Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Millest elavad? Usust, armastusest ja kodukoha elujõust


 Näh, selline tore traavel. Suure-Jaani ja Olustvere vahel. Aivi Varjundi oma. Justkui idee kehastus. Ennegi on eestlastel, kes otsivad hobunduses uusi lahendeid ja nishshe, pilk ja mõte peatunud traavlite peal. Kui nad hipodroomil praktiseerivad, lõpetavad käru ees umbes selles eas, kui ratsahobune alles hakkab üldse valmima. Skandinaavia ja muu Euroopa traavlid jäävad sedasi hulgi korduvkasutusse. Varemgi on eestlased neid hulgi kokku ostnud ja ühekaupa maha püüdnud müüa. Erinevates Eesti piirkondades. Ühekaupa on kas endised karjääri-traavlid või sünni poolest traavlid, kes pole seda tööd teinud, õigete inimeste kätte õigesse kohta sattunult kaua ja õnnelikult toimunud kui Lihtsalt Hobused. Traavleid on Lääne-Virumaal Kohalas kesk selle mõisa kaubamärgilisi  islandi hobuseid. On Anne Lahesoo juures Pärnumaal Võiste all. On Mädapea-Kentucky, kes meilgi siin hobuviltimist tutvustada aitas - ja Kilgi talli Riinu peab Hiiumaal üht karjääri lõpetatud ja ümber häälestatud traavlit. Meister teine. Nii traavel kui Riinu, kes ta küpses eas ümber häälestas.

Ka Aivi Varjund on avastanud, et traavlid on igati kobedad hobused kui niisugused. Paraku maksab üks litsents 8000 meie raha, mistõttu traavlitäkud kaotavad kodurahu ja elukorralduse huvides munad, ehkki võiksid uusi fenomenaalseid hobuseid juurde teha. No mis siis ikka. Ega täkkusid maailmas vähe ole. igal hobul oma tee ja töö! Ehk hakkab traavli-idee, mida siin-seal ikka aeg-ajalt üles võetakse, proovitakse ja loobutakse, Eestis ühel päeval elatava ja mõtestava hobundusliigina siiski toimima.

Siin pildil on Aivi üleni gripis - tuli Suure-Jaanist kadunukese-pärgasid tegemast. Tuli viiruseid tuulutades ja jooksuga. Ja selles olukorras on kõik oluline hõlmatud. Esiteks teeb ta väikelinna lillepoodides ja tisleritöökodades iga võimalikku saadaolevat tööd, et oma arvukaid lihaseid lapsi ja veel arvukamaid hobuseid toita. Teiseks teeb ta seda kõike - nii tööd kui toitmist - mistahes tervislikus seisundis. Kolmandaks lendab ta alati kohale, kui teemaks on hobused.

Ja see on teine Suure-Jaani-kandi hobunaine, kellega Tääri-mamma tallis trehvasime, enne kui Aivi kabjalist lasteaeda vaatama läksime - olgu keskkonnaamet meile armuline :)

Traavlitita nimega Feng - andku hobuhaldjad talle elus õiget rakendust ja teenistust!

Aivi hobupark ongi eriliselt väärika põlvnemisega. Mitmekihilises tähenduses. Nii ülemaailmses - siis, kui teemaks traavlid - kui Eesti siseringi-tasandil. Tema juures ristuvad mitmed Eesti hobunduse seisukohast üliolulised liinid ja teemad.

Eesti tõugu täkk Rosett, kelle laps Aivil on - ja pildil näha siin kah -, elab ise praegu Rutjal Mare juures. Nelson, kelle laps Aivil kah täiesti olemas, nagu näha juuresoleval pildil, on aga teatavasti Kuke-Maie vapihobune.

Kimi on teinud Kateris - kes siis teda ei teaks? Ja nii me siin vastastikku üksteist tekitame ja toetame, jalule tõusta ja seista aitame. Ehkki sageli küsime nii enda kui üksteise käest: millest me õigupoolest elame?

Kuni pole küsimust, MILLEKS elame, seni elamegi juhutöödest ja toetustest. Kui kellelegi tundub, et tema töö on alaline, mitte juhu- , et tema on pensionini paigas ja tagatud sotsiaaliaga - siis võtku lahkesti teatavaks: midagi alalist ega igavest pole tänases ilmas olemas. Oleme siin kõik ajutised külalised oma juhutöödega.

Aivi noortel traavlitel-eestlastel-ristanditel ehk siis Rosettidel-Nelsonitel-Kateristel - pole lähenevas kevades sooja ega külma, kuidas nüüdis-ilmas need igavikulisuse ja ajutisuse suhted toimivad. Hing on sees!

Tegelikult võivad nii Aivi kui Eha hobused ja lihased lapsed olla üsna rahulikud - neid Viljandi-lähiste tegude-tädisid ühendab lisaks hobundamisele ka fakt, et mõlema mehed on kaugsõidu autojuhid. Lisaks raha teenimisele ehitavad rekalistid - kelle endi kuuldes ei tohtivat seda sõna tarvitada - igast majapidamise kuurist ja sarast üha järgmisi talle. Kasutavad olemasolevat arenguruumi ega küsi, miks mooridel seda kõike vaja.

Mooridel on tähtsusjärjekorrad ja sihid selged ja paigas - kõik kallid on kevade tulles trullakad ja terved - järelikult on koju-trehvavatel rekalistidel austav ülesanne üha uusi ja uusi varjualuseid tallideks teisendada.

Tädid ise püüavad teenistust leida ja hobustele toitvat rakendust otsida ka rakendis. Ning on paigas ja lootusrikkad suuresti tänu sellele, et peale selle, et Eestimaa selle nurga hobuinimesed ei tülitse, vaid hoiavad omavahel abivalmilt kokku - nad on omavahel siiradi-viiradi sugulased ka veel. Oleme siin jutustanud Ivaski küla loomaarstist Aidest - Viiratsi valla Ruudiküla Urve Loidi kooliõest ja sõbratarist. Tema on kauge sugulane nii Aiviga kui vigursaagimise meistri Enrico Peltiga. Enrico saetud kodukakk valvab Aide kodu, kuni emand Vendla võõrsil loomi ravimas käib. Ühtlasi on Aide kauge sugulane Aiviga. Ja kui Suure-Jaanist Vändra poole jäävas tisleritöökojas vähegi tegemist, töötab praegu lillepoodides pärgi meisterdav Aivi omakorda Enricoga puutöökojas kah koos. Saite aru? Horsemarketi omad said seostest aru, kui need paberi peale skeemiks joonistasid. Aga üldiselt - ehtne Eesti!

See on Enrico. Aide sugulane ja Aivi kolleeg. Isamaa-armastuse kehastus. Päris omad kutsuvad teda Entuks.

See on tähtis. Sellepärast, et toda Suure-Jaani ja Olustvere vahel asuvas Kõidama külas elavat meest võiks kasutada õpikuna ja töövihikuna sarjast “Kuidas armastada Eestimaad”. Enrico armastab oma kohta ja kuulumist, juuri ja olemist sedavõrd, et teda teeb morniks igasugune püüe kusagilt väljastpoolt tema stabiilsust loksutada või teda ennast väljapoole kreeni meelitada. Isegi kui need kuldlõikest ja jumalikust keskpunktist kõrvale nihkumised tõotavad Enrico lastele ja kodule, helgele kaasale ja akvaariumitäiele eriliigilistele kaladele kena kestmist ja sissetulekut, eelistab tema stabiilsust ja truudust. Erilist sisemist sügavat olemuslikku ustavust.
Mees pole Suure-Jaani ja Kõidama-kandi ümbrusest eriti kuhugi mujale end pikemaks meelitada lasknud. Entuks kutsuvad teda aga hõimlased-kodukandi-kaaslased Aide ja Aivi. Aide on Vastemõisa poole asuvas Ivaski külas elav loomaarst. Aivi omakorda hobusekasvatajast hõimlane, kes kiiretel aegadel aitab Enricol väikeses vabrikus puidust vidinaid toota. Mõlemad teekaaslased on uhked ja õnnelikud, et neil säärane kindel ja alaline, ustav ja oma Enrico on.
Pildil-olev vigursaetud kakk on absoluutselt ainus puukuju, mis meistril endal kodus.
Aide taluõuele on Enrico meisterdanud kulli - originaalist pisut pirakama kaku, kes valvab loomaarsti majapidamises eesti tõugu hobuseid ja kaukaaslastest penisid, kuni emand teiste perede loomi tohterdab. Oma enese kodus on mehel samuti kull. Pisike kakk, kelle ta tütrele vigursaagis, et lapsukesel oleks kena väike osadus isa pühendumisega.
Naabrivalve korras on Entu üleaedse kodu valvama saaginud sihukese turvamehe.
Erinevalt teistest saemeestest-naistest pole Enrico oma enda väikest, ülimalt normaalsetes mõõtmetes sooja ja turvalist majakest enda saetud kujudega ümbritsenud. Tal pole – erinevalt varjualusega Olustvere Tedrepaarist-Kivisaare Hallanist või suisa saekodadeaga Raivost-Otist isegi ateljeed ega töökoda. Ta saeb põhimõtteliselt lageda taeva all. Paneb Kõidama külas ühisgaraažide nurga juures oma notid püsti ning laseb külarahval vabalt ja rõõmuga näha, kuidas puust saab kuju.
Peldil oleks otsekui vaja vaba taevast pea kohale.
Tema meelest kuulub puutüvest sündiv taies juba sündimise ajal inimsilmadele – nähke ja tundke rõõmu!
Enricot ei häiri ilmad ega olud, kui saagimiseks läheb.
Vahvas väikses vabrikus, mis asub suurt teed pidi sutsu Vändra poole, teeb ta saunatarvikuid. Õitsvail aegadel olid teised nõnda nõutud, et tuli iga vaba kätepaar paluda lihtsamaid vidinaid tegema. Teistsugustel aegadel on… teistmoodi.
Teistmoodi tähendab teiste saemeistrite meelest ühtlasi, et too tundliku ja talendika käega meister ei peaks enam vastu põtkima, kui teda kuhugi Soomedesse saagima kutsutakse. Teised meistrid, kes kõrvalt Enrico tasast kulgemist jälgivad, arvavad, et see meister peaks tegema nüüdsetel aegadel rõõsamat nägu mistahes tellimuse üle.
Enam ei või jonnida, kui Soome tahetakse – mis siis, et kodu on nii kallis ja ainus ja õige.
Praegu ei saa ka tellimuste puhul kõhelda-kahelda, kas ikka õige hetk on ja aega leiab. Lapsed tahavad suureks kasvada. See kohustab liikvele ka sellise isa, kes püsiks meelsasti kodu juurest mitte enam kui kümne meetri raadiuses.
Enrico vaatab üsna suure võõrastusega inimesi, kes unistavad aina reisimisest, kes rügavad selle nimel, et kodust ära pääseda. Tema loob ja töötab, toimib ja tegutseb selle nimel, et kodus oleks hea. Kui naine on õnnelik, on lapsed rahul – kui lapsed on rahul, on papa Pelt veel enam paigas ja kodus. Pole vaja selleks ära minna, et ennast leida – ise elab ju siinsamas sinu sees su kodus ja pühendumistes.
Näe, siinsamas on Kõidama ja Suure-Jaani väike ja käepärane infrastruktuur – keskkonnaametnik ja kaks lillepoodi, lihakombinaat ja MTJ, nagu muiste, metsatööstus ja omavalitsus.
Enrico näitab kodukanti külalisele ujeda uhkusega – kodu! Värske pilguga oma orgaanilist ümbrust silmitsedes avastab ta otsekui üllatusega, et õhtud on seal vaiksed ja sageli ka päevad. Ent samas toimuvad Suure-Jaanis mõnikord nii suured asjad, et need kirjutavad pisikese paiga nime tohutute tähtedega maailma kultuurikaardile. 
Pelt austab sügavalt Suure-Jaani eelmist linnapead Rein Valdmaad, kes tegi imelisse korda linnakese südame – põles ise seejuures kiiresti ja heleda leegiga. Otsekui maine monument talle, on südalinn oma parditiikide-sildade-platsidega-veskirestoranidega.
Enne Olustvere talli elava Tedrepaariga - Ly ja Rauliga - on Entu saaginud Suure-Jaani südamesse (igas mõttes) muusika-teemalised puukujud. Oot-oot, zuumime - kes on selle Vanemuise-puusliku taga???
Part-raip! Nagu kevade kehastus. Siinkandis kehastavad kõik midagi. Aivi traavlid kehastavad üht võimalikku hobunduse-väljundit. Aivi Rosetid-Nelsonid-Katerised kehastavad Eestimaa hobuasjanduse risti-rästi põimumisi. Aivi ja Eha kehastavad igasugustel aegadel hakkama saamise valmidust - tänu paigas tähtsusjärjekordadele. Ja Enrico kehastab kodu-austust ja isamaa-armastust.
Pelt kummardab selle linna mehele Artur Kapile – on temast saaginud elutruu skulptuuri, mida kogu maailm käib imetlemas linnakese esinduslikumas söögikohas ning vähemalt ühel nädalal aastas – kui on muusikapäevad – ikka kohe päris massiliselt.
Enrico teab, et austatud sõbra-linnapea kiire läbipõlemine on meile kõigile hoiatuseks. Sestap ta ise oma lambi leeki mõistlikult ja tundlikult timmibki. Nagu tema saetud majakavaht. Kelle kätte meisterdatud laterna traadid on mootorsae spetsiifikat arvestades suisa fenomenaalsed. Võrdväärsed Ivo Männi sõdalase vibu nööriga – või Raivo Perandi ühest puust saetud linnupuuriga, kus on ka lind sees. Mehed teevad imesid. Sest süda käsib – ja käed kuuletuvad.
Sel kombel loodud tööd puudutavad. Ka siis, kui ei tea, kes tegi.
Kuskohast need, kes pole Suure Jaanis Artur Kappi näinud, Enrico šedöövreid teavad? Elistverest ja Kassinurmest. Näiteks. Kes on käinud Elistvere loomaaias ja Kassinurme hiies, on näinud Ämma , Näkki ja Muistseid Sõdalasi – need on selle mehe tööd. Tema taiesed on mõistagi ka kõigis nendes paikades, kus on vigursaagijate tsunfti kogupauk – Elva matkarajal ja muudes ühis-loodud teemaparkides-suursooritustes.
Kolleegid, kes uhkusega hoiavad oma töid selle mehe omadega kõrvuti, ütlevad, et imetlevad südamest tema arenemist ja töö käigus õppimist-täienemist. Kui kedagi imetled ja austad, ei saa ta peale eestlase kombel kadegi olla.
Mis sa tast ikka kadestad – säärane vaikne ja paikne, tagasihoidlik ja uje… Kuni sae käima tõmbab. Kui saeb, siis juhtub. Vägede valitsemine, mille tulemus võib olla ühtaegu nii jämejooneline jõhkralt maskuliinne põlev tuleskulptuur kui pehmelt leebe, filigraanselt mahedaks silitatud (saega?!) kitsepere.
Keegi kõneleb tema kaudu ja läbi.   
Ja tema läbi ka.
Teda tahaks lõpetuseks kohe veel ja veel vaadata ning silmadega silitada.
Feng...


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat