Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Suhtumise värk - varemed või tulevikumuusika


 Ühesse ja samasse nähtusesse ja vaatepildisse saab suhtuda väga vastandlikult. Need, kes mäletavad Ihaste hipodroomi ja ratsaspordikeskuse hiilgeaegu, suhtuvad praegu tekkinud ja tekkivasse Hipodromi elamurajooni kui barbaarsesse ja kahekeelsesse ärisse. Mehed, kes konkureerisid legendaarse Ülo Kepi elutöö enda kätte, mõõtsid eri-melioratsiooniga hipoka kruntidks. Muist on tänavateks muutnud ja täis  ehitatud. Muist kannab tüüpilisi pooleli jäänud karpe, mis kipuvad Eesti ilmet kõikjal kujundama surnult sündinud kinnisvaraprojektide pitseriga. Kui üldse, siis alles kunagi tundmatus tulevikus ehitatakse see eramurajoon valmis. Kui. Ent see on praegu kogu Eestit - õieti suisa maailma muretav ja valutav küsimus: kui kaua, mille nimel ja milliste tulemustega peame põrutavat kokku tõmbumist, maha kukkumist, ära jäämist, kinni keeramist kannatama. Olgu prognoos kui tahes kole - olgu tulemuseks tagajärg - teadmine teeb tugevaks. Ihaste kohta on seoses sellega, et mehed, kes ta majandada said, ei pidanud sõna, vaid hakkasid raha tegema, liikvel ka tuleviku suhtes rusuvad prognoosid - kui lepingus ette nähtud tähtaeg lõpeb, pannakse igasugune tallindus üldse kinni ja sellesse kohta tuleb spaa. Mingeid kõlakaid on veel liikvel. Ent praeguses virtuaal-raha reaal-distroi otsene tulemus on tegelikult ju, et paljud kõlakad ei täitu. Täpselt samamoodi, nagu mõnede Tartu ametnik-mahhinaatorite pushingud Waldorf-kooli lasteaiaks ennistamiseks tunduvad läbi kukkuvat, ei hakka üsna kindlasti keegi praegu ka talli miljonite ja miljonite eest tallistama. Suur papi-pauk peatab laste sünni - Ploomi tänavasse pole seega lasteaeda enam nii kangesti vajagi, inimesed ei jõua lisaks ka lasteaiamaksu maksta. Rääkimata selle papirulli puudumisest, mis oleks tarvis mahutada koolist tagasi lasteaia tegemisse. Nii et  Waldorfi omad võivad rõõmsalt oma harjunud koolis edasi käia - ja uued lapsed sinna kooli panna - lähima põlvkonna jooksul ei püüa keegi silikaatkarbist midagi muud teha kui seal praegu on. Sama talliga. Hea, kui õnnestub seal sedagi hoida, mis praegu on.

Andku hobuste haldjad ja inglid Ihaste talli rahvale kuraasi ja kestmist praegustki seisu säilitada - Kilgi ja Luunja ratsakeskused saavad samas omavahel võistelda, kumb tall on nüüd Lõuna-Eesti parim ja kauneim. Täna on Kilgi tallis talve-ralli-karikasarja järjekordne voor. Kõik on seal. Nii, nagu Ülo Kepi aegadel olid kõik seotud tema ja tema kohaga - Mati Talvik (telekorüfee) ja Harri Aas (ARKi kõvemaid tegijaid), Annika Õkva (veterinaarist koolisõidutreener) ja Peeter Karu (Bergeni ehitusboss) olgu väike valik ja läbilõige. Ent kõik on kõige ja kõigiga seotud tänagi - üks paljudest täna peetavatest võistlustest on ka Pihlaka-Rahulas. Seal peab oma hobuseid teleprodutsent Hille Hanso. Hille õde Heidi Hanso on samuti paadunud hobuinimene - ja tegutseb praegu üleriigiliste talgute Minu Eesti staabis. Niisiis on hobuinimesed iga ilusa asja pumba juures. Hille, Heidi, Hannes ja veel kolm Hansot jagavad papa Andrest. Kui Andres oli viimase tütre täisealiseks kasvatanud, läks ta Sharm El Sheiki reisikorraldajaks ning seal kohtasid teda Kilgi talli pererahvas Freddy ja Aire Saarm paar nädalat tagasi. Tänu millele saab härra Hanso abiga üks lisapeatükk peatselt valmivasse Egiptuse-teemalisse raamatusse. Millele praegu, kuni veel veidigi suudetakse lennukipileteid osta ja Egipti-maale ennast ja Maad avastama lennata, ikka veel turgu on. Nojah, küllap on ka pärast lennu-võime kadu - siis ju rahvas enam teisiti kui raamatu kaudu üldse rännata ei saagi...

Siin aga on krundid saadaval. Kui reisida ja ratsutada ei taha, ostke maid ja maju :P

Hipodroomi elurajooni tänase trassi lõpus paistab maneezh. Praegu veel. Tänu taassündinud rahatuse aegadele ehk jääbki.

Oo, romantilisi tänavanimetusi - kadunud hiilgusi ja unistusi ning juba ka kadunud unistusi...

Taamal Tigutorn ja Tartu vangla. Kah teisenenud ideede ja unistuste, külvitöö ja koristuse staabid.

Ihaste peatänaval räägib sildistik Raeremmelga uulitsa puhul vaid golfi keskusest. Tall... lihtsalt on.

Selline. Traditsiooniline ja kodune. Kuidas sellisest spaa teha???

Järjekordsete kataklüsmide eest kaitsvad tärnid.

Aukartust äratavalt palju asjapulki. Pärast selgub, kas see on hea või halb.

  

Argirutiin ja hobuste elu käib ikka - tärnide ja pulkade arvust olenemata. Kuni jätkub.

Tänu sellele, et jõukamatel aegadel pole värvimisele-vuntsimisele rõhku pandud, pole nüüd ka midagi kaotada ega ümber harjuda.

Palladiumi tütar Palome on olümpiavõitja Andruse ratsatreenerist õe Annika hobune. Palladiumi nime lugedes tuli mõte: hea, et ei tea et ja kui ja millal viimane hea asi käsil on. Kui mulluse Palladium Cupi ajal oleks teadnud, et viimane - poleks nautinud, vaid leinanud. Ei teadnud. Ja hea oli. Nagunii tekitab Palladiumi iga varsa nägemine valusa suske südame piirkonnas.

Casanova laps.

Pärniku varss.

Iga aeg laabub ladusamalt, kui kõik kulgevad ühesuguste reeglite järgi.

Lummav kimmel tagumisest tallist

Säästupidamine - kaks ühes, vennad koos, kokkuhoid omanike peres.

*

Kõik, mis praeguseks ostetud, on juba olemas - ja seda pole vähe!

Kes hakkas siia maja ehitama, teadis, et teeb seda maneezhi ja talli vahele vaatega koplitele - aga see oli ka ainus, mida ta ette teadis.

Praegu, kui muda pole, ei olegi neil koplitel ju viga - igal hobusel pole õnne sündida karjamaale. Muist peab tööle ja kooli tulema üha kokku tõmbuvale maale.

Idüll - kui vaadata õigeid detaile.

Beibed - kes ei oskagi elult enam muud tahta. Ehkki vasakpoolne, Lady Terby on üles kasvanud Võrtsjärve-äärsetel piiramatutel karjamaadel õnneliku looduslapsena.

Lasteaed läheb lõunale.

Talli töötajad suhtuvad hobustesse nagu lasteaiarühmasse - vastutava osadusega.

Masinapark. Ekskursioonile tulnud laste jaoks pannakse aiste vahele eestlane Eku.

*

Igasse detaili ja nähtusesse on panustatud nii palju kui võimalik, nii vähe kui vajalik. Mis näitab, et... Ah, loobugem vandenõuteooriatest - see näitab, et rohkem polnud, ei raatsitud, ei jätkunud. Ja nüüd pole üldse, nii et on nagu on.

"Aga minul läheb hästi," ütles meie pere üles kasvatatud Lady Terby. "Süüa on. Harjunud boks on. Ja mis peamine - mind armastatakse.  Kõik alustajad ma ratsutajateks õpetan - nagu mu emagi. Tema oli ka selline, et nakatas kõik hobutõppe, tegi esimesed sammud meeldivaks ja lihtsaks, nii et jäädigi. Mina ka olen Ihastes ratsutamist alustavate noorte jaoks suur algustäht."

Tallirahvas ütleb, et Lady Terby on ka ideaalne hipoteraapia hobune - seab sammu täpselt erivajadustega lapse rütmi järgi. Hoolib ja hoolitseb. Tuvaline ja leebe, nagu hobukujuline ingel.

Inimestelgi pole sageli õnne enda jaoks nii sobivale tööle sattuda. Kui töö on nii sobiv, pole keskkonna ebakindlusest ja -sõbralikkusest lugu. Seda enam, et hobune ei hinda seda ebasõbralikkust ju inimese mõõtkava ja sõnadega. On, nagu on. Kui töö ja tegevus, pühendumine ja ülesanded sobivad, on kõik tibens.

Võrreldes üha enamate inimestega on Lady Terby tegelikult üleüldse või sees. Tal on töö. Kindlustunne.

Inimesed aga on praegu šokis. Rahatuse-auku kukkumine juhtus nii äkki, et tegelikult pole meile veel kohale jõudnud, et tööandja kollabeerus. Tundus nii tugev ja arenev – ja korraga ei jõua enam palka maksta. Või koondas lausa ära. Ja sõitis meeleheitel inimeste enese-uuesti-üles-otsimise safarile. Suveks on sada tuhat töötut. Aga hetkel veel ei usuta juba juhtunut – või kohe juhtuvat. Paaril viimasel aastal läks kõik järjest paremaks – ja nüüd korraga sai raha lambist otsa. Nii otsa, et riik jagab ümber kärpeid, mitte rikkusi.
Kultuuriminister Laine Jänes on meil läbinud neurolingvistilise programmeerimise kursuse ning on positiivse häälestumise-meelestumise professionaal. Ühes äsjases intervjuus ütles ta, et inimesed võivad uskumatult kiiresti muutuvatel aegadel uskumatute asjade üle rõõmu tunda – kultuuriringkonnad näiteks selle üle, et nende eelarvet kärbiti kõigest 5, mitte 15 protsenti.
Rõõmustavad nad jee – sõimavad hoopis. Jänest sõimatakse ja haridusminister Tõnis Lukast sõimatakse, sest nende pehmed valdkonnad on emotsionaalsed ja haavatavad. Ka Tõnis tänab õpetajaid, kes nimetavad teda rahvusliku hariduse mõrvariks – need tulevad talle võitluses hariduse rahastamise eest appi. Ent püüdliku positiivsuse juures kisub näost roheliseks nii Tõnis kui iga teine kõrge ametnik, kes seisab silmitsi hätta jäänud inimestega – ja on samas ise inimesena samuti alles šokis. Kõigil on lapsed toita ja laenud maksta – vahepeal meeli segavalt välja kujunenud reisivast ja autosid vahetavast elustiilist me enam üldse ei räägi. Eluvaldkonnad, kes otseselt midagi ei tooda, on oma toiduraha teenimisel kriisi ajal kõige abitumas olukorras – nende teenust pole otsekui otseselt vaja. Vaesuse ümber jagamisel neile ei jätku.
Oliver Kruuda kommenteeris rahvusringhäälingus seda vaesusse kukkumist: “Kui keegi oleks paar aastat tagasi ennustanud, et 2009. aastast alustame ilma pankadeta riigis, kus seoses rahavoolu puudumisega palgad langevad ja töökohad kaovad, oleks teda segaseks peetud. Me keegi ei osanud oma sihte seades ja kulutusi kavandades hingeski aimata, et raha saab füüsiliselt lihtsalt otsa.”
Eks minagi olen oma “arvete parkla” kõrval kuude kaupa laekumisi oodates – ja maksmata arvete pärast piineldes – aina küsinud, kuidas ikkagi see raha nii kuramuse otsa lõppes siis nüüd? Viimastel aastatel pruukis kõvasti ja pühendunult tööd teha, arved kirjutada – ja laekumised tulid regulaarselt. Praegu võid ka kõvasti pühenduda, kui on selline amet, mis ei olene tööjuurest ega ajast-ruumist – aga selle eest tasub taevas.
Ja kui ma jälgin enda ümber tekkivaid uusi ja uusi töö-kaotanuid – meistrid ja mentorid, juhid ja õpetajad, tegelikult täiesti põrutav uus-töötute kaader… - siis aiman, milles saab seisnema kevadine šokist väljumise tuum ja uba: tegevusetus tapab. See, kustkohast saada abirahasid kogu sellele uus-töötute absurdsele ja paradoksaalsele armeele, on sotsiaalpoliitika probleem. Kui vapustusest virguvad massid ärkavad, siis nad tahavad ennast endiselt teostada, elus olla – töö tegi ahvist inimese ju!
Suvel on veel ehk issanda armust ühiskondlik iisi-living käsil – till kasvab peenral, linnuke laulab ja päike paistab. Mutta maandunud eduinimesed panevad suvilates golfimurude asemele kartuli ja kuidagi ikka saab. Aga siis tuleb sügis ja deprekas ja minnakse agressiivseks. Intelligents möllab sõna ja mõtte jõuga. Lihtrahvas tuleb tänavale ja Toompeale. Piimaautod ja sead, teerullid ja lehmad – kõik tassitakse valitsuse akende alla: mis meist saab?
Kõik see on juba olnud. Eelmise majanduslanguse ajal. Eelmise sajandi ülemaailmsete majanduskriiside ajal. Lähipäevil tuleb trükikojast välja Aleksander Maastiku suurteos “Otsija lugu. Kunstnikuhingega kullakaevaja päevik 1930ndate aastate Austraaliast”. Maaülikooli emeriitprofessor Aleksander Maastiku isa – samuti Aleksander – läks tollase väljarände-laine harjal Austraaliasse söekaevuriks-kullaotsijaks. Kõige rohkem aga õnnestus tal neil aastail, mida päevikus kirjeldab, olla töötu ja-või streigiaegsete tööseisakute ajal abirahadest elav koduaia aednik ja noor isa. Kui Maa ägab majanduskriisi käes, siis pole sellest puutumata ükski maa. Ning selle asemel, et seda igihaljast fakti teisele poole maakera kontrollima minna ning võrrelda sealse töötu-rahatu-tegevusetu elu siinsega – võiks piirduda mister Maastiku teose lugemisega. See oleks kirjutatud justkui eile – või homme. Ajalugu kordub spiraalsete ringidena.
Ahjah, ja kolmandat liiki rahvakihid moodustavad sügiseks veel arvukamaid röövlijõuke, kes puistavad maju ja keldreid ning varastavad hobuseid – mitte müügiks, vaid söögiks. Veristavad ja varrastavad metsas ära. Nagu äsjase esimese laine hobusevarguste puhul just täpselt juhtus – päeval vaadati valmis, öösel pandi tuuri ja “utiliseeriti” otsekohe. See skeem olgu kujundlik ja näitlik, mitte hirmutamiseks. Aga kõik me, kes oleme headel aegadel mitu elamist soetanud – linna ja maale ja kuu peale – võime arvestada, et see kodu, mis parasjagu on tühi, on päris kindlasti ohus. Ja müüa seda ka ei saa. Nõiaring.
Valitsus peaks minu meelest – lähtuvalt loovast ja inimlikust loogikast – tegelema praegu kolme suure ja põhilise programmiga:
  1. Peab kaardistama ja käiku võtma Eestimaad katvate tühjalt seisvate talude ja metsatarede, kalurimajade ja ka tühjade uuskarbikeste võrgustiku – kuhu ja kui palju korterite ja agulite rahvast on võimalik mulla ligi ja ise majandama aidata. Selle suure tagasi-juurte-ja-juurikate-juurde programmiga peaks kaasnema praegu selgitus- ja julgustustöö. Linnas kobarduvad abitud massid on alguses hirmunud ja ehmunud, kui pakutakse võimalust minna ja ise hakkama saama hakata. Ellujäämise ideed on vaja meedias kõlama panna.
  2. Olemasolevate kodude säilitamine – kui korterid, eramud ja talud lähevad laenude katteks pankade kätte, kujuneksid pangad kinnisvara haldamise ettevõteteks, samal ajal kui Eestis kasvab üles õnnetu lapsepõlvega generatsioon. Tuhandete kaupa kodudest ilma jäävaid, turvatundeta, keset hirmu ja stressi kasvavaid lapsi, kes otsivad unustust ja lohutust internetist ja ainetest. Lastele peavad kodud alles jääma – ja paralleelselt külade asustamise programmiga vajab meie riik olemasolevate kodude kaitset kohtutäiturite tõusulaine eest.
  3. Töö ja tegevuse tekitamine – inimene ei tööta üksnes raha teenimiseks, eneseteostus on tema olemuslik osis ja õnnelik olemise eeldus. Riik peab tekitama massiivseid töörindeid, kuhu miinimumpalga eest rahvast maandada – selle asemel, et tiksutada abirahade peal (kust kurat need küll kõik välja imetakse?!) istuvat jõude-õnnetut-mõtetut-hääbuvat rahvakihti. Lagunevate muistis-hoonete hooldamine ja korrastamine, teede ja tänavate lappimine ja toppimine, metsa istutamine ja kraavide kaevamine – lihtsad ja odavad, aga ülivajalikud tööd. Teadlased ja visionäärid peavad kiiremas korras tekitama selliste – vajalike ülemaaliste vaegtööde – nimekirja, et rahvas abirahade asemel lihtsale-ehtsale tööle suunata.
Kõik muu on praegu tagajärgede, mitte põhjustega võitlemine. Igasugune viletsuse ümber jagamine on sümptomite peitmine, mitte haiguse ravimine. Need kolm ellujäämise ja inimeste tervena teisele kaldale toomise programmi on nii tohutult olulised, et igasugune pisiasjade jukerdamine ja teisejärguliste sõdade pidamine on patt. Kui tegemist on poliitikutega, siis suisa kuritegu. Kusjuures seda igapäevast krimit – ilmselget genotsiidi – sooritab pigem opositsioon kui võimukoalitsioon.
Kesktormajad võtavad valitsuse liikmetelt – ja Riigikogult vähemalt sama julmalt – oma lõputute rünnakutega aja, energia ja elujõu. Lakkamatu süüdistamine ja provotseerimine, nöökimine ja piinamine, solvamine ja killustamine on sellepärast praeguses sõjaseisukorra-eelses seisus tribunali väärt kuritegu, et rahvajuhtidel ei lasta põhilisega tegelda. Keskkahjurid tapavad neid sõnaga ja segavad tegudega – et siis parastada ja süüdistada: põhilisega ei tegeldud, rahva heaks päästeprogramme ei tekitatud…Nõiaring.
Püknilise füüreri puhul on asi üsna üheselt selge. Ta on võimuhaige kuri geenius. Asi, millest ma aru ei saa, on selle isiku võime hurmata arukaid-kauneid isikuid ning moodustada fanaatiline amatsoonide naiskond. Kuidas iganes ta oma lähikondsete katused sõitma saab – see on õõvastav. Loppis füüreri-emand, kes kätsatab igasuguseid poliitiku tunnuseid minetades ja eetika piire ületades, et praegune peaminister on Eesti rahva suurim õnnetus ja infarkt – sellise lameda isiklikuks-minekuni jõuab mu meelest vaid läbi psühhoosi ja hüpnoosi.
Hall kardinal tahab otsekohe võimule. Ta ei taha valimisteni oodata. Ta tahab asfaldile verd ja piima – et üleni valges tulla ja päästev messias olla. Igasugused ohverdused on selleks head. Mure Maret ja Infarkti Andrus – kõik lähevad hakklihamasinasse. Kuri geenius jättis kasutamata võimaluse saada ja jääda Targaks Vanaks Meheks – ta keerab rahvast üles. Oma kasu huvides. Mis on praeguses olukorras, kus iga hetk ja jõud tuleks suunata tulevikuprogrammidesse, mitmekordselt kuritegelik. Ses mõttes on võimuhaige napoleon ja tema hullunud naiskond mu meelest üks kamp riigireetureid ja rahvavaenlasi. Ühiskondlikult ohtlik seltskond.
Üle laipade võimule turnides kasutavad nad põhiliseks relvaks hirmutamist. Lõputu paanikahäire ja avariiolukord. Meedia, ullike, paljundab seda – lootuses müüa ja süüa – ja ongi jälle nõiaring. Kesk-paanika paljuneb ja võimendub, nii et arukadki inimesed kaotavad mõtlemisvõime. Intuitsioon ja intellekt – kõik inimlikud parimad omadused jooksevad mürinal kinni. Silva-koolituse spetsialist, edukas ettevõtjanna Kersti Kracht ütleb, et hirmu halvav toime on füsioloogilist päritolu: “Keemilised reaktsioonid, mis organismis pideva hirmu tekitatud stressi ajal vallanduvad, korraldavad inimestele tõelise happerünnaku – kuitahes õigesti nad söövadki, ikka muutub kõik happeliseks. Lisaks läheb hirmunud inimese aju keskel asuv mandel-nääre paiste. Turses mandel-organ surub otsmikusagarale ning peaaju see keskus, mis peaks mõtlema ja otsustama, on vastu otsmikuluud sõna otseses mõttes nurka surutud.”
Viimasel ajal toovad vaid üksikud helged hetked sellest tapvast hirmulainest korrakski välja – Andrus Veerpalu maailmameistriks tulek näiteks. Ja seal kõrval Jaak Mae suurepärane sõit. Suusakuningate sooritus on ses mõttes üldrahvalik võit, et see tuletas meelde “pehmete väärtuste” tähtsuse rahvuslikus tööjaotuses. Need inimvõimete ülemlaulu kõrghetked ja helged vaatemängud tuletavad jõuliselt meelde, et meil on vaja kultuuri ja sporti, rõõmu ja tsirkust leiva kõrvale – ning tööd ja tegevust eneseteostuseks ja arenguks, mitte ainult leiva ostmiseks.
Ütlesin Andrus Veerpalu võidupäeval Andrus Ansipile, et tema on täpselt sama kaliibri kangelane – teeb langevate maskidega kiskjate keskel igapäevaseid kangelastegusid. Mitte ükski üksikisik poleks majanduskriisi suutnud vältida – ja mitte ühtki peaministrit poleks säästetud, sest mitmel tasandil märatsev maniakk tahab iga hinna eest võimule. Meie ei tohi lasta end hirmust halvata, muidu vahime hüpnotiseeritud küülikutena pealt, kuidas lasnamägede uushitler topib meie ilusa isamaa taskusse. Ärgem allugem riigijuhte vihkama kutsuvatele provokatsioonidele – ärgem vihakem, armastagem ja tegutsegem. See on kindlaim kaitse keskkatku vastu.
Ja ärgem sattugem paanikasse. Kui tekib kramplik hirm, vaadake rahulikult oma valdustes ringi - kõik, mis on soetatud ja ostetud, ehitatud ja loodud, on alles. Mõned asjad võivad omanikku vahetada - alles on ikka. Õnnelik on meie päevil see, kes ei klammerdu.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat