Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Euroopa tallidesse tööd otsima?!


Kirsast saapasse ja tagasi
Richard Murutar

 

Kuidas sellised asjad algavad? Ma võtsin aastavahetuse vastu koos armastava elukaaslase ning kassiga. Tundus, et tulemas on hea ning stabiilne aasta. Sain just tööd ühes logistika firmas müügiesindajana, treeneri töö läks hästi, ülikoolis olin edukas, mu oma firmal hakkas jälle hästi minema. Kõik sujus paremini, kui oleks osanud arvata. Kõige tähtsam oli minu jaoks tol hetkel minu väike universum, mille nimel ma pingutasin. Aasta algusest kestis seda õnnelikku aega peaaegu poolteist kuud. Siis mu elukaaslane teatas, et ta ei ole valmis enam sellist vastutust kandma ning et mina olen liiga ideaalne. Ah??? Lühidalt öeldes, me läksime lahku. Otsustasin tol samal päeval, et ma pean siit mõneks ajaks ära saama.

Ummik. Igas mõttes.

            Kaks päeva pärast mu universumi kokku varisemist, olin lahkunud logistika firmast, müünud ma enese firma, andud ülikooli akadeemilise puhkuse avalduse ning leidnud ajutise asendaja oma judopoiste treeneri kohale. Otsustasin minna Itaaliasse. Tegin ettepaneku vanale tuttavale minuga ühineda, ning 2. märtsil, minu 20. sünnipäeval me lahkusime. Transpordivahendiks oli meil minu armas väike violetne Renault-punn. Mõte oli, et leiame Lõuna-Euroopas tööd ja oleme suveni Eestist ära end avastamas. Mu kass kolis ennast avastama Kilgi talli Freddy ja Aire valdustesse – toa-Krahvist hiire-Kunniks…

            Meil ei tulnud hetkekski mõttesse, et me suurest Euoopast tööd ei leia. Hea küll, et Austraaliaga on viimasel ajal kuuldavasti jokk – kes sinna tööle läheb, jääb rahatu ja töötuna keset sealset majanduslangust lõksu, sest tagasipiletit ei jõua osta. Meie olime veendunud, et oleme vaatamata majanduskriisile vajalikud…

...on kahjulik teie...

Lahkumise päeva õhtuks olime jõudnud Poola, mille läbisime öösel. Järgmise päeva varahommikul, kui olime läbinud 1282 km., jõudsime Slovakkiasse. Kuna bensiinijaam, kus tahtsime tankida, avati alles 45 minutit pärast meie saabumist, saime lõpuks natuke magada. Mõne tunniga jõudsime Ungarisse, kus - liikudes enda meelest Sloveenia poole, avastasime ennast Horvaatiast. Kui olime kaarti uurides ära tabanud, kus me valesti keerasime, saime aru, et meie ring seoses vale piiripunktiga oli umbes 3 km.

 

Kus on madjarid, kus tshaardash ja tokaier???

Kell 20.35, kui meil oli sõidetud 2010 km, jõudsime Sloveeniasse. See sai läbitud öösel mööda kiirteed. Sadas paksu vihma, rahe ja jumal-teab-mille segu. Tee kulges mööda mägesid: nende vahelt, alt, üle ja kõrvalt. Kiirus oli 110-130. Meist mindi mööda nagu sinisest sittuvast küülikust. Tekkis tunne, nagu sõidaks hobuvankriga, mitte autoga piirkiiruse lähedal. Kõigele lisaks lukustusid pidevalt kõrvad ning sees hakkas keerama mäed... Kõige häirivam asi selle riigi juures oli tulede ilmne üleküllus. Pidevalt vahelduvad märgid, mis küll vilkusid, küll põlesid kõikvõimalikes värvides. Oli tunne, et viibid mitte kiirteel, vaid ööklubis. See väsitas koledal kombel.


            Pisut pärast südaööd, olles katnud 2312 km., jõudsime Itaaliasse. Esimese katsumusena läbisime Trieste nimelise linna. Saime tuttavaks itaallaste huvitavate sõidukommetega ning mõnede levinumate sõimuväljenditega. Otsustasime sellel öösel natuke magada. Leidsime Triestest pisut eemalt ühe bensiinijaama, kuhu parkisime ning kus üritasime magada. 


...Ma seisan Marjani mäel, näen Jadrani lainete ilu...           

Veetsime järgneva päeva mööda mere äärt Rooma poole liikudes ja uurides Aadria merd ning Tallinnast suuremaid, ometi kaardile märkimata (!) linnu, milles õige tee leidmine on paras teadus. Jõuame samal päeval Veneetsiasse. Kuna ilm oli halb, siis seda me uurima ei läinud. Ööbisime kusagil Karpaatide vahelisel kiirteel umbes 400 km Roomast.

Hommikul, kui edasi hakkasime liikuma, võtsime ühendust ka Tiinaga – ta on meie eluaegne peresõber, praegu juhtumisi suursaadiku proua - ning uurisime, kuidas tema juurde Rooma satelliitlinna saab. Meil oli väga õnnelik päev, kuna kohta nimega Olgiata, kuhu me suundusime, kaardil ei olnud. Aga enam-vähem kogemata keerasime igalt poolt õigesti ning avastasime ennast õigest kohast. Tiina oli meie vastu väga lahke. Seal paradiisis värskendasime ennast korraliku une, söögi ning dushiga.

Selleks ajaks, kui me Tiina juurde jõudsime, olime Itaalia kohta õppinud kahte asja. Esiteks, internet on Itaalias täielik uudistoode. Teiseks, inglise keel on umbes sama kasulik asi, kui Eestis surfilaud - mõnes kohas nagu paar lainet on, aga fiilingut kätte ei saa. Niisiis kasutasime Tiina juures arvutit. Otsisime välja umbes 10 saja kilomeetri raadiuses olevat Centro Ippicot - ratsakeskust, kust oleks võimalik tööd leida. Olen oma risiema Heli Variku juures väikesest saadik ratsutanud, Ihastes elava üldise lemmiku Lady Terby ratsastanud, palju Põlvas laagrites olnud ning muud mõtet kui sissejuhatuseks tallimehe kohta otsida, üldse ei tulnudki. Kohalikus hobukeskuses käisime ära koos Tiinaga, kelle poeg seal ratsutab, aga seal ei olnud tööd.

Ainult eesel loodab praeguses globaalses kriisis kusagilt mujalt kui kodust õnne leida.
                        Etteruttavalt võin öelda, et kohad, kus vähegi tööd võiks leiduda, on okupeeritud mõne ukrainlasest või poolakast töödejuhatajaga, kes koha vabanemisel täidab selle oma onupojaga või täditütrega.
                        Päev pärast Tiina juurest lahkumist olime läbi käinud kõik internetist leitud Centro Ippicod ning lisaks neilt kuuldud kohad. Kõik nad olid absoluutselt ühesugused. Üldjuhul olid ka kaks vastuse varianti ühesugused: „no job“ või „no anglio“. Rändasime järgnevate päevade jooksul läbi 40 talli.

Idüll? Ära kujuta ette! Sa ei kuulu siia.

Velletri lähedal asuv Circolo Ippico Equin’ozio on koht, kuhu kord kuus kogunevad 300 km raadiuses olevad hobused koos peremeestega ning peavad võistlusi. Kui meie seal käisime, siis oli seal parasjagu umbes 5 hobust ja suur tühi tall. Talle läbi kammides oli näha, et igal tallil on valitud mingi kindel ülesanne täita. Üldisi talle, kus tegeletakse ühtaegu nii koolisõidu, hüppamise ning võiduajamisega, ei olnud.

Tegelikult ühe sellise universaalse kompleksi leidsime, aga selleni me veel jõuame. Internetis kõige paremini esitletud tall oli Via Longarina ääres asuv Little Ranch. See oli tõepoolest Little.  Kolm hobust ja kaks indiaanlast tegelesid oma hobiga. Mõned kohtadest, kus me läbi käisime olid: A.S. Centro Ippico Jumping Club Fiumicino, Centro di Allenamento, Circolo Ippico Derby Club, Circolo Ippico la Pineta, Circolo Ippico il Destriero, Associazione Centro Ippico del Levante, Centro Ippico Alto, pluss igast Ippicost soovitati meile vähemalt kahte- kolme teist Ippicot. Siiamaani nimetatud hobukeskused asusid umbes 60 km raadiuses Roomast.

Kui me olime mitu päeva - töö otsimise mõttes edutult - kuivalt neid läbi käinud, otsustasime, et see ei vii kuhugi. Hakkasime igast läbitud sadamalinnast tööd otsima. See ei olnud edukam.

Kas sellest on mingit kasu, et mu isal ja vanaisal, perekonnasõpradel ja teekaaslastel on Eestis tagasihoidlikud jahid, et nad on üle Atlandi seilanud, et ma ise olen isaga Albioni saartel laeva toomas käinud... Ei, siin oled sa ei keegi ja su kokkupuude jahtide ja üldse kõigega jääbki säärasesse autoakna-raamistusse - kuni sul auto on...

Otsustasime minna Napolisse.

Jõudsime sinna üsna õhtul. Kõige õudsem linn, kus ma kunagi autoga olen sõitnud – tänan küsimast. Otsustasime ööbida linnast väljas kusagil bensiinijaamas, nagu ikka. Hommikul võtsime kursi põhja poole, ning loobusime Napolist. Kuna kiirteed olid maksustatud, otsustasime kasutada alternatiivset kõrvalteed. Sama päeva õhtupoolikul jõudsime Genovasse, kust võtsime kursi Shveitsi peale. Itaalia teatreid ja muid vaatamisväärsusi külastan… kunagi tulevikus. Tingimata!


            Otsustasime minna Shveitsi, kuid teel sinna käia veel kõikvõimalikes kohtades tööd otsimas. Milanost möödudes kohtusime veel mitme talliga, kus saime sarnaseid vastuseid. Arvake ära, milliseid? Möödusime Lago Maggiorest (üks imeilus mägijärv Põhja Itaalias) ning jõudsime Shveitsi piiri lähedale. Piirini oli jäänud veel umbes 30 km, kui sõitsime sisse ühte 2,6 km pikkusesse tunnelisse. Temperatuur oli väljas 15-16 kraadi ning päike paistis. Kui me tunnelist väljusime, olid maas lumehanged ning väljas oli tihe lumetorm. Jõudsime piiri äärde.

Ilus loss? Jah. Võõrsil ei palgata sind sellisesse teenijakski - kodus on lootus endale ise oma ehitada. Kui ajad muutuvad ja seisud selginevad.

Seal oli kaks piiri - itaallaste ning shveitslaste piir. Shveitslased otsisid meid läbi. Üks piirivalvuritest, samal ajal kui meid läbi otsiti, rääkis minuga juttu. Katsun sõna-sõnalt edastada edasi tema jutu: „ Well, I am impressed by Your encouragement but in next ten minutes you will rise 2500 meters. Right now we are at 1000 m. I think it is impossible with those tires. This is only possible with chains, but I don’t see you have them.

Vaatasime edasi, ning see tipp, mis paistis ning mida me pidime ületama hakata, oli tõesti üsna hirmus. Ketid? Meil polnud talvekummegi…

Niisiis me läksime tagasi Itaaliasse. Olime läbinud selleks hetkeks 4940 km. Otsustasime minna Austriasse. Möödusime uuesti Lago Maggiorest. Otsustasime seal ühe päeva ringi vaadata ning natuke puhata. Leidsime sealt mitu huvitavat talli. Töö mõttes tulutut.

Ööbisime järve ääres, kus mängisime kurvalt kitarri ning arutasime elu üle. Seda varianti me miskipärast raha teenimiseks ei proovinudki...

Järgmisel päeval võtsime otsekursi Austria piiri peale. Kui olime jõudnud linna nimega Bormio, hakkasid uuesti tekkima probleemid. Nimelt, me eksisime Bormios kapitaalselt ära. Oli juba pime ja oli väga keeruline teed leida. Me tegime linnale umbes 5 tiiru peale, aga oma teeotsa üles ei leidnud. Lõpuks me siiski – tagantjäreltarkusega pigem kahjuks - leidsime ning hakkasime seda mööda liikuma. Kell oli umbes kaheksa õhtul ning väljas oli pime.

Kõige paremaks muutus olukord siis, kui lund sadama hakkas. Olime Bormiost 10 km edasi jõudnud, kui avastasime, et tee oli kokku varisenud. Mitte mingi nipiga seda teed edasi minna ei olnud võimalik. Niisiis uurisime kaarti ning leidsime ümbersõidu. Hakkasime minema. Lund oli juba päris palju ning tee oli pehmelt öeldes libedaks muutunud. Kui olime jälle Bormiost möödas, hakkasime üsna kiiresti tõusma. Kaardi pealt tuvastasime, et me ei ole kaugel mäe tipust, mis asus linnas nimega Sante Caterina Valfurva. Sinna oli jäänud veel 5-6 km, kuid tõus oli liiga suur. Autol oli kõrguse tõttu jõud otsas. Rattad pöörlesid koha peal ringi ning me hakkasime tagasi libisema. Ühesõnaga: Alpid olid meid kolmandat korda löönud.

Järgmiseks hommikuks olime aga Austria piiri peal ning läbisime selle ilma suuremate vahejuhtumiteta.

11. märtsil kell 13.10 jõudsime juba Saksamaale. See oli kaks tundi pärast Austriasse jõudmist. Olime tööotsingud targu lõpetanud ning tahtsime nüüd ainult tagasi koju jõuda, enne kui raha lõplikult otsas. Saksamaa tervitas meid paksu lume-löga tormiga. See kestis umbes pool tundi ning meil oligi jälle võimalik edasi sõita. Kiirteel peatas meid kinni ka kiirtee politsei, kes lihtsalt küsis, kas meil on juhuslikult relvi. Üldiselt oli meil ees öine Poola, mistõttu ma otsustasin rooli anda Konksule ning ise magada. Poola jõudsime õhtul kella poole üheteistkümne ajal. Olime läbinud selleks hetkeks 6800 km.
            See oli mu elu üks pikemaid öid. Alates Tiina juurest lahkumisest ei olnud ma mitte ühtegi ööd korralikult maganud. Korduvalt olime olnud päeva-kaks söömata. Lühidalt öeldes reis oli olnud füüsiliselt äärmiselt kurnav.

Konks otsustas mulle abiks kaarti lugeda ning me sõitsime. See oli hämmastav, kuidas me suutsime igast õigest ärakeeramisest mööda sõita ning korduvalt lihtsalt ära eksida. Igatahes kõik oli väga valesti. Teeolud olid vähemalt korraks korras. Äärtes paistis natuke lund, aga tee oli kuiv ja hästi sõidetav.
            Kuna kiirteel pidi iga 20 km tagant peatuma ja 11 zlotti maksma, siis otsustasime mingi hetkel, et me lahkume kiirteelt ning võtame otse-kursi Leedu peale. Hommikul umbes 5 ajal jäi Konks magama, aga ma teadsin, kuhu peab hoidma, nii et ma lihtsalt sõitsin. 


            Hoidsin kiirust 90-100 km/h. Sõitsime metsa vahel ning tee oli korras. Järsku väljusime metsa vahelt ning maapind oli kaetud lausjääga, mida kattis paari cm-ne lumi. Mul oli enne t-ristmikku 25 m aega pidurdada. Sain kiiruse 70 peale. Kuna aimasin halba, virutasin Konksule küünarnukiga ning ajasin ta üles. Inimesel on õigus surres ärkvel olla… Olime lume peale jõudnud. Auto lõi külje ette. Vajutasin natuke gaasi ning keerasin rooli vastu. Taastasin juhitavuse, kuid kiirus oli tõusnud taas 80 peale. Konks, kes maganud oli, ajas ennast küünarnukkide peale ning tõmbus krampi. Ees hakkas paistma ristmik. Pidurdada ei saa! Ristmikuni on 200 meetrit. Pean pidurdama! Auto lööb külje ette. Saan auto uuesti otseks. Ristmikuni on 100 meetrit. Iga tehtud liigutus muutub hetk hiljem kahetsuseks. Pean pidurdama! Lööb uuesti külje ette. Saan jälle auto otseks. Oleme ristmikul, kiirus on 65 km/h. Sõidame üle ringtee äärekivi. Rehv lõhkeb ning auto on külglibisemises. Enam ei ole midagi teha. Ees paistab 2 meetri sügavune kraav. Konks karjub. Vapralt. Liigume kraavi poole külg ees. Tean, et sinna kraavi me igal juhul maandume. Pean auto otseks saama, kuna Konks oli maganud ning ta oli pikali, oleks külg ees kraavi lendamine talle väga halvasti lõppenud. Vajutasin gaasi põhja ning lõin rooli risti. Õnnestus! Lendasime külalislahkesse kraavi nina ees. Löök oli tugev. Käis üks kõva mats ning kõik oli läbi.

Esimese asjana tõmbasin turvavöö maha ning tegin kapoti lahti.  Seda ei olnudki vaja - kapott oli lahti lennanud. Kõik oli täis paksu suitsu. Esimese lausena karjusin Konksule, et ta tõmbaks aku lahti. Jooksin ise ka välja. Karjusin Konksule: "Kas jäid terveks?" "Jah vist küll" pobises Konks vastu ning vaatas mõtlikult auto poole.
            Õnnetus juhtus kell 06.13.

Mingid sakslased pidasid kinni, et meid aidata ning nad kutsusid politsei. Politseiga suhtlesime zhestikuleerides, kuna ta ei rääkinud sõnagi inglise ega vene keelt. Kõige huvitavam osa oli siis, kui treiler hakkas autot romulasse viima. Selleks, et nad mulle saaksid selgeks teha, et nad mult 800 zlotti tahavad, läksime kohaliku tõlgi juurde. Seal suutsin hinna 150 peale kaubelda. Kell 12 olime bürokraatiaga ühele poole saanud, autost oma asjad võtnud ja saime hakata edasi liikuma.

Selle auto kinkis ema mulle 18. sünnipäevaks, nii et tunnetest ma parem ei räägi. Väljas oli -2 kraadi ning vastik läbilõikav tuul. Lühidalt öeldes - olukord oli kehv. Raha oli peaaegu otsas, auto läinud ning suur koorem asju tassida. Otsustasime hakata hääletama. Õnneks saime sellest linnast ära. Järgmises linnas nii hästi ei läinud. Seal kutsus Konks oma vanemad meile järele. Otsustasime nende saabumiseni ikkagi edasi hääletada. Kui aga pimenema hakkas, mõtlesime bensiinijaama soojenema minna. Kuna aga see poole tunni pärast kinni pandi, siis pidime mingi muu koha otsima. Läksime kohalikku bowlingu klubisse istuma. Jõime seal teed ning ootasime Konksu vanemaid, kes pidid umbes 10 tunni pärast jõudma. Kell 23.00 pandi ka see klubi kinni. Läksime mingisse parklasse ootama. Kõndisime ringi, et mitte ära külmuda ja ootasime. Mingil hetkel tuli meile külla selle parkla valvur, kes kutsus meile politsei. Korjasime oma asjad kokku ning läksime tagasi bensukasse. Seal avastasime, et olime ühe koti maha unustanud. Läksin sellele sinna parklasse järele ning see valvur tuli mind noaga ähvardama. Ignoreerisin teda täielikult – tänu judos Einar Suurelt alates 6. eluaastast omandatud tasakaalukusele -, võtsin oma koti ning lahkusin.


Rekkamehel on talismaniks vähemalt kutsu pissitada - meil sõitsid itaalia veinidki hingehinna eest koos autojäänustega romulasse...           

Veetsime selles bensukas aega umbes kella 6ni hommikul. Lõpuks jõudsid Konksu vanemad sinna. Mina olin olnud järjest magamata kaks ööpäeva ning Konks ühe ööpäeva. Aga selle eest oli tal olnud vägev äratus. Sellele oli eelnenud kaks nädalat nälgimist ning poolunes veedetud öid. Lisaks pettumused tööotsinguil. Olime üsna väsinud. Ja kuidagi… täiesti üleliigsed.

Autosse istudes vahetasime mõned viisakused ning jäime magama. Ärkasime kusagil Leedus ning sõime lõunat. Edasine teekond Eestisse möödus Konksu isaga vaieldes ning uneledes.

            Nüüdseks olen olnud tagasi Eestis natuke üle nädala. Siia jõudes ma leidsin eest tühja ning külma magamistoa. Ise olen ma täiesti lootusetus seisus. Enne minekut loobusin oma töödest ning firmast. Kui ma tahaksin, siis ma saaksin nad tagasi, aga ma ei taha. Olen hullemas seisus, kui ära minnes. Olen üksi, ilma rahata, nüüd ka autota ning ilma funktsioonita ja missioonita – tean veel vähem kui enne Suurt Enese Avastamise Rännet, kelleks tahan saada.

Konks tahab kojuuuuu! 

           Teekond kirsast saapasse ja tagasi on läbi saanud. Vähemalt nüüd ma tead, et mujal ei ole parem. Siin ma oskan vähemalt riigikeelt ning saan ilma tõlgita aru, kui mulle EI öeldakse. Pole häda – järgmisel nädalal saan oma judo-poisid tagasi, tõenäoliselt saan ka ühe ülitegusa Arturi juurde assistendina tööle, mõtlen välja, mida pooleli jäetud kõrgharidusega peale hakata, pooled maailma inimestest on naised, nii et… Jään ellu. Aga mitte kellelgi teisel säärast loomkatset enda ja Euroopaga teha ei soovita. Kui maailm on kriisis, püsige kodus – võõrsile ronimine võimendab igal tasandil kriisi. Sind ei vajata kusagil. Liiatigi on su eksistentsiaalne kriis ja haige hing sinuga igal pool kaasas – ja juunikuus lumi on maas. Ma tahan äsja nähtud riike uuesti näha – hoopis teisiti kui sel korral. Igas mõttes.

*


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat