Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Armastus ametnike vastu


 Fotol: Tääri-mamma majavalvurist killerkõuts.

Suur osa meie õnnetustest võtab paratamatult inimkuju mõne ametniku isikus. Keegi on see, kes teeb meid pihustava otsuse, ütleb ära, lükkab tagasi, keelab, kontrollid ja karistab. Saab selle eest oma väikest, aga suhteliselt stabiilset palka. Ja tükati tundub, et selle palga väiksuse tõttu elab ennast teiste arvel välja. Mis on nüüd ehk möödumas – sest nood teised, näe, ei saa viimasel sajal sageli enam üldse palka.
Meil oleks ilmselt aeg ametnike vastu juba Tšehhovi aegadest tuntud põlgusest üle kasvada ja välja saada. Hea on olnud naerda Gogoli revidendi ja kogu maailma klassikaliste kontorirottide kopitanud kujund-karakterite üle. Aga mulle tundub, et kui me ei saa endas pesitsevast hangunud ametnike-põlgusest üle, ei hakka meil nende ametnikega mitte kunagi hästi minema. On aeg õppida funktsionääridele silma vaatama nii sellest seisukohast, et nad on oma niši leidnud isiksused – kui sellest seisukohast, et ühiskondlikus tööjaotuses on neid ülesandeid väga vaja täita. Kui õpime ametnikke austama ja armastamagi, siis ei tõmba me endale ligi ei-sid, trahve, äraütlemisi ja sanktsioone.
Mis seal salata, eks siin meie ringkonnas ringlevate inimeste silmis on ametnike mundriau ja armastusväärsuse maatasa teinud priandus tükkis oma bürokraatliku ringkontrollimise, tagasi küsimise ja trahvidega. Mida siin armastada on, kui näed silmapiiril terendamas summasid, mida oleks oma asja ajamiseks väga vaja, kirjutad projekti ja küsid… Ja siis läheb lahti. Alates projekti kirjutamisest hakkad mingit formaalset mull-nägurit nägema, fiktsioone vorpima ja loovusel nihkes nuriradu pidi käia laskma. Siis kui aga toetussummad saama juhtudki – tapab aruandlus, juba sõlmitud lepingute iga-aastane üle sõlmimine, kilode kaupa toodetud paberite kuhi, kontrollid ja sanktsioonid, kärped ja trahvid. Toetus-tehnikute elevandiluust torni poolt õhkuv õõv on põhjus, miks mullu jättis eestlaskond jälle ligi 20 miljardit võimalikku toetuskrooni kätte küsimata.
Praegu katkuna leviv töötusetõbi tingib paratamatult selle, et õpime võimalikke toetusi küsima ja kätte saama, aru andma ja kaunilt kaua looma ja lehvima. See eeldab aga juba eos, et me ametnikke ei kardaks ega vihkaks. Nii pea, kui kartus ja vastikus kallale tuleb, võib olla kindel, et koostööst ei tule tühjagi. Austuse ja usalduseni aitab ühest küljest slegeks mõtlmine, mida ikkagi teelikult kujutab endast ühiskondlik tööjaotus – mitte ükski laps ei vasta küsimusele, kelleks tahad saada: ametnikuks… Ent on pikk nimistu mutrikesi-seibikesi, kelleta asutused ei funka. Asutusi aga on ühiskassa ja avaliku tööjaotuse elus hoidmiseks vaja. Toda ühist ja avalikku aga on inimesele kui kariloomale vaja sellepärast, et ta ei tule üksinda mitmete asjadega toime. Vanasti ei saanud ürginimene mammutit üksi kätte. Nüüd ei saa – uskumatu küll, aga nii on – hakkama maksuametnike ega parkimiskontrollörideta, inspektorite ja revidentideta.
Ja kui me selle paradoksi läbi tunnetame ja talutavaks süveneme, hakkab üsna kindlasti paremini minema. Ilma trotsi ja vihata õnnestuvad tehingud ja suhtlemine mistahes ametnikega paremini. Vastumeelsusest üle saamiseks mõelgem eriti mõnusate ametnikuisikute peale.
Viljandimaal elab Tääri-mamma.
Tartus elab Alice imedemaal.  
Naima Täär on see naine, kellest Horsemarket jutustas mullu jõulude ajal. Siis pidas ta oma Biancat Nuiamäel – ratsastas iseloomu ja eriarvamustega noort mära, nii et lokid lehvisid. Sest tema väitel on ta piisavalt vana, et kaskata pooleks kukutud pealuu pole enam suurem kaotus. Nüüd on kõik Tääri-mamma kolm mära oma enda kodus Suure-Jaanis. Suure-Jaanist Olustvere poole kulgedes on ühel pool teed vorstivabrik – ühiskond, näe, on kohe selline tõsine tervik – teisel pool, metsakombinaadi vastas, elabki Naima.
Eksistentsiaalne tervik - siin ja seal pool teed...
*
Nagu kohalikud ütlevad – elumaja on vana ja väsinud, aga tall on jummalast kobe. On küll. Ja kui Tääri-mamma on kodust ära tööl, valvab kogu kupatust kuri kass. Kõuts, kes hammustab ja korraldab. Muuseas – tema kollane eestlane Rosella skalpeerib samuti. Teised Suure-Jaani hobunaised hoitavad, et just siis, kui Naima on kodust ära, tuleb kõigi märadega ettevaatlik olla – hammustavad. Päris tõsiselt. Kollane aborigeen kasutab klassikalist skalpeerimistehnikat. Sest kodu on vaja valvata ja nelja naise – Tääri-mamma ja kolme mära – territooriumi kaitsta.
Skalpeeriv eestlane:
*
Kui mulgimaine ilus inimene on tööl, siis tema ise valvab ja kaitseb ka. Keskkonda. Naima on keskkonnaametnik. Millist tööd üks keskkonnaametnik oma kabinetis arvuti ja seadusemappide, ürikute ja aktide vahel teeb, võib aimata. Igaüks, kes on mingi Natura-jutu või keskkonna huve ohustava ettevõtlusega ette astunud, on mne keskkonnaametnikuga ninutsi sattunud. Haprad ja kohusetundlkud naisenirud need emakese Maa hea tervise ja käekäigu eest seisjad enamasti ongi. Kodus sündivate või sündimata jäävate rõõmude ja draamade kiuste alati rivis.
Nagu on väike ja nõtke, reibas ja sitke noor naisetükk ka Alice imedemaal. Täpsemalt öeldes Taskus. Kõnnib iga ilmaga. Sõna otseses mõttes. EuroParkil on Tartus tööl vaid üks – ÜKS!!! – inimene. Ta kõnnib ja kontrollib parkima pandud autosid, jälgib parkimiskellade aja täitumisi – millal peaks parkimise eest tasuma hakkama – kui ikkagi ilmselgelt tasuta pargitakse, teeb trahvid, pärast seda kuulab ära õiendused-põhjendused, sageli halastab ja tühistab, peab Tallinna kolleegidega nõu ja räägib läbi sõimatud südame kergemaks tagasi.
Tallinna staapi juhtiv Karol Kovanen ütleb, et parkmiskorralduse eesmärk pole üldsegi trahvimine. Õiglane ja mõistuspärane, turvaline ja sujuv korraldamine ikka. Esiteks asuvad parklad kellegi maa peal. See keegi maksab krõbedaid maamakse. Kui tema territooriumile mingi ühiskasutatav tarvilik moodustis tekitatakse, peaks selle eest siis ju ka ühiselt maksma. Loogiline. Parkimisrahade eest hooldatakse parklaid, ostetakse automaate – pool miljonit tükk – makstakse kogu Eesti peale teenistuses olevale 32 töötajale palka, toetatakse tasakesi mõnd koori, pallimansat ja Kadrioru seltsi – pargi ja muuseumide haldust ja hooldust. Ennast ei upita, promo ei vaja ja kisa ei tee. Sest tänava servas tasuta ja korraldamata korras parkima nagunii enam ei hakata. Järelikult parkimisteenistus lihtsalt on. Talugem ja tänagem.
Tartu Tasku-linnaku boss Neinar Seli teab, kuidas üks selline ametkond majandab. Neil on Tallinnas-Pärnus-Tartus sobiva suurusega parklate massiiv käes – Tartus näiteks kliinikumi, Tasku, kaubamaja, MacDonaldsi ümbruse ja muud taolised kesksed-massiivsed parklad. Tegemist on rahvusvahelise investeeringuga, kelle-mille põhiline konkurent on Sõõrumaa G4Siga seotud Ühisteenused. Ühisteenuste nimi ütleb väga selgelt ja õpetlikult, kellele ja miks inimkarja ühiskorraldus on määratud-suunatud. Ning esimese tasuta parkimise tunni peaksid kompenseerima parkla ümber asuvad kauplused ja kuupiletid. Neinar ütleb, et tema meelest on just Maarjamõisa juurde tekitatud uues parklas selgelt näha suhtumine “klient on kuningas” – kunde saab parkida uksele kõige lähemal, töötajad on eemal-taamal.
Alice – Tartu parklaid pidi üksinda patrulliv neiu, kes kõnnib päevas maha 12-20 kilomeetrit, kinnitab, et ootab enne trahvima hakkamist vähemalt pool tundi. Ja kannab sageli oma ametnikutööd tehes nii latuslikku vastutust elu eest, mida me ettegi ei kujuta. Telekas on näidatud autodesse jäetud penide pärast muretsevaid parkimisteenistujaid. Kui sa päev läbi patrullid ja näed, kuidas tunde külmas autos kössitav kuts lõdiseb, ei ole hea. Küllap kujutlete, millise alatooni lisab tööpäevale pidev hädasolijaga tõtt vahtimine läbi autoakna.
Eile hommikul Hanilas sündinud talleke - alles märg ja täiesti vastne teine. Kusjuures üks kolmikutest!
Sul pole ju südant väetikestelt midagi nõuda, neid millekski kohustada ega nende arvelt trahve küsida...
*
Need, kes jätavad magava lapse autosse, ei maksa reeglina parkimise eest – sul ei ole ju südant mu väeti lapse toiduraha trahviks kantida… Muidugi ei ole. Ja trahvide tegemine pole sedaliiki ametnike sõnul ka eesmärk. Eesmärk on ühiselu korraldamine – millega kaasneb ka kahtlaselt kauaks parklasse jäänud autode pärast muretsemine. Kas omanik koondati ja läks vabasurma? Kas omanik põgenes ehk moekal kombel Austraaliasse? Võibolla on see varastatud auto?
Ametnik Alice ütleb, et Tartus tavatsevad ülikoolilinna provintslased teda sõimates käratada: mis sa trahvid siin, kasi kooli, mine õpi endale mõni amet! Alice on omavahel öeldes põllumajandusteaduste magister. Lehmade asemel autode karjatamise juurde jõudis ta tervise pärast – liikumist ja värsket õhku oli vaja. Ning ta enese sõnul on parkimisteenistumine üks päris karm isiksusekool ka – koleerilise isiksusetüübina on tal tükk enesega läbirääkimisi, et Ametnik Alice ei ütleks, mida inimene arvab, kui teda tema ülesannete täitmise eest sõimatakse.
Järje peale tagasi aitavad jällegi inimesed, kinnitab Tasku-Alice: südant kergendab kolleegidega pihtimine ja nõu pidamine – hinge rõõmustavad taksojuhid ja muud pikalt ja pidevalt parklate kandis passivad teenistujad, kes tunnevad teise inimese tegevuse ja ülesannete vastu huvi. Ei pea teist a priori käru keerajaks.
Sama meile kõigile soovitan. Kui me tahame arsti juures ja koolis, teatris ja politseis inimkarja üld-teenindavate teenuste järel käija, tuleb makse maksta. Kui tuleb siis tuleb – vastumeelsus ja põtkimine uuristab igaühe enese energiasse teretulematud augud. Pole vaja uuristada. Mõistlik on tunnetada-mõtestada ja nii nähtuse kui ametnikuga sõbraks saada.
 
Madonna - kummalgi pool täkkvarss - mullune ja tunamullune, mõlemad alles imevad ja järgmine on sündimas... - nii tema kui kogu hobukarjagi elukorraldus nõuab reegleid ja korrapidajaid. Mis siis veel sõgedastest inimestest rääkida.
*
Lisame tegudenaise Kersti Krachti ilmavaate, mille võiks kokku võtta lühidalt: “Paremini ja paremini…”
Need, kes saabuvad võõrsilt Eestisse, kinnitavad, et mitte kusagil mujal maailmas pole nii üldlevinud ja pinevat huvi Saladuse ja Rännaku, Külgetõmbeseaduse ja Harmoonia vastu kui Eestis. Aga mis meil muud üle jääb? Kestame ja areneme vaid siis, kui vaim ühineb võimuga, hinge ja ihu ühtsust tunnistatakse ja tunnustatakse ning õpitakse igal elualal enda juurde kutsuma kosmoses olemas olevat soovitut. Kes ei ühenda, ei tunnista ega õpi – see allub terade ja sõkalde seadusele. Kuna eestlased on väikesearvuline Suur Rahvas kitsukesel Erilisel Maal, on äratundmisele jõudmine siin ilmselt lihtsalt kontsentreeritum kui mujal meie planeedil. Ning üks särav vaimsuse ja ettevõtlikkuse ühendamise kehastaja on Kersti Kracht. Eesti Naisettevõtjate Liidu president, Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsiooni liige, AS-i Kermon juhtfiguur, Silva-koolituse spetsialist ja kirjastuse Stella Borealis- võtmeisik Kersti Kracht on veendunud, et ükski edukas inimene pole nüüdisajal enam suisa “ärkamata” – vastasel juhul ei ole ta kohe päris kindlasti edukas.
 
Pebred püksi? Tänan, juba olnud!
“Rõõmustavalt suur osa Eesti tegija-rahvast on jõudnud Paulo Coelho lugemise tasemele – ja käivad innukalt palverännakutel. Paljud seniselt pelgalt tegude-inimesed tunnevad end ära Robin Sharma raamatutes. Tasandid ja arengujärg on erinevad ning igaüks leiab oma tasemele sobivad õpetajad, kirjanduse ja rühmad, kuhu kuuluda,” kinnitab Kersti. On kontorirahvast, kes on kunstliku valguse, arvutiekraanide ja konditsioneeritud õhu vahel tegelikust Elust nii võõrdunud, et vajab enesega kohtumiseks matku ööbimisega heinaküünis, magamiskotiga kõrbes, keset võimalikult raputavaid ebamugavusi. Kersti teab, miks ja kuidas inimesed vajavad heinapepresid püksi ja sääski krae vahele – aga ta ise on laka-romantika ja telgi-idülli lapsepõlves juba ära nautinud.
Ta on nüüd oma mitmekihilise-tahulise eneseteostuse kõrval juba paar aastat kirjastanud edasi aitavaid raamatuid oma OÜ-ga Silvakoolitus koostöös Balti Raamatuga. Loogiliselt süvenev ja kasvava kangusega nimekiri, mida lugeda, leidub www.silvakoolitus.ee Ning Kersti kirjeldab, kuidas näiteks Candace Pert’i suurteose “Kõik, mida on vaja teada, et tunda end jumalikult” kirjastamine näitas juba ise nii Külgetõmbeseaduse kehtimist, Saladuse olemasolu kui Rännakul erinevasse teivasjaama jõudnute kohtumisi.
“Candace on ülimalt menukas mikrobioloog – ensüümiteadlane, kelle töörühm tegeleb HI-viiruse seljatamisega molekulide ja algosakeste tasandi. Nii on ju paljud vaimsete raamatute ja filmide autorid ning koolitusrühmade juhid mõne vägagi reaalse ala esindajad – juristid, majandusteadlased, arstid… Kui Jumaliku Enesetunde raamatu kirjastamise õiguse taotlusele polnud kaks kuud vastust tulnud pöördusime autori Candace Pert’i poole läbi kodulehekülje otse. Ta vastas meile rõõmsalt, et kuna tema esimene abikaasa Agu Pert on eestlane, on ta väga õnnelik, et eestlasedki tema teoste vastu huvi tunnevad. Ja meie olime seni hääldanud tema perekonnanime pidulikult “Pööt”,” naerab Kersti. “Samas nägime selle tähtteose eestindamise käigus ära ka tõsiasja, et nii mõnigi vaimse kirjanduse üllitaja eesti keeles on ise paraku alles hingekultuuri tähestikku omandamas ja valmis räpaselt konkureerides sulle sajaga sisse sõitma.“
 
“Tänapäeva materialistlik – realistlikus maailmas tunnevad inimesed häbi ja süütunnet, kui nad suudavad vaimsete meetodite abil oma elu kontrollida ja mõtlevad positiivselt. Samas aga peetakse loomulikuks pihuga tablette süüa, süüdistada riiki, et see ei hoolitse inimese tervise eest. Nii “normaalne” on alkoholi ja teiste mõnuainete abil lõdvestuda ning öelda, et mina ei mõjuta siin maailmas ei enda ega teiste käekäiku.“
 
Tee kasvõi nii, aga tee!
Nii, nagu praegu on meie kõigi sõpruskonnas hulganisti naljakaid vabastavaid hingajaid, vihade vabastajaid ja välispidiseid energiatega manipuleerijaid, on neid emandaid, kes vaimsete kunstidega käsitöö tasandil sehkendavad, ju ka usklike seas. Teate ju küll tädikesi, kes kirikus vagatseva näoga kantsli poole silmakesi kõõritades samas üksteise poole vihkavaid ja võistlevaid pilke tulistavad: mina olen usklikum kui sina, mina saan enne ja paremini ära päästetud!
„Silva Meetodi kursust 2001.aastal läbides, istus minu selja taga proua, kes - kuuldes, et meetodit ei või kasutada teiste inimeste kahjustamiseks -, pobises omaette, et mis ma siis siia tulin, ja hiilis tasakesi välja…”
“Isegi võistlev vagatsemine – ja mehhaaniline töö hingeliste ja peenmateriaalsete asjadega – on hea. Ka siis, kui inimene lihtsalt sõnadega korrutab “ma olen hea”, “olen õnnelik ja rahulik”, saab maailm ikkagi paremaks,” kinnitab Kersti. “Kõik on kõigega seotud. Kui minul läheb paremini ja paremini, muutub kogu ühisväli paremaks ja kõigil on parem. Järelikult – võime küll moekalt mediteerivate ja klubiviisiliselt puhastuvate formalistide üle nalja heita, aga iga selline katsetus ja sooritus on väga, väga hea!” 
 
Sõna on elus asi
Kersti selgitab, et ka masinlik heade sõnade korrutamine ravib ja tasakaalustab, sest sõna on elus asi ja tekst on taevaste näpunäidete abiga loodud elus tervik. Mida paraku pahatihti need ei mõista, kes loevad-kuulavad teksti kui teatud arvu tähemärke ja tühikuid.
“Sõna kui elus asi võib nii leevendada kui tekitada stressi. Sõnatekitatud pinge saab happeliseks muuta ka kõik selle, mida oleme justkui õigesti söönud – me ei pruugi tarvitada liha ega kohvi, üle 40 kraadi kuumutatud toitu ega mürgitatud puuvilju – ja meie enda sees teadvustamatult laperdavad hirmu-sõnad ajavad meid ikkagi hapuks,” on Kersti veendunud. “Sõna on nii tundlik ja arukas, et ta tuleb otsekui ise inimese juurde vastavalt sellele, kas ja kui valmis inimene selleks on. Kui on valmidus – tuleb ka õpetaja. Olgu inimese, raamatu või filmina.”
Fenomeni, et ka nina-kõrva-kurguhaiguste professor Mart Kull pühendas elu viimase perioodi just happelisusele – reflukstõbi, happelisusest rikutud mandlid ja hingamisteed, hambad ja liigesed – peab Kersti lihtsaks ja loomulikuks. Tänaseks on  dr. Riina Raudsik üllitanud raamatu „Stress ja heliravi“, mis räägib sellest samast happelisusest.
 
Asjad on õhus
Kui inimkonnale vajalik teave on kosmoses, püüavad seda üheaegselt kinni paljud teadlased. Nii, nagu erinevates Maa punktides loovad ja lehvivad kirjanikud sõnastavad samal ajal samu asju, jõuavad ka arstid ja geneetikud, juristid ja finantsistid üheaegselt sõnumiteni, mis on õhus.
“Me teame enamasti paljusid asju, mida pole veel valjusti sõnastanudki. Osutume prohvetlikeks – räägime või mõtleme hommikul asju, mis õhtul on juba tegelikkuseks saanud. Sest me teame peenmateriaalsel tasandil juba neid asju, mis kohe-kohe materialiseeruvad,” on Kersti kogenud. “Samuti pole ükski asi valmis, paigas – kõik nähtused lähevad paremaks ja paremaks. Jose Silva teooria kohaselt, mida meie koolitus õpetab, tuleb igal hetkel “programmeerida”. On vaja pidevalt ennast häälestada nii, et tõmbaksime pideva protsessina kosmosest ligi seda, mida soovime. Ei ole nii, et – sooh, valmis, installeerisin, tehtud!”
Seda sama kogevad usklikud inimesed teatavasti ka preestri juures pihil käies ja õnnistust saades – puhastuvad, usuvad oma arenemisse ja paranemisse ning kõik ongi pärast meditatsiooni ja palvetamist paremini. Sest häälestatuna-meelestatuna saame kosmosest, mis seal meie jaoks head on – saame, mida ise kutsume.
Juhul, kui iseendast alustame. Sarnane tõmbab sarnast.
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                     
Ma armastan sind… mu parim mina!
Kersti kinnitab, et tema enese spiritualistlik teekond 10 aastat tagasi algas väga lihtsa ja kindla kunsti omandamisest. Olles tütrega tõsistes tülides ja raskete probleemide ees, ütles ta: “Ma armastan sind tingimusteta!”
Ütles seda endale. Korduvalt. Läbi enesearmastuse avanes tema hing ka tütrele nii tuntavalt, et toonased probleemid lahenesid ja tänaseks on ka peatselt kahe lapse emaks saav noor naine samuti vaimsel teel. Kõik läheb paremaks läbi iseenese paremaks timmimise.
“Tänu kogemustele ja õpitule ma tean ja tunnetan, mis toimub meie inimestega, kes igal nädalavahetusel – kui mitte suisa igal õhtul – end alkoholist teadvusetuks on sättinud. Kui tunnengi joobnud inimesega suheldes vastikustunnet temast õhkuva hapu haisu, happeliste protsesside ja hapendavate stresside vastu – siis sellest üle saan üksnes ennast, mitte teda muutes. Me pole ju sündinud alkoholist ja rämpstoidust hapu haisuga rahvana – järelikult on võimalik sellest lastehaigusest väljuda,” usub Kersti. “Rahvas tuleb majanduskriisist ja süvenevast kaosest tervema ja õnnelikumana läbi, kui poliitikud ja meedia neid lakkamatult ei hirmuta. Nüüd on tõepoolest hädasti vaja saada poliitmarionettidest rahva juhtideks – mitte eelseisvate valimiste, vaid Eesti tegelike tulevikuprogrammide ja uute teede peale mõelda. Erakondlikud huvid ja omakasu, mis on juba rahva poolsurnuks hirmutanud ja hapendanud, on igal järgmisel hetkel üha laastavamad.”
 
Olime ullikesed?
Kersti tavatseb nendelt, kes halavad massipsühhoosiga kaasa voolates, et kaotavad nüüd kõik, küsida: mis kõik? mille sa kaotad, inimene? Senised omandivormid ja –suhted äkki. Sest mõttes, et ega pangad vaja ju kõiki neid maju ja kortereid, mis hapuks läinud (jälle hape!!!) laenude tagatistena nende kätte lähevad. Kuna riik pole suutnud poliitikute omavahelise kangutamise kõrvalt midagi selleks teha, et pangad ei teiseneks kiiresti ja üldiselt kinnisvara haldamise firmadeks, peavad pangad arvatavasti need samad korterid ja majad neile inimestele välja rentima, kes neis praegugi elavad. Omandivorm muutub – suhtumist sellesse tõigasse saab aga inimene ise muuta paremaks ja paremaks. Järelikult ei kaota ta midagi – kõigest rääkimata.
“Samamoodi kaob ka toidu solgutamine mööda meie planeeti. Kui ma juba mitu aastat tagasi rääkisin, et eksport ja import ning nende mõõtmise tähtsustamine on kadumas, vaadati mind kui ullikest. Aga nüüd ongi muutumas selgeks, et nafta hindade ja piiratuse tõttu ei saa lõputult toitu nendest riikidest minema vedada, kus oma rahvas nälgib surnuks. Euroopasse veetud toit rikneb mägedena kusagil. Kusjuures selle arutu toidutassimise tava juures surevad ju lisaks nendele, kes toidu päritolumaal nälgivad, ka need, kellele see ülemäärane võõras kraam veetakse –on avalik saladus, et sööme sisse sadades grammides pestitsiide. Sellisel ogarusel peabki lõpp tulema.”
Selleks, et meie riik poleks nii arutu ja inimvaenulik, peaks Kersti sõnul ametnike palgamiinimumi tõstma. Kui mutrike saab vaid näljapajukit, teeb ta oma tööd vihates. Lähtuvalt sellest, et kõik on tema ees nagunii süüdi ja kurjategijad. Alamakstud ametnik tikub karistama neid, kes loovalt – aga seadusjärgselt! – oma makse reguleerivad. Ta tunneb end alandatud orjana ja mitte ei aita, vaid takistab kätte saada eurotoetusi, meetmeid ja fondide võimalusi.
“Kui ma vaatan, kuidas sõdiv ja hirmutav poliit-lahinguväli puhub meie ühist raha lausa julma hoolimatuse ja rumalusega laiali, küsin paratamatult: kas ma olin siis ullike, kui oma lapsi saades ei läinud ei lapsepuhkusele ega võtnud põhimõtteliselt oma ilusalt isamaalt lastetoetust? Tegin tööd, alustasin 22 aastat tagasi jõulise ettevõtlusega isamaa hüvanguks – ja nüüd rabistavad kaklevad prügikastikassid kõik selle laiali.
Nii ma mõtlen hetkedel, mil pettumus Eesti riigist ka minul paratamatult ajuti üle pea kokku lööb, kogu optimismile ja positiivsele mõtlemisele vaatamata. Aga teisi hetki on rohkem ja rohkem – tulen ka selle üldrahvaliku hädaga iseendas toime paremini ja paremini.”
 
Olen suur ja ilus
Kuna ka Kersti enese 20aastane poeg on juba paar aastat end otsinud ja teostanud Austraalias ning paljud teekaaslased on siit lahkunud või lahkumas, mõistab ta, mis inimeste hinges toimub. Kuigi me oleme oma riigi nimel olnud paljuks valmis, ei saa meid lõpmatuseni mõnitada ja hirmutada.
“Ka alandatud ja orjaks madaldatud inimene või ametnik tahab vahel suur ja ilus olla. Sellepärast ilmselt ongi nii populaarne odav turism mustadele maadele – räpastele turgudele, kus keset primitiivset sisinat-visinat end suure ja ilusana tunda. See on inimlik ja mõistetav,” teab Kersti. “Samas ei jaksa inimesed ka kodus pidevalt mõnitatud ja hirmutatud olla. Tänu taevale, et vaimseid teadmisi jagavad õpetlased – nagu Candace Pert, kes kirjeldab meiega toimuvaid protsesse raku tasandil – see selgitab ihulise-hingelise-vaimse seostena, mis ühelgi tasandil toimub.
Hirmutatud inimesega on lihtne manipuleerida, et hirm ajab inimese peaaju keskel asetseva hirmukeskuse (mandelkeha) paiste. On kindlaks tehtud, et kui hirmukeskus täistuuridel töötab, siis intelligentseid otsuseid tegev otsmikusagar hästi ei funktsioneeri ja mõtlemisvõime on seega sõna otseses mõttes nurka surutud. Inimene suudab mõelda ja otsuseid teha vaid siis, kui hirm ta üle ei valitse.
Meie meedia kultiveerib hirmu nii patoloogiliselt, et kõik vähegi tundlikud inimesed lakkavad järk-järgult seda üldse endani laskmast. Maaleht on veel selline väljaanne, mille lugemine jätab enam-vähem positiivse koondmulje ja järelmaigu. Ma arvan, et kui portaal Kalev.ee oma heade uudiste liini süvendaks – või keegi suisa portaali HeaUudis.ee või PositiivneProgramm.com avaks – koguks see tohutus koguses klikke.
Käin kommentaariumides-foorumites aegajalt vaatamas, kui haige ja millisel tasandil meie rahvas parasjagu on – seda on vaja teada. Seda saab kogu sealses sõimukarjete jubeduses üsna edukalt endast mööda lasta. Tänu kommentaariumides ringi vaatamisele tean: kui praegune sihitu-arengukavatu mudasõda jätkub, lahkub petetud-solvatud rahvas Maarjamaalt – aina enam inimesi on valmis ostma üheotsapileti Šveitsi või Uus-Meremaale. Mida ullikesem oled aatelisuses olnud, seda sirge-seljalisem lahkuja nüüd oled. Oleme ülimalt valmid positiivseks murranguks ja üldrahvaliku edukava loomiseks, et KODUS areneda ja kulgeda paremini ja paremini.  
 
Raivo J. Raave:
“Kersti on Ettevõtja – ja juba üle kümne aasta tegelenud spirituaalsete paraktikatega.
On Silva Meetodi Eesti osakonna direktor. Kusjuures 10 aasat tagasi oli täiesti läbi põlenud: haige, ei saanud magada, paanikahood, lõdvestumine alkoholi ja sigarettidega. Nüüd on ta ammu täiskarsklane, sööb tasakaalustatud toitu  (70% aluselist, 30% happelise jäägiga),
väldib kindlaid mürke, mis põhjustavad halba vibratsiooni (näiteks kohv) ja leiab, et happelisus on suure osa organismi hädade põhjuseks.
Ole aluseline!
Kersti on mulle eluviisidelt eeskjuks.
Ta on iseseisvalt praktiseerinud nn. Külgetõmbeseadust  ja saavutanud märkimsväärseid tulemusi/manifesteerumisi.  Alates materiaaalsetest asjadest lõpetades vaimsetega. Jagab seda asja üsna hästi. Võiks lausa öelda, et on selles üsna meisterlik.Muide - nad kõik kogu perega on sellele teele asunud.
Kersti on litsenseeritud Silva Meetodi õpetaja ja teeb ka silvalaste klubiüritusi.
Meie ühiskoolituses teeb tema valdavalt praktilist osa. Mida samuti hästi valdab.
Meie program kannab nime"Saladuse võti: kuidas kasutada külgetõmbeseadust oma elus." (Law of Atraction in action.) Märsti lõpus on meil suurkoolitus Viru Keskuses.
Muide, Kersti idee on, et igavese nooruse saladus on lõdvestumine (stress teeb mistahes toidu seedejäägi ikka happeliseks!) Ja - imet küll – ta ise lähebki iga päevaga  järjest nooremaks... Ta on tark ja ilus naine - mitte fanaatik, vaid mõistev. Oskab Universumi infoväljast sõnumeid  tellida ja saada.
Kaasa Argos Kracht on Kermon AS juhataja – peakorteriga endises Pirita restoranis. See suurärimees austab oma naist väga.
Tema lastest üks saab peagi teise lapse ja teine oli pikalt Austraalias. Kerstil on teooria, et nii kuis laps sünnitusprotsessi läbi teeb, see programmeerib ka lapse elukäigu.”
 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat