Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hiiumaa Kaheteistkümnes Lugu - Valdu ja Nibiru


 Paope küla on Hiiumaa idaservas. Seal elab Valdu Laid, kelle perekond on põlvest põlve eesti tõugu hobuseid aretanud ja õpetanud, kasvatanud ja kasutanud. Sedasi moodustavad inimesed ja hobused seal saare peal kaks paralleelmaailma, kõrvuti kulgevat dünastiat. Mõlemad väärika põlvnemisega. Valdu on ise eesti hobuste kasvatajate ühenduse tõukomisjonis. Tõuseltsi uues juhatuses on muide Hiiumaa esindus samuti täiesti olemas - Mariann Kokla Undama külast.

Valdu kui eleva ajaloo kodus on lisaks eluaegsetele mälestustele ja põlvest-põlve teadmistele ka hulk vihikuid ja raamatuid, kaustikuid ja fotosid, mis kõik vääriksid talletamist. Valdust - nagu kõigist pika elu ja rohke nähtu-tehtuga isiksustest - saaks vägeva raamatu. Eesti omamaistest tõugudest saaks kõigist kolmest raamatu.

Rahaliselt vale aeg rääkida või? Vastupidi. Just praegu peame rääkima, mida kõike me kavatseme teha ja koostada, ehitada ja osta - kui upume ei-saa-ei-ole-ei-tule-sohu, siis ei parane olud niipea - kui üldse - ning ei saa-ole-tulegi. Just tuleb öelda: teeme-ehitame-kirjutame! Praegusel hetkel pole küll jah raha kui niisugust ei firmadel ega inimestel, seltsidel ega asutustel - ja fondidest ei saa teda sindrit kätte ju!!! - aga praegusest saab tulevane. Ja tulevikus on nii raha kui vahendeid, tahtmist kui võimalusi. Praegustel ajutistel sissehingamise aegadel on olulisim kuulata venelaste kõnekäändu: "Nelzja paadatj duhom!" Meelestatus ja vaimustus ärgu ninali lennaku.

Valdu ujedasse naeratusse koduõuel on kätketud saladus: küll tahaks rääkida ja küll oleks jutustada. Küll saab, küll jõuame, küll jäädvustame, kallis papa Laid!

Pea kõigil olnud ajastutel olid säärased trükised. Küllap kirjutame pärast ajutist sinusoidi lohku tõuliinide ja piltide, tegijate ja mälestuste, teadmiste ja kogemuste raamatud kõigist kolmest eestimaisest tõust.

Valdu vanaisa saavutustest eesti hobuse aretajana on juttu siin. 1920ndate tublid tegijad Jakob ja Raspel.

  

Siin pildil on vanaisa ise.

Valdul enesel on sääraseid koduseid tõuraamatuid terve riiulitäis. Ja ta pole ju ainus - vana kooli hobumehi, kes pakatavad teadmistest-kogemustest ja kõnelemise soovist, on veel. Mehed, meil on tulevaseks tõusuajaks missioon - vestleme, jäädvustame, trükime ja pärandame tulevastele põlvedele!

Valdu, tema ja ta esiisade elutöö.

Laidide talus peaks tegelikult olema mitte kaks tundi, vaid kaks päeva, nädalat või isegi kuud, et kõike, mis Valdu sees varjul, kuulda ja talletada. Pärast seekordset visiiti on vähemasti teada, kui palju on veel teada saada.

Tänu emandale kogesime eriti ehedalt, kui oodatud seal kodus südamega kuulajad on. Mis laual on? Soolaliha ja omapõldsed juurikad. Klassika!

Klassika on ka see vanker - kummiratastega! - millesugustest peaks ja võiks samuti raamatu kirjutada. Tulevik on meil vägev - valida on, kas omamaistest tõugudest kirjutada raamatuid kolm või kolmkümmend. Kas varustuse raamatusse hõlmata kogu riistapark ühte - või teha mitu köidet. Võimas! On, mille nimel edasi kesta!

Uue aja soodsaim sõna öeldakse poola keeles - nii Saks kui Valdu ja teised rakenditeadlased ka, toovad vankrid-lisad Poolast. Endale ja müügiks.

Eestlase pea mõõtu - ja täitsa uued.

Vedamiseks valmis! Sel aastal kevad tuleb sedasi! Või teisiti. Igal juhul tuleb.

Nagu ikka - lasteaed on papaga kodus...

...kari kogu oma ehteeslaslikus värvilisuses koplis. Aretuseks ja õpetuseks, ostmiseks ja rakendamiseks.

Valdu võib rääkida nii iga hobuse põlvnemisest kui omadusest, võimetest ja rakendusest lõpmatuseni.

Rakendamise ja kutsaritöö peensustest oskab Valdu rääkida nii värvikalt, et sa ei pea seda ala väga jagamagi, et mõista, mis ja kuidas. Praktikat peaks tema juures nendele kõnetundidele peale õppima.

Ülal-olev pilt näeb välja, nagu nööri peale aetud hobune. Tegelikult on aga nii, et varsast peale okastraadiga harjunud hobustele pole see möödunud sajandite leiutis ohtlikum kui nüüdisaja karjused-lindid.

Voh, millise kahese rakendi siit saab!

Ja siit saab vinge kõike-oskava ruuna. Raju on Valdu enese käega ette õpetatud ning Kärdlas sadula all samuti oskajaks koolitatud. Noor ruun - saadaval!

Raju kõrval seisab väike ponks kõrb märakene - meenutab olekult Oberschneideri juures Poanses nähtud kõrbi araabia-segu mära Minxi - ja ma isiklikult ostaksin selle.  Aga teie ostke Raju!

Välk teisel ekstra-boonusena otsaees ja puha.

Nõnda me üksteise eludest läbi tormame. Teada saades, et ollakse olemas, aimates, kui tohutud sügavused ja kõrgused uues tuttavas peituvad. Lootes, et kohtume veel.

Nagu Koidma - Valdu Laidi varasema staabi - talli kaunist tuulelippu näidates ütlesime, on tema kaksikvend Valdul kodus. Selline.

Hiiumaa Paope külast on juttu ülimalt professionaalselt ja sehvilt tehtud kodukal www.otsimrat.net. Võibolla on Valdu tuulelipp see maapealne märk, mille pärast Dagö peal naa palju ebamaist maandub?

Suure helekollase kera vaatlus
Paopel
 
15. märtsil 2002.a. umbes kella 05.00 paiku varahommikul tõusin voodist ja jäin selle serva peale istuma. Minu selja taga on aken suunaga kagu suunas aga eespool riietekapp.
Sellel kella ajal oli õues veel täiesti pime ja toas ei olnud ma veel jõudnud valgust sisse lülitada. Äkki läks tuba täiesti valgeks ja minu silmade ees olevale pruunakat värvi riietekapile ilmusid kaseokste varjud mis liikusid, jättes minule mulje, et väljas on ehk kuupaisteline öö ja tuul liigutab kase oksi.
Seda mõeldes ma keerasin oma näo akna poole ja nägin helekollast kera, mis oli ehk natukene väiksem kui täiskuu, kiiresti liikumas akna ülemise osa vaateväljas vasakult poolt paremale Kopa metsa suunas. Kera liikus akna ülemise horisontaalpiida suhtes paralleelselt. Kui kera oli akna vaateväljast läbi läinud kadus ka koheselt valgus. Käisin ära WC-s ja tagasi tulles vaatasin kella ja see näitas täpselt kell 05.00. Seega kera vaatlus toimus ehk mõni minut enne kelle 05.00.
Ennem oma elu ajal ma midagi sellist näinud ei ole isegi mitte virmalisi. Vaatluse ajal mingisugust heli kuulda ei olnud.
 
Lisame õpetlikuks lugemiseks peatüki nr. 39 äsjavalminud käsikirjast "Egiptuse eha - vana tsivilisatsiooni lõpp". Kati Murutar ja Eha Fjodorova said raamatu kirjastamisküpseks - läks kujundusse ja hakkab valmima!
Alljärgneva peatüki kingime pühadelugemiseks.
Et ei kardetaks, vaid loodetaks.
Et teataks - kõik me oleme oma hirmudes sarnased ning teadmised on turvatunde olulisim osa. Olge lahked - kontsentreeritud turvatunne teile siin kevadpühadeks!
 
39. peatükk raamatust "Egiptuse eha" - Kati Murutar ja Eha Fjodorova.
 Toibu vapustusest, et maa ja inimkonna elulugu ongi tõesti päriselt olemas, katsutav ja osa saadav – see on loojuva tsivilisatsiooni võimas, aga lõpetatud jälg igavikus.
             
                     Pühendan selle peatüki oma tütrele Margaretale. Ta on 17aastane sissepoole pööratud tütarlaps, kes jätab oma hirmud ja mured sügavale enda sisse. Ta nopib oma hirmud internetist korjatud fragmentidest ja sõpradega vesteldes kuuldud killukestest. Kuna ta on ülimalt ehe praeguse aja piiga, siis eriti suur raamatusõber ta pole. Nõnda ei kogu ta enesele raamatuist tausta, mille peal uute teadmisekillukestega puslet mängida. Kaootiliselt teadvusse saabuv info tekitab hirmu. Ja tegelikult on meie kõigiga ju täpselt niimoodi. Nopime teabekillukesi. Need üritavad meis korrastuda. Kellel Piibli, kellel Koraani taustal. Kes on vundamendiks lugenud kultuuriloolisi raamatuid, arheoloogiat ja ajalugu – kes ulmet ja fantaasiat – kes ilukirjandust ja müstikat – kes filosoofiat ja religioosseid raamatuid.
Samamoodi lendame kaugetele maadele, et saada tuttava(ma)ks iseenda, inimkonna, Maa ja universumiga. Sisetunne tõmbab meid Egiptuse püramiidide ja Niiluse juurde, Inglismaa Stonehenge’i ja Iisraeli nutumüüri, Hiina müüri ja muude üleinimlike rajatiste ligi, mis räägivad meie geneetilisele mälule, südametarkusele ja sügavaimale olemusele: on Midagi, mida me aimame, aga ei oska sõnastada – siin oli Keegi, kes teadis ja oskas – see keegi on ilmselt endiselt siin. Jälgib, püüab ühendust võtta, juhendada ja kaitsta.
Need tsivilisatsioonid, kes saabusid Maale – kas kulda või muid varasid otsima - lisasid Aafrikas kohatud hominiidide genofondi oma, kosmilist pärit DNA-valemi kui kosmilise koodi. Lisasid sel kombel saadud Aadama geenidele mtDNA ja said Eeva – tänu millele maised inimesed olid valmis ise sigima ning oma tsivilisatsiooni rajama ja hukka ajama.  
Meis, Põhjala lastes, on aatomite tasandil mälestus sellest, et teistest galaktikatest saabunud humanoidid olid võrreldes Maa asukatega nagu jumalused. Meie peenim tasand teab, et Egiptuse jumalatel, vaaraodel – aga ka mitmete rahvuseeposte üleloomulikel kangelastel – on sellega mingi seos. Lendame turistidena nendesse paikadesse. Ning siis on juba eeltöö ja õnne asi, mida me Sfinksiga või Suure Kanjoniga tõtt vaadates endas helisema ja vastu kajama paneme. Kui oleme enne kultuurirännet lugenud Sitchini “Kosmilist koodi”, Narby “Kosmilist siugu” ja Hancocki “Üleloomulikku” – see Sinisuka uudistõlge üleloomulikest Maale saabunud inimkonna loojatest ja õpetajatest – siis adume, et oleme Anunnaki ja ilmselt ka teiste tulnukate kosmodroomidel, ebamaiselt vajalike ehitiste juures.
Kui meil on giididega õnne, saame lisaks Universumi-tunnetusele Eha Fjodorovalt arheoloogilise-faktilise tausta ning Andres Hansolt inimlikult arukad tsivilisatsioonide tõlgendused.
Kõik inimesed alustavad iseenda, inimkonna ja oma planeedi olemuse tundmaõppimist igas elus uuesti ja uuesti. Miskipärast on nii, et eelmistes eludes juba teada saadu tuleb igal sündimisel “unustada”. Pärast kosmilisi sanitaarpäevi elude vahel – tütrekene, Sa võiksid vähemalt sirvida noore Newtoni hinge-rände-sarja raamatuid!
Tõsi küll – iga inimene ei pea olema raamatuinimene. Vaatamata lugemusele oleme kõik ühesuguste hirmude käes. Loetu söövitub küll alateadvusse, ent läheb ausalt öeldes segamini ja meelest ära. Kes palju on lugenud, teab, millest ma räägin. Ahmid ja talletad – lükkad tagumistesse ja kihtidesse ja unustad. Uskumatu, aga on nii. Ükskõik, kui puudutav ja huvitav teave on – ikka unustad ta operatiivmälu pinnalt ära, kuhugi lattu.
Me kõik läbime üksteisega sarnaselt ühesuguseid arenemise ja teadasaamise etappe. Sinu 20aastane vend Richard on need maailma-lõpu-hirmud, mida Sina praegu seoses planeet Nibiru lähenemisega tunned, juba ületanud: ta on lugenud ja uurinud ja hirmust välja kasvanud. Sinu 12aastane õde Brigita on praegu veel usaldavalt lõdvestunud vaimses olekus – ta teab veel olemuslikult, et Jumal on hea. Ka Su peagi kolmeaastane õde Maria Indira on müstiliselt aruka indigona veendunud, et me pole siia kogunenud kartma ja hävima, vaid arenema ja armastama.
Võibolla on inimkonnal vaja praegu õhutatavat hirmu 3600 aasta järel taas oma orbiidiga Maa lähedusse jõudva Nibiru ees – selleks, et olla suurem globaalse majanduskriisi tõmblustest. Selleks, et pidada meeles kõiksust ja Loojat, inimese salajast suurust ja kaduvust. Meil on vaja meelde tuletada kosmilise külgetõmbe seaduse saladust, meenutada meie tegelikku, mitte materialistlik-darvinistlikku päritolu. Teades, kuis igal hetkel oma maailma uuesti loome ning endale ise kosmosest oma tuleviku tõmbame, ei kärbu me majanduskriisist tingitud ainelistesse hirmudesse. Mis minust saab, kui palju ma saan…
Hirm läheneva Nibiru ees hoiab tähtsusjärjekorrad paigas selleks, et võimalikult paljudel meist oleks sisenemine Veevalaja ajastusse, uude dimensiooni ja tihedusse, ladus ja õnnelik. Jutustan Sulle, tütrekene, selles peatükis hästi lihtsalt ja loogiliselt sellest, mida ma ise olen 42 aasta jooksul lugenud ja kogenud. Ehkki Sa ei armasta lugeda, loe need leheküljed siin läbi. Siis Sa ei karda enam. Siis Sa ei hirmuta oma hirmuga oma kuueaastast vennarosinat. Mosaiigitükkide tabamused löövad tema ürgtarkuse lukku ning üldse pole hea, kui üks sügisel kooli minev poiss judiseb kartlikult teki all – millal kiskjaplaneet tuleb ja maailmalõpp algab? Kui tema vanim õde Teab ega karda, siis ei karda ka tema – sest tema Teab nagunii. Indigote värk, need teavad juba sündides võrreldamatult rohkem kui vanema tsivilisatsiooni inimesed terve elu jooksul õppisid. Ning unustasid, unustasid, unustasid.
Mulle endale meeldib samuti neid järgnevaid ridu vormida – erinevatest raamatutest ahmitut süstematiseerida. Sest eks minul ole kah selle dimensioonide ja ajastute vahetamise ees kõhe olemine. Minagi tunnetan, kuidas koorun Kaladest Veevalajasse – ja see ajab maised närvid kohati üliväga püsti. Koorume koos!
 
                  “Kas öelda teile, keda külastavad kuradid? Nad külastavad kõiki patuseid valetajaid, kuulavad inglite kõnelusi, kuid enamik neist on valetajad. Luuletajate järel käivad teelt eksinud. Kas sa ei näe, kuidas nad hulguvad orgudes, uhkeldades sellega, mida nad ei tee, kui mitte arvestada neid, kes uskusid, tegid head, meenutavad rohkesti Jumalat ja on pidanud vastu uskmatute kiusule? Kiusajad saavad üsna varsti seda, mis neid ootab ees käänaku taga.”
Koraan. 26. Luuletajad.
 
Minu jaoks on just praegu hääbuva tsivilisatsiooni sümbol Luxori giid, arheoloogia doktorist ärimees ja isane inimene Ramses. Ühest küljest on ta Kairo ülikooli üli-kradueeritud teadlasena ise hauakambreid avastanud ja lahti kaevanud. Ta teab kogu keerukat jumalate ja vaaraode, elutöö eest pooljumalaiks tõusnute ja kurjusse uppunute hierarhiat ja süsteemi. Oskab lugeda piltkirja… Ja samas ei kõhkle ta iseennast vaaraode järeltulijaks nimetamast. Just nagu mõni viieklassilise haridusega rannavalve poiss. Tema sisemonoloog, mis kõlab äärmiselt professionaalse giidi-teksti taustaks, võiks olla selline:
 “Olen vaarao järeltulija - valge naine, kes minuga magab, saab osadusse selle ihaldatud müstika ja mütoloogiaga, mille järele kogu planeedilt Egiptusse lennatakse. Olen turistidekarja juht-isane – pildistate, kui mina luban, kõnnite, kuhu mina käsin. Mina olengi sugujumal Min – andu mulle, ja oledki maagiliselt ülendatud! Ja seegi ei ole veel kõik. Minu paketis on ka hõbedast ja kullast kartušid. Sõber teeb. Mina saan protsendi, kui talle kliente viin – nii, nagu parfümeeria-tehaseski. Iga minu sokutatud tellimus toob mulle protsendi. Olen küll tõsimeelne moslem, kes ise ei tohi kartušše kanda – aga Allah annab mulle andeks, et seni kannan, kuni juveliirist sõbrale ostjad ära räägin. Mul on lapsed toita. Arheoloogi palk on, nagu ta on. Giiditöö on, nagu ta on. Kartušiäri ja nõudlikud ekskursid parfümeeriatehasesse ja banaanisaarele toovad teretulnud lisa. Ja kuna ma olen nii mitmekülgne ja kihvt mees, võiksid sa tegelikult minuga banaanisaarel puu najal minu Mini teenida – mis siis, et sa oled kartušši tellinud ja banaanisaare nägemise eest maksnud. Tule sealt papaia ja mamaia puude vahelt vasakule, kui teised ekskursioonile lähevad…”
Õigupoolest olnuks eestlannadele tohutu õnn, kui Anu Haamer oleks tõepoolest liinile Luxor - Abu-Simbel giidiks läinud. Nii, nagu ta oma Egipti-reisi ajal unistas. Nagu paljude suurimate pidudega meie elus juhtub, oli ka see Pidu kalli teekaaslase Anu kujutlusis ära. Pikkadeks kuudeks just eelkirjeldatud Ramsese vahendusel giidiks tulemise asemel läks ta hoopis Santiago de Compostelasse palverännakule. Kes Paulo Coelhot on lugenud, kujutab umbes ette… Jälle. Lugenud, lugenud, lugenud.
Nojaa, aga õnneks on Egiptuses ootamas teised eestlased, kes on teie jaoks nii lugenud, nägenud kui kogenud ning püüavad teid kaitsta vigade eest, mida tuhanded turistid on enne teid tegenud. “Šarmelis” Andres ja “Horadis” Eha. Küllap mõnda aega kestab veel sisetõmbest tiritud ränne Egiptusse. Olgu seal ülestikku lasuvate tsivilisatsioonide kaosega, kuidas on – kui giidiga veab, saab vaaraode ja araablaste, kosmilise ja islamistliku vahekorrad enam-vähem selgeks. Tanduratantsijate maagiline lõuajoon on teeviidaks ka siis, kui nad on oma virtuoosselt käsitsevate seelikute sees tegelikult araabia moslemid. Isegi venelannadest animaatorid ajavad kõhutantsu-asja ära – ja kui juhtute nägema nuubia tantse, olete omadega lausa tunnetusliku või sees. Beduiinide vabaõhumuuseumid kui safarite sihtmärk - ja kalur-bediinide külast läbi kõndimine omal käel – sirutab seitsmenda kuni üheksanda tasandiga kohtumise terekäe.
Igapäevane terekäsi sirutub fragmentaarsetele kiirustajatele aga kasvõi eestimaisest nädalakirjast Naised. Seal on 2009. aastat saatma seatud Avesta kalender. Enne 21. märtsi kui kosmilise aastavahetuse nullpäeva jutustati muistses kalendris peituvast
13. kuust – see on nädal aega pikk ning iga selle kuu päev on energeetiliselt pühendatud meie eriti iidsetele esivanematele. Erinevatest tähtkujudest Maale saabunud rasside esiisadele.
Avesta kalendri meditatiivse 13. kuu esimene päev määratud mõtlemiseks sinisele rassile, kellest põlvnevad araablased ja juudid. Teise päeva kangelane on kollane rass: hiinlaste ja muude mongoliidide esivanemad, kes saabusid Maale Luige ja Lüüra tähtkujust. Kolmas päev pühitseb musta rassi koos tema heade ja halbade kingitustega.
Neljas päev tõstab ausse punase rassi: “Mälestatakse Atlantises elanud esivanemaid. Esimesed esindajad olid tõmmu naha, hallide silmade ja pronksikarva juustega. Nad olid Egiptuse ja Põhja-Ameerika rahvaste ning maiade ja asteekide esivanemad. Punane rass andis inimkonnale asjade transformatsiooni õpetuse, alkeemia, elu pikendamise võimalused Maal ning surematuse õpetuse. Kasutades omandatud teadmisi segasid atlantislased end geenide olemusse ning lõid kunstlikke inimesi…”
Viienda päeva on pärinud aarialased, kes tulid Maale Suure Karu tähtkujust. Nende õpetus on kõigi eksisteerinud ja eksisteerivate religioonide esiema. Valge rass tõi Maale õpetuse kosmilistest seadustest, aja käsituse ja oskuse sellega töötada, et võiduga lõpliku aja ja kurjuse üle väljuda ettemääratuse ringist.
(Allikas: Ajakiri Naised. Avesta kalender 2009. Kai Tamm)
 
Toogem näide, kuidas usaldusväärne ja soliidne allikas annab inimesele põnevat ja rikastavat teavet – mis võib ilma tausta ja lugemuseta, eelteadmiste ja mõtlusteta osutuda järjekordseks habemenoaks ahvi käes. Nagu ütleb meie koolisõidutreener Annika Õkva. See võluv väljend sobib nii hobuse kokku kiskumise kohta külgratsmete, kummide, martingalide karmi surmasõlmega, millele ei kaasne ratsutamisoskust ega hobuse orgaanilist ratsmesse sõitmist ega koondamist – kui eelteadmisteta inimestele pelutavate faktide andmise kohta.
Kes ei ole vähemasti sirvinud Zecharia Sitchini ning tema tee-haridus-mõttekaaslaste raamatuid, saab kasvõi 2009. aasta 2. aprilli Maalehest kobeda paanika-laksu. Erkki Mäeorg kirjutab:
“Tuhanded talunikud Inglismaal ja mujal maailmas on viimase 50-60 aasta jooksul avastanud oma viljapõllu sisse loodud müstilise päritoluga viljaringe. Kuigi nimetuse järgi on tegu ringidega, esineb ka muid kujundeid ja nende kombinatsioone. Esimesed teated viljaringidest pärinevad 1950. aastatest, kuid massiliseks muutus see nähtus 1970ndatel Inglismaal. Viljaringe on leitud ka Venemaal, Kanadas, Prantsusmaal, Brasiilias, Argentinas, Hiinas jm, kus kasvatatakse kõrrelisi.”
Erkki meenutab, et ka keskaegsed ürikud kirjeldavad viljaringe, sajandite jooksul on joonised üha keerulisemaks muutunud ning nüüdseks on nad ilusamad-keerulisemad kui kunagi varem. Kuna osadesse viljaringide tekke-kohtadesse pole võimalik ligigi pääseda, on üsna loomulikult levinud veendumus, et nende hiid-sõnumitega püüab meist arukam võõr-tsivilisatsioon meid hoiatada ja suunata.
On küll hulk entusiaste, kes on inimjõududegagi õppinud kiiresti keerukaid hieroglüüfe ja skeeme viljapõldudesse randaalima, ent nemad ju ei satu range valve alustesse militaartsoonidesse – nemad jätavad lisaks kujunditele paratamatult ka muid jälgi – mida eriti keerukate viljajooniste puhul pole.
“Õigete viljakujundite puhul on märgatud varre sõlmevahede pikenemist, kusjuures taim on mehhaaniliselt kahjustamata. Inimpäritoluga viljaringide mahatallatud taimede varred on reeglina murtud. Tõeliste viljaringide alune pinnas on kuiv ka pärast tugevaid vihmahoogusid. Rapsipõldudes on taimed terveina painutatud vastu maad. Inimjõul murdub rapsivars juba 45kraadise nurga all.”
Mäorg kinnitab, et ehtsate viljaringide – kus lamandatud viljakõrred on omavahel põimitud - alt saavad farmerid järgmisel aastal müstiliselt küllusliku saagi. Olgu põllusse “graveeritud” DNA või miski muu. Ka on elektromagnetiline kiirgus tavapõllu omast 10 x kõrgem. Mullu ilmus Suurbritannias aga pärast müstilisi Eukleidese teoreeme, pii-maagiat ja muud taolist hüper-täppist, viljapõllusse päikesesüsteemi planeetide asetus 23. detsembril 2012. aastal.
“Sellel päeval lõpeb iidsete maiade pikaajaline kalender. Astronoomiliselt on 2012. aasta tähenduslik kuna siis möödub Maa lähedalt saatuslikuks saada võivaid taevakehi.”
Oh kulla kolleeg, no pead sa siis Nibiru-hirmu tolle “saatuslikuga” õhutama ja kehutama?
Kes on lugenud Zecharia Sitchini suuteost “Kosmiline kood” – kirjastus Olion trükkis Jaanus Õunpuu fenomenaalse tõlke ära 2006. aastal – sellele tundub ka Maalehe kirjatükk siiski otsekui terekäsi universumist…
Sitchin kaevub Piibli ja sumeri tekstidesse ning aitab nii maailma kui inimkonna loomist tõlgendada ning Stonehenge’i, püramiidide, Hiina müüri ja teiste üleloomulike kolosside saamislugu ja ülesannet selgitada. Pehmelt öeldes. Tegelikult on tegemist vähemalt sama põrutava inter-distsiplinaarse populaarteadusliku teosega kui Narby “Kosmiline siug”.
Stonehenge ja Golani kõrgendiku müstilised hiidmüürid on kosmoselaevadelt selgesti nähtavad orientiirid. Ühed paljudest. Ka Iisraeli armee leitud liiva alla mattunud müürid on eelnimetatutega sarnased astronoomilised observatooriumid. Mehhikos ja Peruus on analoogsed mega-rajatised. Kusjuures sama fenomenaalselt on rajatud ka templid, mille ilmakaarte suhtes asetsemise täpsus, päikesekiirte suunamise ja kasutamise geniaalsus on omavahel sarnased kõigil kontinentidel.
Hiiud ja ebajumalad, kellest need templid ja giga-rajatised räägivad, on samuti kõikjal jahmatavalt sarnased, ehkki nende maade rahvad toona ju omavahel lävida ega projekte ja legende vahetada ei saanud. Küll aga on arheoloogilised leiud kinnitanud, et Gilgameš, temaga seotud legendaarsed pooljumalused ning neist sündinud järgnevad inimpõlved on meie planeedil vägagi tegelikult olemas olnud ning lisaks ka omavahel väga tihedasti põimunud ja seotud.
Erinevate rahvaste pärimuses kordub erinevate nimede ja kohtadega üks ja sama põhilugu. Gilgameš ja Simson, Minos ja Daidalos, Inanna ja Ištar… Kaksteist kuud, kaksteist sodiaagi tähtkuju – need on kõigil rahvastel, juba Aabrahami pojapoeg Jaakob nägi inimkonna saatust taevakaardilt.
“Suured Giza püramiidid kujutasid endast aga ankruid maandumiskoridoris, mis viis kosmodroomile Siinai poolsaarel. Stonehenge püstitati juhtivate astronoomide arvastes just sellesse kohta, kuna seal võisid rajatise astronoomilised funktsioonid hõlmata lisaks ka kuu- ja päikesevaatlusi. Gilead tähendab heebrea keeles igavest kivikangrut ning see on Golani ümmarguse observatoriumi asupaik.”
Piibli keeruline, tõesti-olnud genealoogia viib lisaks astronoomilisele ja astroloogilisele 12 fenomenile ka Iisraeli 12 suguharuni – Jaakobil oli 12 poega. Õigemini 11 poega ja üks tütar, Neitsi. Juudi tervitus-õnnitlus Mazal-tov! tähendab sõna-sõnalt: Soodne sodiaagi tähtkuju – õnnelik tähtede seis. Nii on ka tänapäeva horoskoobi-astroloogia juured kaugel Babüloonias, Kaldea-eelses ajas. Piibli väljarände ajal 2. aastatuhande keskpaigas eKr polnud esimene kevadine pööripäev enam mitte Sõnn, vaid Jäär – Jäärast alustades oli Taevaste Elukaalude tähtkuju seitsmes. Sel seitsmendal kuul aga algab ühtlasi juudi aasta. Ning saatusel on taevas kaksteist peatuskohta, et otsustada, kes tõmbab endale tervise, kes haiguse, kes vaesuse, kes rikkuse - külgetõmbe tegelik lahend kaalutakse Kaaludel.
Ebamaiselt pikaealised tegelased – Terah 205, Aabraham 175 – oleksid otsekui oma elu jooksul märganud, et Maa jääb Päikese suhtes 72 ja 144 aastaste tsüklitena ühe ja kahekraadilistesse nihetesse ning ilma täiusliku astronoomilise varustuseta pidanuksid nemad ülitäpse 12osalise sodiaagi ajastu vahetuse arvutama iga 2160 aasta taha. Ka Veeuputuseelse patriarhid ei elanud nii kaua, et kogu periood ära näha (Metuusala 969, Aadam 930 ja Noa 950 aastat).
Sumerid vastasid ise sellele paradoksile oma ürikutes: “Kõike, mida teame, õpetasid meile anunnaki – need, kes tulid taevast alla maa peale.”
3600aastase tiirlemisperioodiga planeedil tajuti tõepoolest nii telje nihet kui 12osalist sodiaaki. Esimesena tuli Nibirult (“Ristumise planeedilt”) Maale 50liikmeline anunnaki grupp, kelle liider oli Ea – “Vee-elanik”. Maanduti Pärsia lahte, rajati asundus nimega Eridu (“Kodu kodust kaugel”). Oli vaja saada kulda, mis taastaks Nibiru atmosfääri ja sisemise soojuse.
600 isikut toodi Nibirult Maale kulda kaevama, 300 teadustööle, kohale saabus ka nende valitseja Anu, kaasas poeg En-Lil ja tütar Nin-Mah. Kui Anu pöördus tagasi Nibirule, rajas poeg Enlil maandumiskohta E-Dini (Eedeni!!!) – õiglaste kodu. Ehitada oli kosmodroom, lennujuhtimiskeskus, metallurgiakeskus, meditsiinikeskus, maandumismajakad.
Teise tsivilisatsiooni ja planeedi asukatel oli paraku sama probleem, mis nende geneetilisest materjalist hiljem saadud inimestel – võimuahnus ja eetilised “niked” – Enki Nibirul ja Maal sündinud lapsed (Marduk, Enlil, Nergal, Gibil, Ninagal, Dumuzi jt) jagelesid võimu pärast. Ürikutes on kõik anunnaki esindajad koos positsiooniga kirjas. Erinevalt jumal Jahvest, kellel genealoogiat pole. Anunnaki-rahvast nimetatigi “jumalateks”, kellest koosnes hilisem kreeka mütoloogia pantheon, egiptuse mütoloogia.
  
Sodiaagi tähtkujude tänasedki nimetused on pärit toonasest austusest Maa asustajate vastu – Ea auks Veevalaja ja Kalad (Sumeri silinder-pliiatsil on näha, et rituaale läbi viivad preestridki olid riietatud kaluriteks), Enlili auks Sõnn, Ninmah – Neitsi, Ninurta – Ambur, sest oli Enlili parim sõdalane. Enki – jonnakas esiklaps – Jär, kaksikud Utu/Šamaš ja Inanna/Ištar – Kaksikud. Anunnaki teine ja kolmas põlvkond määras kõigile sodiaagi tähtkujudele anunnaki paariku.
Nibiru neljakümnendal tiirul pärast anunnaki saabumist hakkasid kullakaevandustesse saadetud jumalused mässama ega olnud nõus rasket tööd rohkem tegema. Enki idee oli teha Maal arenema hakanud Aafrika hominiidide baasil geneetiliste manipulatsioonide abil anunnaki sarnased olendid teha.
“Ja Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnakseks.”
Sumerite silinder-pliiatsitel on pildid homo sapiensi saabumisest maale. Kloonimise käigus kasutati anunnaki naisjumalusi sünnitajatena, alguses oli üsna palju geneetilisi äpardusi – kajastuvad samuti iidsetel piltidel.
Esialgu ei saanud uus olend, hübriid, ise sigida – nii, nagu ei sigi ju ka hobuse ja eesli ristand, muul ega hobueeslik.
Enki teine geniaalne leiutis oli x- ja y-kromosoomide leiutamine, mis annab inimestele võime ise sigida. See on Piiblis Aadama, Eeva ja Eedeni aja (E-Dini) loos – madu on kaksikheeliks, DNA spiraal! Eedenist välja ajamine on Enki katsetustele väga vastu olnud Enlili algatus ja tegu.
Anunnaki noored hakkasid inimeste noortega aga sõbrustama, said nendega lapsi, abiellusid omavahel. See on veeuputuse loo sissejuhatus – inimkonna Maa pealt minema pühkimise eelne seis. Jumalate nõukogu oli nõus Enlili plaaniga inimkonda mitte hoiatada, et Nibiru järjekordse möödumise tekitatud hiiglaslik tõusulaine pühib kõik elava Maa pealt.
Enki oli selle mõttega nõus, kuid päästis oma truu sõbra Ziusudra – Piibli Noa, tema pere, sõbrad ja elavate loomade seemne igast liigist ühe paari kujul. Anunnaki asus pärast katastroofi inimkonda 3600 aasta – ühe Nibiru-tiiru – pikkuste perioodidena kultuuriliselt-tehnoloogiliselt arendama. Kulminatsiooniks oli sumeri tsivilisatsioon.
Anunnaki ise silmitses veeuputust, mis pühkis nende poolt 432 000 aasta jooksul loodu, kosmoselaevadelt. E-Dini kosmodroom ja kõik muu oli kas minema uhutud või kilomeetriste mudakihtide alla maetud (on tänini!). Apokalüpsise järel maanduti Lähis-Idas Ararati tippudele. Kosmoseprogrammi taaskäivitamise uus kosmodroom rajati Siinai poolsaarele, maandumiskoridor ankurdati Ararati kaksiktippude külge, lennujuhtimiskeskus ja maandumiskoridori kaks lõpp-punkti said olema kaks tehismäge – kaks suurt Giza püramiidi Egiptuses.
 
Kaks selgelt eristatavat anunnaki klanni rivaalitses selleks ajaks hullemini kui kunagi varem – valdused jaotati Enlili ja Enki vahel lootusega tülid lõpetada. Esimene elas Edinis, teine Abzus. Enlil võimutses Aasia ja selle naabrus-Euroopa üle, Enki sai kogu Aafrika. Siinais valitses neutraalne õde Ninmah – mägede emand.
Teos “Kosmiline kood”, kus iga siinse refereeringu-lause kohta on terve peatükk, tõestab, et Enki suguvõsa oligi muinas-egiptuse jumalate hierarhia. Ptah oli Enki ise, Siinai valitsejanna Hathor – Lehm – Sumeri Ninhursag – oli Ninmah. Enki tähtsaim poeg Ra – paralleel Mesopotaamia Mardukiga. Ptahi poeg Thoth – jumalike salateadmiste hoidja – on ühtlasi sumeri Ningišzidda.
Ra kihutamine hobukaarikul taevasse tähistab üsna tõenäoliselt, et Ra/Marduk lendas tagasi Nibirule ning jättis võimu Thothile – naastes 3600-aastase tsükli järel siis, kui Sumeri tsivilisatsioon oli õide puhkenud. Kõigil anunnaki ülikutel olid oma linnad-piirkonnad (Ištaril Uruk – Piibli Erek) ning naasnud Marduk valis endale veeuputuse eelse kosmodroomi – bab-ili – Jumalate Värava – millest kujunes Babülon.
Järgnes sündmus, mida Piiblis kajastatakse Paabeli torni juhtumina Sinearis – nagu Piiblis nimetatakse Sumerit. Paabeli torn pidi olema kosmoselaevade starditorn. Et inimesed jumalate valdusse ei püüaks tungida, segatigi keeled – tekkis Egiptuse ja Nuubia tsivilisatsioon Niiluse äärest, koos oma keele ja kirjaga. Mõne sajandi pärast Induse jõe orgu tekkinud tsivilisatsiooni keel ja kiri on tänini dešifreerimata ning neljas piirkond, Siinai oma kosmodrooiga, oli jumalate maa.
3100 aastat eKr naasis Ra/Marduk Egiptusesse, Thoth saadeti Aafrikast koos jüngritega Uude Maailma – ta jõudis Ameerikasse 3113 eKr.
Marduki naasmine käivitas Taeva Romeo ja Julia tragöödia – tema venna Dumuzi ja Enlili pojatütre Inanna/Ištari armudraama. Süüdistatuna Dumuzi surmas määrati Madruk surma – ent tal õnnestus (Jeesuse Kristuse eellasena) elavalt maetusest välja ronida. Üles tõusta. Ra/Marduk jäi nähtamatu amen-ra – egiptuse Amon RA-na Maale uitama, küsides oma saatusejumalalt – kui kaua veel…
Sumeri hukk Jäära ajastu alguses ja Babüloni tõusul oli tingitud Marduki sõjakäigul Mesopotaamiasse kasutatud tuumarelva radioaktiivse pilve kandumisest Uri linnale. Aina apokalüptika – alates sellest, kui Marduki ja Tiamati vaheline lahing lõppes planeet Tiamati tükkideks purunemisega. Pool Tiamatist sai toona planeediks Maa ning Tiamati suurim satelliit jäi tema Kuuks. Nibirult toodi Maale eluseeme tagasi.
Kõigi maade mütoloogia on selle ühise tekkeloo tõttu kattuv – Sumeri ja Akadi lood sarnanevad Piibli lugudega – Gilgameši lood kattuvad Sumeri legendidega. Osiriise lugu omakorda on Piibli Kaini ja Aabeli loo vaste. Osirise ja tema kurja-võimuka venna Sethi rivaliteet lõppes Osirise surmaga. Kui õel vend oli Osirise 14 tükiks raiutud, viis tolle naine Isis mehe tükid tagasi Egiptusse jumal Thothi kätte – mistõttu ka Egiptuses tekkis üles tõusnud jumala mõiste. Püramiiditekstid ja katkendid egiptlaste Surnuteraamatust jutusstavad, kuis palsameeritud vaarao väljub idapoolsest uksest ja alustab teekonda teispoolsusse.
Thoth aitas Isisel Osirise tükkide geneetilisest materjalist “essentsi” kätte saada ning kunstliku viljastamise teel poeg Horose saada. See essents polnud sperma, vaid geneetiline materjal. Thoth oli võimeline ka skorpioni hammustatud Horose poisikesena uuesti elustama. Thothi teadmiste edasiandmine Moosesele päästis – sageli vase kui tänapäevalgi lõpuni uurimata ja teenitult tunnustamata ravimetalli – abil tuhandeid israeliite väljarände ajal katkust.
On kummaline, et vask, mis on nii Egiptuse kui juudi mütoloogias üks tähtsamaid metalle, on tänapäeval nii unustatud ja tunnustamata. Vask on üks meie ettemääratuse komponent ning me võime sumeri tekstide analüüsimisel jõuda meditsiinilise läbimurdeni – “surnuist üles tõusmiseni.”
Midagi uut pole ka DNA – geneetiliste nukleiinhapete – teaduses. Juba Horose sündi kujutaval pildil aitab kaks sünnitusjumalannat Thothil hoida kumbagi kaksikheeliksi DNA-keerdu. Analoogne geneetiline hierarhia, pärimuslugu ja sugulus-seoste keerukas kaksikheeliks valitseb ka kreeka mütoloogiat ning Aabrahami järglaste sugupõlvi, kajastub Andide rahvaste – näiteks inkade – tekkelegendides. Anunnaki jumaliku ema kaudu anti kangelastele-pärijatele “võimendav lisadoos”: kui Gilgameši ema näiteks oli jumalanna, oli Gilgameš pärinud poole tema tavalisest DNAst kui ka tema mtDNA – mitokondrilise DNA – mis tegi temast kaks kolmandikku jumalat.
Mitokondrilise DNA struktuuri ülekandumist pidi tagasi minnes jõuti Aafrika Eevani, kes elas umbes 250 000 aasta eest. MtDNA koosneb 37 geeni sisaldavatest mitokondrionidest. Need moodustavad suletud ringi – hälbed neis põhjustavad inimkehas häireid (närvisüsteemis, südames, skeletilihastes, neerudes). Mutatsioonid mtDNAs häirivad ka 13 olulise kehaproteiini tootmist – põhjustades teiste tõbede hulgas Alzheimerit. Kõik need viimaste kümnendite teadlaste avastused kätkevad sumeri ja kreeka, egiptuse ja juudi tekstides – ainult et paraku mõistetakse seda alles siis, kui avastus on tehtud ning saadakse aru, millest ürikud tegelikult kogu aeg on rääkinud.
Tänastelegi juutidele ülimalt maitsval moel tõlgendatakse nii Saalomoni kui Aaroni, Eenoki kui kõigi teise juudikuningate järeltulijate äärmuslikku tarkust sellega, et 1997. aastal avalikustas rahvusvaheline teadlaste rühm ajakirjas Nature juutide preesterliku geeni, mida-pidi on võimalik Aaronini tagasi jõuda. Koheni-traditsiooni isaliinlik olemus seisneb selles, et meeskromosoom Y antakse isalt pojale – Kohenite meeskromosoomil on kaks ainulaadset markerit. Need on olemas nii Ida-Euroopa aškenazim-juutide kui Lähis-Ida ja Aafrika sefardim-juutide puhul – nagu juudid jagunesid 70. aastal, pärast Jeruusalemma templi hävimist. Iisraeli Tehnoloogia instituut Haifa manifesteeris Aaroni Y-kromosoomi olemasolu neil juudimeestel.
                 Olen aškenazimi juutide geene, aju ja mõistust käsitleva pika teksti eesti keelde tõlkinud ning see leidub koduleheküljel www.horsemarket.ee - klikkides vasakus tulbas olevale sõnale “artiklid”, avanevad kõik artiklid “aegade alguseni” – seal kultuurikihis see “Juudi aju” jutt leidubki.
Need mehed said need preesterlikud ülitarkuse-markerid aga – kuskohast? Nibiru anunnaki-rahvalt. Moosese ja Egiptuse, Hesekieli ja Assurbanipali taevalike ilmutuste juures on üks ühine omadus – prohvetid, kuningad ja rahvajuhid, kellele need käsulauad ja papüürused mõistetavad ja kättesaadavad olid, väitsid nagu üks mees: Jumal ise pani need kirja. Kuidas pani – sellest on Sitchin andnud ammendava ülevaate lehekülgedel 123 – 131, mis lõpeb tõdemusega, et Jumal ise andis ja õpetas Moosesele lisaks tekstidele ka tähestiku.
 Mooses suhtles Jumalaga nii enne Egiptusest välja saatmist (vaarao Thutmosis III ajal), kõrbes kui Egiptusse naastes. Tema kaudu Maa pele jõudnud tähestik põhineb teadmistel geneetilisest koodist! Tähestiku salakood ühtib geneetilise koodiga: Piibel ütleb Saalomoni õpetussõnades, et surm ja elu on keele võimuses – mis tähendab sõna-sõnalt, et heebrea keel ning elu ja surma DNA geneetiline kood on ühe ja sama medali kaks külge.
Analoogsetel peidetud koodide ja müstiliste arvude süsteemil põhineb kabalistika. Nii juudi kui kõigi teiste rahvaste müstikud üritavad senini-tänini Piibli tekstidest välja muukida kodeerimist ja krüptimist ootavaid sõnumeid – tundsid juudid Mesopotaamia kodeerimismeetodeid, saadakse jagu ka teistest saladustest. Nagu ka usuriituste käigus “keeltes kõnelemise” ja prohveteerimise fenomenidest.
Veenev sissejuhatus dešifreerimisse sisaldub raamatus “Kosmiline kood” lehekülgedel 140 kuni 161. Pühendatuse salateadmistesse said privilegeeritud aga anunnakilt.
Anunnakid olid oma tekstidesse juba enne veeuputust ja iidseid tuumakatastroofe ettekuulutusena kätkenud kõik selle, mis meie poolt vaadates juba tagasiulatuvalt on hõlmatud Piiblis. Nemad teadsid ette nii veeuputust kui kõike järgnevat. Loti aegadel juhtunu, mille käest Lott suutis tütred Jordaania mägedesse evakueerides päästa ning mille käigus Loti naine aurustus (soolasambaks muutumine on valetõlge!) – polnud loodusõnnetus, vaid anunnakide korraldatud tuumaplahvatus. Aabraham sai igaveseks pärandiks maa Egiptuse ojast Niilusest kuni Eufrati jõeni. Mis oli selles mõttes ülim usaldus ja ülesanne, et seal oli ju Maa Naba – anunnaki kosmodroom.
  
Meie käime Egiptuses tänini imetlemas anunnaki veeuputusjärgse Siinai poolsaare kosmodroomi komponenti, mis ehitati umbes 10 500 eKr – Giza püramiide ja sfinksi – alles on ka maandumiskoht Seedrimägedes ja lennujuhtimiskeskus. Sellessinases nägi Gilgameš rakette startimas, see jäi veeuputuses terveks.
Ka Jeruusalemmas – lennujuhtimiskeskuses! – koosneb püha platvorm sellistest hiigelsuurtest kiviplokkidest, mida ükski inimene ega muistne masin poleks suutnud liigutadagi.
Aabrahami-nähtud rakettide startimine Morija mäelt on saanud kinnituse tänu sellele, et selle otsas on alles suur platvorm. Anunnaki kosmoserajatis. Piibli andmed, muistsed pärimused ning arheoloogilised tõendid kinnitavad: kuningas Saalomoni ehitatud Esimene Tempel seisis suurel kiviplatvormil, mis kroonib tänini Morija mäge. Babüloonia kuningas Nebukadnetsar hävitas Saalomoni ehitatud templi 576. aastal eKr, Babülonist naasnud juudid ehitasid selle 70 aastat hiljem üles – nimetuse all Teine Tempel. Kui moslemid 7. sajandil Jeruusalemma vallutasid, väitsid nad: Muhamed tõusis Püha Kalju pealt taevasse öisele visiidile – ja ehitasid sinna Omari mošee.
Teadlased kinnitavad, et nii Giza püramiidide kui Püha Kalju ehitiste üüratud komponendid valmistati mujal – nende toomine, paigaldamine, tasakaal ja vastupidavus on ebamaist päritolu. Nagu on ebamaist päritolu ka muistsed sõjad – nii nagu taevas, nii ka maa peal…
Iga riik väitis, et läks sõjateele oma riigijumala nimel ja käsul – seega oli tegemist jumalatevahelise võitlusega inimestest asemike kaudu. Need sõjaretked, israeliitide rõhumine, vastsündinud juudi poiste tapmine (millest Moosese päästis Niiluse jõgi!) kulmineerusid Thutmosis III ajal Moosese pagendusse ajamisega. Kuni egiptlased ja hetiidid teineteist sõjaliselt välja kurnasid, kerkisid esile assüürlased – linnriigid õitsesid ja hävisid, merelt saabusid röövvallutajad, kreeklased vallutasid Trooja, pärslased ja Araabia asukad tõusid ja langesid vaheldumisi – nii nagu taevas, nõnda ka maa peal…
Nibiru läheneb Maale. Seega saab üks 3600-aastane tsükkel taas läbi. Inimesed, kes on interdistsiplinaarselt asjade ja ajastute, rahvaste ja tsivilisatsioonide vahelisi seoseid uurinud, on veendunud, et see ei tähenda maailma lõppu mitte meie planeedi hävingu mõttes – vaid jumalad naasevad maale, lõpeb see tsivilisatsioon, mille käigus inimkond on pimeduses kobanud, dešifreerinud, krüptinud, tagurpidi lugeda, kosmilisi koode leida ja kasutada püüdnud. Inimkond jõuab uuele tasandile. See toimub juba praegu. Seda pole vaja karta, vaid oodata ja loota.  
Allikas: Zecharia Sitchin. Kosmiline kood. Olion 2006 – tõlge Jaanus Õunpuu.
 
Vastuseks nii minu tütrele, teistele neljale lapsele kui kõigile teistele selle raamatu lugejatele: kuidas on siis Jumalaga, kõigeväelise Armastusega? – Mõistagi on tema Elu ja kõige-kõige-kõige looja, ka inimese on loonud tema tahe ja luba – mis võimaldas anunnaki tarkuritel hakkama saada meid Maa peale loonud manipulatsioonidega. Kõike käivitav jõud on Armastus – ja Jumal on hea.
Tahaksin, et mu tütar loeks msn-is ja orkutites-reitide kooserdamise asemel, teleka-seepide ja realitite vahtimise asemel nii seda raamatut kui kõiki teisi mu 5000-köitelises raamatukogus leiduvaid võtmeid ja sõnumitoojaid. Aga ilmselt saab tema ning miljonid mitte-lugavad inimesed oma sõnumid kuidagi teisiti. Kindlasti. Me ei saa kedagi muuta. Igaüks on tegelane Oma Muinasjutust. Ja iga lugu väärib austust.
Austus ehale läheneva tsivilisatsiooni esindajate – Egiptuse araablaste vastu olemegi selles raamatus võimalikult ohtrasti ja väestavalt Koraani lugenud. Tuletame meelde: inimene saab iga maa ja rahva sõnumi eriti sügavalt ja tõeliselt kätte siis, kui sulandub selle rahva keskel olles selle rahvaga üheks. Kui oled tänases Egiptuses, jõuab selle rahva sõnum sinuni, kui leebud-sujud araablaseks. Vaid ühildudes saad edastada ka oma teate. Kui sul see olema juhtub.
 
          “Mälestus Jumala suurtest tegudest. Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil, Asaafi laul.
Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks. Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida. Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida. Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud. Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb: kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt? Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks? Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Ent ma ütlen: see teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud. Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid. Jumal, su tee on pühaduses. Kes on nii suur jumal kui Jumal? Sina oled Jumal, kes teeb imet, sa oled oma vägevuse teinud avalikuks rahvaste seas, sa lunstasid oma käsivarrega oma rahva, Jaakobi ja Joosepi lapsed. Veed nägid sind, Jumal; veed nägid sind ja vabisesid, ka ürgveed värisesid. Paksud pilved kallasid vett, ülemad pilved tegid häält; ja sisnu nooled lendasid sinna ja tänna. Su müristamise hääl kostis tuulepöörises; välgud valgustasid maailma; maa värsises ja vabises. Meres on sinu tee j a su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda. Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.”
Piibel. 77. psalm
Kuidas on tehtud all-olevad munad? Ei ole munetud. Ümber üllatusmuna on lõng keritud ja mune omavahel kokku hõõrutud, kuni lõng on ära vilditud. Tegevust ja närvirahustust kui palju - ja tulemus kui muhe!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat