Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Joanne Vaughan ? habras uljur hobuste ja langevarjuga


Hiljuti külastas Eestit Briti mainekaim hobuste arst Michael Byers. Veterinaar, kes hooldab teiste seas ka prints Charlesi, Ringo Starri ja Eric Claptoni hobuseid. Tallinnasse Veskimetsa talli tuli ta sellepärast, et seal hobuseid pidav inglanna Joanne Vaughan kutsus ta oma sukse üle vaatama ning ühtlasi said seminarivormis järelaitamistunni ka Eesti hobuseomanikud.
Kaunis daam tunnistas hobuinimestele, et Mike on ka teda ravinud. Kui Joanne töö asjus Moskvas viibides näiteks toidumürgituse saab, ei tohi tema inglasest arst teda telefoniteel nõustada. Veterinaar tohib. Ja oskab kaugjuhtimise teel ravida ka.
Samal ajal kui briti vet-meister proua Vaughani hobuste peal liigeste blokaadi ja putukakubla tõrjet õpetas, ringles mööda Veskimetsa talli Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Sel lihtsal põhjusel, et meie parlamentäär on Joanne’i abikaasa ja parkuuris Eesti meister amatööride klassis.

Salameister
Ajal, mil Marko Mihkelson Postimehe ajakirjanikuna Moskvas töötas, tavatseti öelda, et see mees suudab intervjueerida ka Allahit ennast. Lisaks fenomenaalsele zhurnalistisoonele sattus Marko Moskvas ka oma isikliku õnne soonele. Kohtus seal töötava Joanne’iga ning tänu oma karismaatilisusele meelitas sihikindla daami Eestisse.
Sihikindel Joanne omakorda andis Markole uudse sihi ette. Kuna naine tõi Veskimetsa talli oma Soome tõugu hobused, kohtus mees talle hobuste juurde järgnedes tubli treeneri Pille Elsoniga. 90ndate lõpus märkimisväärselt küpses eas ratsutama hakanud Marko tuli mõni aasta hiljem Eesti meistriks amatööride arvestuses hobuhüppajana.
“Minu tiitel on rohkem Pille ja Dustini kui mu enese teene,” kinnitab Marko. “Dustin on niivõrd kindel ja tark hobune, et kui näiteks minul läheb ähmiga sammude lugemine segamini, teeb see loom minu eest kõik ära.”
Paraku on viimasel ajal NATO ja EU väliskomisjoni esimehe lootusetult tallist ära tõmmanud. Eesti uusima välispoliitika häälestamine on jätnud tema hobuse suurepärase ratsutaja Andres Treve hoolde. Oma hobuse Liberoga sõidab Joanne ikka ise. Ja seda iga päev, kui tema juhitav firma Baltic Hotel and Restaurant Systems tal vähegi Eestis lubab olla.

Missis Efektiivne
Et naine, kelle iga minut ja pisimgi tegu on välja mõõdetud ja kaalutud, juhib BHRSi väga edukalt, seda näitab tõsiasi, et ta võib pidada kolme hobust Veskimetsa tallis ja üht Taanis väljaõppel. Veska on nimelt oma kolme ja poole tuhandese kuurendiga boksidega Eesti kalleim. Liidame juurde hobuste vitamiinid, toidulisandid, ravimid, kapjade hoolduse, võistlus- ja transpordikulud, hobuste ja ratsaniku varustuse, treenerite, vettide ja hobuseid hooldavate-valmis panevate poiste-tüdrukute tasud ning võime aimata, kui palju seesuguse maailma käigus hoidmiseks igas kuus kulub.
Kohtume Missis Efektiivsega päevil, mil ta ei viibi ei Moskvas ega Pariisis. Mõistagi mitte tema ja Marko Viimsis asuvas villas, vaid talli juures. Ajal, mil kogu ülejäänud tallkond on Ihastes Palladium Cupil vaatamas, kuidas Rein Pill võidab, teeb õbluke sarmikas inglanna ikka trenni, trenni ja veel kord trenni.
Väike naine ja suur Soome tõugu ruun Libero mõõdavad asjalikult, süvenenult ja teineteisele keskendunult mutiauke täis muruplatsi. Nad harjutavad koolisõitu vabalt valitud muruväljakul sellepärast, et tegelik treeningplats tormab nagu Sahaara. Vihmuti on olemas küll, aga pump on katki ning sellepärast teevad ka lapsed vaatamata sulnitele ilmadele Veskas trenni ikka maneezhis. Mis on ühtlasi ka ainus koht, kus selle niiöelda eliittalli hobustel olla ja liikuda on.
Joanne’i treeneril Alla Gladõsheval on treeningu alguses aega rääkida, et ei tema ega Vaughan kavatse enam kuigi kauaks Veskimetsa vaatama jääda, kuidas hobuste pidamiseks ega hobuväärseteks tingimusteks ning alaliselt trennis käiva enam kui saja inimese olmeks vaatamata tohututele rentidele ja trennihindadele “vahendeid” ei leita.
“Kuna tohutu töökoormusega Joanne elab Viimsis, oleks mõeldamatu, et ta peaks oma hobuseid Ruilas või Väänas – seal on küll suurepärased tallid, aga need asuvad teisel pool Tallinnat,” arutleb Alla. “Aga ta on ju selline raudne leedi, et käib eranditult iga päev, kui Eestis on, trennis. Mitte keegi teine pole nii kohusetundlik nii hobuste kui enda suhtes.
Vaughan-Mihkelson kavatsevad oma hobused üle viia Loo talli niipea, kui see valmis saab. Eesti ühe parima koolisõitja Maria Chuletsi vanemad ostsid Saha-Loo mõisa ning teevad sinna Linnuvabriku kanti suurepärast talli. Tipptasemel avaratest boksidest ja viimase peal kõrvalruumidest kuni sõnnikuhoidlani välja. Maria isa, kes juhib Saurings Petroleumi, on jõudnud maneezhi siseviimistluseni, välisplatside jaoks on trenaazh maha pandud ning me ei jõua ära oodata, millal saame Loole üle minna.”

Eesti koolisõit
Kui Joanne ja Alla lahkuvad Loole, kandub sinna automaatselt ka Eesti koolisõidu keskus, sest koolisõitjaid on Eestis üllatavalt vähe. Eriti kui võrrelda Inglis- ja Prantsusmaaga, kus see on kõige levinum ala nii harrastus- kui profiratsutajate seas.
“Eestis on see üldiselt oskusliku ratsastamise tasemel,” nendib Alla, samal ajal, kui Missi Efektiivne ja Libero soojendust teevad. “Me ei saa maailma tasemel tulemusteni jõuda, sest konkureerida eriti kellegagi pole ja treenereid ka mitte.”
Siinkohal Alla liialdab ilmselt, sest kolleeg Pille Elsoni sõnul on ta ise meistersportlasena nii suurepärane sõitja kui ka väga hea treener.
Tippmärgina sellest, et koolisõit on Eestis konkurentsitult naiste ala, on Eestist Ateena olümpiamängudele minemas Marlen Vassil. Lahkus Veskimetsast, kui ostis endale Jüri talli. Lisaks Maria Chuletsile ja Niitväljal sõitvale Ellen Vatselile on teel tipu poole Monika Pärno ning kiiduväärt on ka Hüürus treeniv Marika Vunder.
Koolisõitjad meenutavad sooja sõnaga Soome treeneri Markko Björsi Eestis-käiku. Tegelikult aga on ka põhjanaabritel koolisõidu asjus peenike pihus: nende parimad oskajad ja asjatundjad on kadunud tööle Taani, Inglis- ja Saksamaale.

Elegantne ala
Koolisõidust rääkides kasutab Joanne igas teises lauses sõna “elegantne”. Just seesama sõna käib ka tema enese kohta nii selle iseloomustamiseks, kuidas habras naine keskmisest kõvasti suurema hobuna seljas välja näeb kui ka seetõttu, kuidas tema treening venekeelsena kõlab.
“Õlad ees!” juhib Alla trenni tava-traavilt järgmisse faasi. “Joanne oskab vene keelt paremini kui mina inglist, sellepärast töötamegi siin Eestimaa pinnal keset soomlastest hobuseomanikke inglannaga vene keeles ning ongi rahu ja rahvaste sõprus!”
Joanne ja Libero võtavad selles trennis läbi ka sammu kaudu jalavahetuse ja kontragalopi. Mõlemad tehnikad näevad välja nagu tants hobusega. Ning koolisõit ongi naiselik ja tantsuline ala neile, kes ei saa või ei taha hüpata ega kihutada.
Teine ala, mille hobusõbrad, kellele meeldib kaalutletud ja väljapeetud stiil, valida võiksid, on töö kestvushobustega. Pikkade retkede sooritamine – algajad 30, profid 160 kilomeetrit päevas – koondab Eestis samuti umbes 30 inimest ning selle, Araabia Ühendemiraatides levinuima, ala keskus asub Ruilas ning seda veavad Anneli ja Heigo Rohtla ning Andres Tuvike.
Koolisõidu teine tase aga eeldab hobusel küljendamist, seeria-jalavahetusi ja piruette ning kolmandal tasemel tuleb osata piafeesid ja passaazhe. Iseenese asjus liialt tagasihoidliku Alla sõnul oskab kõrgeimat taset Eestis vaid üks inimene – Marlen Vassil hobusel Freestyle.
“Tsirkusega siin palju ühist ei ole,” naerab Alla, lohutades samas Joanne’i, kes Liberoga järjekordsesse mutiauku sõites peaaegu ninali lendab. “Trikke tegema on minu meelest hobust lihtsam õpetada kui inimesega kokku sulanduma ja tõelist koostööd tegema.”

Hobusega üheks
Joanne’i ja Libero koostöö näeb välja nagu koolisõidu õpik. On näha, kuidas suur hobune pakub väikesele naisele kõike, mida ta oskab. Daam omakorda oskab ruunalt küsida ka seda, mida ruun veel ei teagi end oskavat.
Kui hobune on lõdvestunud, muutub tema selg nii tundlikuks, et liigutuste mõjutamiseks piisab ratsaniku mikroskoopilistest liigutustest. Ning ülim harmoonia on sellevõrra ladusam tekkima, et inglanna soomlane on ütlemata sooja ja südamliku iseloomuga.
Hobune kui kariloom läheb vaid siis hetketi rütmist välja ja kipub kiirustama, kui vaatevälja ilmub poni, kes ümber Veskimetsa talli vabalt luusides rohtu näkitseb. Üksnes korraks pudeneb loom välja ühtsusest inimesega siis, kui tallipoiss toob platsile Vaughani-Mihkelsoni kolmanda või neljanda – kustpoolt just lugeda – ruuna Casino. Noorepoolse ja veel veidi toorevõitu, ent imekauni ja kerge hobuse, keda võistlus- ja müügiküpseks sõidab Alla.

Anna Karenina
Kui Alla alustab trenni Casinoga ning hobusepoiss viib Libero pärast jahutamist talli, teatab Joanne, et Moskvas sai ta hüüdnime Anna Karenina: “Mulle meeldib üle kõige ratsutada daamide külgsadulaga. Sellega, kus jalad on mõlemad vasakul ning parem reis toetub spetsiaalse hoidja taha. Ehkki alustasin ratsutamist juba mõne aastasena ponidega ning olen sõitnud igasuguste sadulatega, meeldib külgsadul mulle üle kõige.
Tavasadulaga treenides on nüüd aga see probleem, et tasakaal on hoopis teine ja ma pean kogu aeg mõtlema oma õlgade balansi ja parema jala töö peale.”
Moskvas töötades käis Joanne külgsadulaga ka võistlustel, sai hüüdnimeks Anna Karenina ning kuulis tribüünidelt korduvalt, kuidas publiku hulgas kaastundlikult sosistati: “Vaeseke on puudega! Üks jalg ainult…”
Kuna “Anna Kareninal” on kolm külgsadulat, on ta otsustanud Loo talli asudes luua seal vastava klubi. Igas tallis peab olema midagi humoorikalt erilist ning Chuletside oma kaubamärgiks saavad daamidesadulad. Ehkki asi on naljast kaugel, kinnitab Joanne: “Muuseas hüpata on naiste sadulaga palju julgem ja kindlam. Ka siis, kui hobune tõrgub, ei lenda sa sealt üle kaela – jääd elegantselt oma jalatoe taha istuma. Minu inglise treener rõhutas alati: võid küll tõkke maha ajada, aga sa pead igal juhul elegantne olema. Daamide sadulaga oledki.”
Joanne kiidab Dustinit, kes käitub külgsadulat kandes, nagu oleks seda elu aeg ainult teinudki. Libero kehitab end esialgu kohmetult, ent kohaneb samuti hiljemalt poole tunniga ning nõustub sellega, et ülemise korruse tasakaal, asend ja rütmid on harjumuspärasest erinevad.

Elunormid
Kui Casino on küpseks koolisõiduhobuseks koolitatud, müüvad Vaughan-Mihkelson ta mõistagi ära, ent nii, nagu Joanne’il on praegu kahju vaadata, kuidas tipptreener Alla improviseeritud muruplatsil kikerdab, on tal musta ruuna kahju ka müüa, sest: “Casino peab küll oma suuruse tõttu topelt palju tööd tegema, aga ta on nii graatsiline ja kerge, et teda õieti ei kuulegi. Nagu elegantne tuul.”
Oma maailma on Vaughan-Mihkelson üles ehitanud nii, et kõigi sinna kuulujate vajadused on võimalikult täiuslikult rahuldatud. Mis puutub hobustesse, siis pärast trenni palub Joanne Tallinna ühel parimal hobuarstil Aili Ruulil Libero hambad üle vaadata. Ise läheb ja kontrollib ta heinapalle, mida loomadele ette hakatakse andma: Missis Efektiivne ei lepi sellega, kui talle öeldakse, et hallitanud pealispinnaga rulli sees on täitsa kabe kraam. Ei lepi ka hobuse kapjadele halbade pinnastega ning ostab Veskimetsa talli teiselt korruselt hobutarvete poest kabjatõrva ja muid taastusvahendeid.
Kui tavalised hobuinimesed on hobustega tegelemise ajal ja järel higised, tolmused ja hukas meigi-maniküüriga, siis Joanne’i elunormid näevad ette, et ta on laitmatult puhas ja perfektne: iga töö jaoks on oma inimene ning ratsutaja ei pea ise hobust kasima, lakka kitkuma ega sadula-valjastega mässama.
Missis Efektiivne oskab maailma asju igas mõttes kõrgelt võtta ja vaadelda ning üldistusi teha. Ju paljuski ka seetõttu, et ta on lisaks koolisõidule ka professionaalne langevarjuhüppaja. Inglis- ja Venemaal teinud üle 3000 hüppe, Eestis seni veel mitte.
“Ohtlik? Mis te nüüd!” naerab Joanne. “Liikluses hukkub võrreldamatult rohkem inimesi kui need paar, kes viimastel aastal Eestis otsa on saanud. Oskan maanduda täpselt ette antud tikutopsile ning tean, et ratsutamine on sellest oluliselt riskantsem. Rääkimata kõikvõimalikest spordialadest, mis on seotud mägedega.”
Ja siis saabub trenni lõpetanud, särava, lõhnastatud ja heatujuliselt otsustava Joanne’i juurde abikaasa Marko, jeebi tagaistmel turvatoolis nende kaheksakuune tütreke Rose-Marie, kes teeb vanemate uhkuseks ja rõõmuks oma esimesi samme. “Joanne’i koolisõidu kirg kujundab meie kõigi tänavuse suve. Meie laiendatud perekonnast saab rändtsirkus,” naerab parlamentäär. “Sõidame koos Alla ja Maria Chuletsiga Prantsusmaale tõeliste proffide juurde õppima. See tähendab, et meil on kaks jeepi – nii minu kui Joanne’i oma – nende taga hobuveo treilerid, sest hobused tulevad Chateau Noire’i mõistagi kaasa. Meil on kaasas tütreke ja tema bonne ja üldse saab olema ütlemata lõbus. Kõik see karavan sõidab siit laevaga Rostocki ja siis mööda maismaad Prantsusmaale.”
Säärast uljast ettevõtmist planeeriv Joanne aga valib oma kümnete hääletoonide seast kõige hellema – õrnalt emaliku ja kudrutava. Tal nimelt on oma hääletoon hobuste, oma toon treenerite, oma stiil avalikkusega ja oma snitt huviala-kaaslasest ajakirjaniku jaoks. Ning kui järgmiste hotellide ja baaride sisustamise taktis on ärinaise hääl ära tehtud, saabub ta nõudliku ja sihiteadlikuna taas oma hobuste juurde, et olla ise õnnelik ning teha seeläbi õnnelikuks kõik, kes temast sõltuvad ja temaga armastust jagavad.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat