiseks - innovaatiliste projektide ja programmide rajamiseks ning teostamiseks.
 
Akadeemilise konverentsi õnnestumiseks peaksid olema 
§        arutlustes vajalikud põhimõisted võtmesõnad määratletud ja piiritletud;
§        konverentsil käsitlemise objekt - probleem selgelt sõnastatud;
§        konverentsil kõne alla tulevate nähtused ja protsessid võimalikult täpselt kirjeldatud (küllalt süsteemselt ja kompleksselt, nii ühiskonna- kui ka kultuurikontekstis, arvestades regulatsiooni- ja juhtimistasandite spetsiifikat jpm). 
 
Konverentsil arutlemiseks ei piisa praktikast (tegeliku olukorra, tegelike olude ja situatsiooni tundmisest); vaja on teoreetiliste uuringutega tuvastatud kujutlust ideaalist ja optimumist. Vaja on ka arusaama siin ja praegu reaalselt (mitte illusoorselt) kujunenud võimalustest meie sotsio-kultuurilises ruumis.
Vaja on aru saada, et sotsiaal-majanduslikku, kultuurilist, poliitilist, ideoloogilist, vaimset ja muud põhimõtteliselt mittemateriaalset ei saa otse ja vahetult muuta vastavusse oma vajaduste ja ootustega; Olude, olukorra ja situatsiooni muutumise tendentside ja intensiivsuse kohta on võimalik (on moraalne õigus) kaasa rääkida sel juhul kui on kujunenud arusaam kõnealuse probleemi PÕHJUSTE ja SEOSTE SÕSTEEMIST ning võimalike muutustega tõenäoliselt kaasnevatest tulemustest ja tagajärgedest.
 
Konverentsil keskendutakse uute sihtide ja eesmärkide seadmisele, sobivate vahendite otsimisele, uute printsiipide ja kriteeriumite sõnastamisele...
Viljakad väitlused koosnevad vastastikustest täiendustest. Nurjunud mõtteid ega nende esitajaid ei aasita. Selle asemel öeldakse uus mõte, mis paistab olevat parem ja lisatakse oma argumendid.
Konverents on kollektiivne looming, sünergiale rajatud mõttepingutus.
 
 
Akadeemilistes arutlustes
a)      hoidutakse hinnangutest, aga kui neid siiski peetakse vajalikuks anda, siis üksnes eelnevalt aprobeeritud kriteeriumite süsteemi alusel;
b)      tehakse järeldusi eelnevalt aprobeeritud printsiipide süsteemi alusel;
c)      tehakse ettepanekuid mingite (eelnevalt selgeks räägitud) eesmärkide saavutamiseks või üldsuse poolt aktsepteeritud ülesannete ja/või kohustuste täitmiseks;
d)      antakse soovitusi vaid mõtlemiseks-kaalumiseks-uurimiseks, mitte tegemiseks või tegemise vältimiseks, sest soovitajad ju ei saa vastutada kõige selle eest, mis võib kaasneda nende soovituste arvestamisega.
 

Ülo Vooglaid

Piisaks imede juhtumiseks vaid konna suudlemisest... Aga äkki piisab?


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat