Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kõige tähtsam küsimus


Kui juhtud olema teel Jürilt Türile - päriselt ka, nii oligi! - ja lähed mööda kõige otsemaid külateid, jõuad väga erilise nimega külani. Siis küsid endalt, kas tahad ikka tegelikult ka sõita Jürilt Türile - või eelistaksid hinges hoopis Iisraelist Islandile ja Iirimaalt Indiasse rännata. Kui oled inertsist valel teel, ei taha ükski asjaajamine vägisi surudes õnnestuda.
Ilmselt on praegusel ajal, kui paljudel meist on senised teed järsku nina ees püsti tõusnud ja tupiku moodustanud, nii mõnigi proovinud igasuguseid alternatiive ja mooduseid, ideid ja lahendusi. Aga kui need pole päris NEED, siis ei õnnestu. Ei saa siis asja ei projektidest ega programmidest. Saatus otsekui ütleb: "Mis sa pressid ja tülitsed vastuvooluga - see pole üldse sinu elutee õige säng."
Eks siis tuleb seni kobada ja proovida, kuni loksud õigesse vakku.
Kes hobuste jälgi pidi käib, see on aga Raplamaal just selles Õpetaja Vere nime kandvas külas täiesti õiges vaos. Üsna lähedal Pihali külas peab Renate Kaupmees Lille talli, Rabiveres aga elab Kirsti Solvak. Tall on osa tema kodust.
Selle kodu koer on maailma kõige sõbralikum olend, laste jaoks on sisse seatud mõnus mängumaa ning seda õdusat vaikelu vaadates tekib jälle kord mõte: kui me praeguse põhja läbimise ajal vinguma kipume, vaadakem palun värske pilguga ringi - meil on nii palju ehitatud ja rajatud, olemas ja varutud. Säilitagem seda - ja ärgem kraaksugem endale asjatult ise kadu kaela. Solvaku-peni teab seda - ja naeratab.
*
"Tere!" ütleva hobused möödakäijale, kes nende elust vaikselt läbi libiseb.
"Oled sa meie päeva hea sündmus?"
Ikka.
"Head teed meile kõigile - ja ettevaatust liikluses!"
*
Mis puutub eelnimetatud kõige tähtsamasse küsimusse - kas ikka tahad tõesti olla teel Jürilt Türile või hoopis Iisakult Iisraeli - siis pärast isiklikke lugemiselamusi soovitaks enne hurraa-meeleolukat "Saladust" ja mitu astet kõrgemat teadmist eeldavat Aabrahami õpetust lugeda Peep Vainu raamatut.
Omavahel öeldes suhtusin sellesse tiba eelarvamuslikult - mis ta ikka olla saab, ameerikalik business-bukk kindlasti. Palun vabandust. Väga kümnesse teos on. Peep Vain on kirjeldanud oma isiklikke valikuid - miks ja millise häälestuse-meelestusega ta Ameerikasse õppima läks, milliseid siseheitlusi läbis "Tantsud tähtedega" saates osalemise eel ja ajal, MILLEST ÜLDSE ALUSTADA.
Mulle jõudis isiklikult kohale Peebu raamatu olulisus elu-laulu järgmise lause suure algustähena siis, kui mitmed asjad, mida olin soovinud, hakkasid täituma - ja hirmutasid mind. Ühest küljest ei tundnud ma kätte jõudnud soovitut ära - sest polnud soovides ja unistades seda saabuvat enda jaoks piisavalt kujustanud. Kui võõras värk päral, tekkis küsimus: kas ma olen olnud liiga suureline, olen ma vargsi midagi nii põhjalikult kartnud, et olen selle endale kaela mananu, kuidas see tahetu tulemine siis ikka nii üks-ühele juhtub...
Aga juhtub.
Ja sellepärast tulebki oma igapäevast kuldkala koheldes iga mõtet ja tahtmist teadvustada ja kohendada - tsurr! mõni mõttemäng on niisama vahva proovida, aga mitte päriselt teostuma saada. Ja just sellist Rabivere sildi juures auto peatamist, ringutamist ning nii läbitud kui eelseisva tee silmitsemist ja aru pidamist Peep Vainu raamat õpetabki. Ameerikalike hõisete ja korrutamisteta, muide.
Valime igal hetkel.
Praegu.
Nüüd.
Ja just sel sekundil siin ja praegu ka.
Üks näide õigete valikute tegemisest on loomaarst Ain Erkmaa.
Ain on kohe mitut moodi õigete-valikute-mees.
Pakume teile lugeda peatüki raamatust "Õnne hääl."
Seda peatükki seal valmis raamatus muide pole. Miks?
Sest Ülo Josingul ei õnnestunud oma valikutes kindlat tõpratohtrit opisaalist välja meelitada.
Olles otsustanud olla Arst püsis Erkmaa poseerimise asemel opisaalis. Nii, nagu ta ravis ja parandas ja parandas mõne teise tegija praaki ka selle asemel, et mõnes tõehetke-saates praadida ja põruda.
Kui oled Loomaarst, teenid oma miljonid loomi ravides - mitte kummastavatele küsimustele vastates.  
Oma õigete valikute - õigesti vastatud kõige tähtsama küsimuse - tulemusel tuntavat õnnetunnet kirjeldas Ain aga nii:
“Tõpratohtri elu helged hetked on inimese moodi.
Loomaarstide tugevaimatest külgedest kõneldes tavatsetakse küll rääkida, et nad – see tähendab me – mõistame hädasolijate sõnatut kõnet ning elame väiksemate vendade hüvanguks. Aga ise oleme ju “kõigest” inimesed ikkagi.
Inimene on õnnelik siis, kui tema tahab tööle minna – ja siis jällegi töölt koju minna. Seda pole sugugi vähe. Kardetavasti on Maa peal neid inimesi rohkem, kes veavad end hommikuti vastumeelselt sängist üles, sest enese tööle sundimine pole miski rõõm. Ja sama palju on märgatavasti-kardetavasti neid, kes ka pärast oma rahateo sunnitööd koju ei taha minna. Ma tahan. Nii minna kui tulla.
Olen selle tahtmise tõelisusele saanud mitut kihti kinnitust.
Kuna mu loomakliinikute kett mitmes linnas on rajatud heauskselt ja kindla sooviga, läheb meil üsna kenasti. Alates mõistagi juba sellest, et minu praksise jooksul on tekkinud suurte loomade ravimisest eraldi täieõiguslikult eksisteeriv väikeloomade kliinikute vajadus, eluõigus ja võrgustik. Veterinaariat on Eestis inimestele kõrghariduseks kätte jagatud 160 aastat. Kui mina seda õppima läksin, tähendas loomaarst veel reeglina lehma ja sea käest toodangu välja meelitajat. Nüüdseks on lemmikloom ka vägagi loom ja väärtus – ja ma olen õnnelik, et olen selle suhtumise kehtestamise juures päris suur osaline olnud.
Lemmikloomade arstimine puistab mulle päevast päeva kõige erinevamaid õnnehetki. Alates sellest, et meil on kolleegidega õnnestunud inimestele sisendada teadlikkust karvaste teekaaslaste vaktsineerimise ja õige toitmise asjus. Lõpetades sellega, kui õnnestub ära päästa loomi, kellele peremees on oma teadmatuses parimat tahtes hullu moodi häda teinud. Inimeste iseenese tarkus on piiritu – ja seega on kirjeldamatu ka kogu see mooduste variantidepaljusus, mismoodi oma lemmikuid üle toidetakse ja “ravitakse”. Rõõmustavalt sageli läheb korda need vead parandada.
Õnnestavalt hästi teatakse, kuhu tuua tänaval auto alla jäänud – või lihtsalt ära eksinud – koerad-kassid. Kuivõrd ma ise olen suhteliselt sageli valmis halba äri tegema ja arvutan teatud puhkudel rahumeeli enda kahjuks, olen liigutatud ka siis, kui võhivõõras inimene ilmutab valmidust õnnetusse sattunud loomakese ravimise eest tasuda. Korjab üles, toob kohale – ja tahab veel mulle maksta ka! Neil hetkil on maailm tõeliselt ilus mu jaoks.
Enamasti aga tunduvad tõpratohtri õnnehetked lihtsureliku jaoks mõistetamatud või isegi õõvastavad. Kena kodanlane ei mõista, kuidas saab olla õnnelik keset nii rohket verd, mäda ja valuoigeid. Veterinaar, sõge, on aga rõõmus, kui avastab mõne haruldase anomaalia – eriline kasvaja või ebatavaline trauma on minusuguste jaoks vahva väljakutse. Mida tavatumast tabandusest õnnestub loom terveks ravida, seda õnnelikum olen.
Ilmselt peab iga eriala esindaja ka selle üle rahul olema, kui ta professionaalseks kretiiniks ei muutu: mina suudan veel külas käies sõprade koeri ja kasse kõrva tagant sügada, ilma et püüaksin neid kohe diagnoosima ja ravima hakata. Käsi tunneb terve looma ära – ja rõõmustab.”
 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat