Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Aide ja inglid


 Pildil on täkk Rimrock, tema taas tiine kaasa Aurora ja põnn Rocky. Kuna perenaine Aide Vendla hoiab hobuseid loomuliku perekonna põhimõttel, ootab eestlasepoiss peagi uut kodu. Sest ekspertide hinnangul on erilist värvi poissi sulaselge patt ära ruunata - saagu tulevases kodus pigem uute põlvede isaks - seal, kus teiste liinide eestlannad ootavad: oh tule, noor ja tugev mees... Noormehe värvuseks võib hetkel pakkuda mida iganes - hõbekõrbpõdravõik ja muud õ-tähtede küllased moodustised, mis näitaad, et tegemist on eestlasega. Oldagu lahked!

Rocky on pärit ülimalt paigas ja tasakaalukast lastetoast. Loomaarstist perenaine Aide juhib oma majapidamist enamasti üksi - mees teenib Venemaal Novgorodis metsatöödel raha. Koju pääseb just sellise korrapäraga, nagu Venemaalt kõik värk läbi ajaloo on ikka tulnud: kindel on, et miski pole kindel. Aide on igal kellaajal klientide päralt - uhke oma neliveoga masinale, mis 24/7 abivajajate juurde viib. Ja igaks juhuks saab kindlat sissetulekut välja teenitud Oskari lihakombinaadis.

Elutarkuse on Aide välja teeninud keskmisest kõvasti karmima eluloo käigus. "Me oleme nii harjunud ajalehtedest ja telekast kaela valguvate katastroofiteadetega. Ahah, täna lasti Saksamaal 16 koolilast maha. Nojah, üleeile põles Kaarma vallas lasterikka pere kodu maha ja üks lastest läks koos tarega taevasse ingliks... Aga kõik need lood on kellegi elu. Kuna maailmas on kõike nii palju - nii head kui halba - on meil tekkinud ennast kaitsev tuimus. Me ei lase statistikatki enam endale ligi. Ja ikkagi - iga tragöödia on kellegi elu," arutleb Aide. "Suhtumised muutuvad sekundi pealt. Inimene, kes kehitab emotsioonidest ära kulutatuna juba kuitahes suurte inimohvrite peale õlgu, toob veterinaarile kuud ja tähed, et tema päästetaks tema väike koer, kes auto alla jäi - kingib pool kuningriiki, kui tema hobune terveks tehtaks. Siis pole enam tegemist statistika, vaid meie elulugudega."

Aide teab, mida tunnevad hätta-sattunud loomade peremehed - iga päev näeb ju. Aga teab ka, mida tunnevad inimesed "statistika" hulgast. On kogenud, kui uskumatult kiiresti ja lihtsalt see juhtub, et tare ja tütar käsikäes teispoolsusse tõusevad. Eks ta nii olegi, et kui sinuga midagi karmi juhtub, saad teada, kui üllatavalt palju on maailmas su saatusekaaslasi. Kui uskumatult paljude inimestega on juhtunud õnnetusi, mille puhul teoreetiliselt kujutleme, et inimese süda murdub sääraste kaotuste puhul raginal - seda pole küll võimalik üle elada... Aga on. Tasapisi toibutakse. Jätkatakse maist matka. Sest elud su ümber ei lase murduda.

Kui mu enneaegsete koerakutsikate hulgas moolok julmalt niitis, kuulsin täiesti ootamatutelt inimestelt, kuidas nemad on pesakondade kaupa koeralapsi kaotanud - ent koerapoegade koshmaariga seoses jutustasid mitmed naised ka oma lihaste laste lahkumistest. Mida ma enne ei teadnudki. Ega eriti keegi ei teadnud. Mis sa siin ikka seletad ja ohid, eks ole. Saatusekaaslastele tasakesi räägid...

Nii, nagu - kergema, ent sama elulise näitena - ka PRIA sanktsioonidest pihivad üksteisele need, kes on seda julma vikatit kogenud. Ja siis ka on ikka mõtet rääkida saatusekaaslastele ja kaaskannatajatele. Mis sa huupi ikka tihud.

Tibid siin kaelakuti on Age - Saaremaalt pärit - ja Triine. Naaberküla Linda täku Trevori tütar. Toetusalused. Kiunub mu sanktsioneeritud enesehaletsus. Sest minu eesti hobune jäeti tänavusest toetusest ilma. Nüüd olen kuulnud järjest ja järjest samasse ämbrisse astunutest. Kuni ise polnud veel astunud PRIAlt põske saanute üha kasvavatesse ridadesse, ei taibanud jälgida. Ja kuna ei jälginud, tuli omakorda va põskesaamine. Asi lausa piinlikult banaalne. Sõlmisin lepingu viie aasta peale. Üks eesti hobune mul on. Ja jupike poollooduslikku rannaniitu hooldada. Viieks aastaks leping - ja asi ants. Aga nii lihtsalt see ei käi. Selleks, et kõigil euroametnikest minimutritel oleks aina midagi menetleda, tuleb tegelikult igal aastal kogu seda kompotti uuesti sooritada. Uuesti taotlused. Uuesti kaardid - et keskkonnaameti nikinäkid saaksid ka oma palka õigustada. Uuesti paberit raisata, postikana painata ja väga tähtis olla. Töö käib, töö käib! Selle asemel, et võiks ju küsida kevadel, kui aasta täitub e-kirjas inimeselt üle: kas kõik on sama? sama. korras siis - ja sõit jätkub. Tühjagi. Pool aastat pärast seda, kui olin jätnud kogu paberikilo uuesti esitamata, tuli meeldetuletus. Vabandasin. Tekitasin selle paberikilo. Vabandasin veel kord. Paberid võeti vastu - oh vaene puu, kes nii asjata langetatud sai... Ja nüüd siis tuli PRIAst kaheraudne sõkdõmm. Ei saa ei hobuse eest - ehkki EQ on väga eestlane endiselt, parimas eas ja seisukorras - toetuse pealt maas, trahh! Ei saa rannaniidu eest - ehkki seegi on seal, kus ikka. Trahh. Ah, mis, pole siin ühel lasterikkal kirjanikul oma loomakarja ja majapidamise jaoks mingit abi vaeselt väikeselt Brüsselilt tarvis. Jääb Eestil bürokraatide tõttu aastas 17 miljardit toetusi saamata - jäägu ka minu rahad Euroopasse. Ainult et mitte kellelgi - ka mitte ääretult meeldival inimesel Jaan Kallasel endal - ei õnnestu mind veenda, et nende ametnike töö põhisisu pole selle eest hoolitsemine, et toetusi ei peaks maksma, et toetused saaks tagasi küsida, et saaks trahvida. Tahtsin nendega igasugused suhted lõpetada - nagu ilmselt kõik, kes nii magedalt ja madalalt dünamo on saanud. Aga sa ei pääse. Sülitad ja kirud - aga kevadel hakkad otsast peale seda paberikilo komplekteerima ja saatma. Müts peos. Äkki ärrad prüsseldest sel aastal suvatsevad... Vastikvastikvastik. A kesse käskis? Ikka vaja omal nahal proovida, kuidas on, kui Euroopa ennib. Jõle on.

Vot sellised valud ja jamad siis eestlasi ühendavadki. Erineva taseme ja tasandi kannatused. Mille kõigega me mornilt, aga vapralt toime tuleme. Ja millest üle aitavad olla just hobused. Ja muud loomad. Vaadake või Age ja Triine vahelt paistvat upitajat metsa ääres. Triibutatud lakaga beib. Peadpidi kraavis. Sest pole kõne tunnid. Nimi on Risella. Aide saab kõigeks jõu ja tasakaalu just sellelt seltskonnalt siin. Jaksab sõita, teeoludega võidelda, mälestuste ja lootustega silmitsi seista - kuidas teisiti, kui sul on SELLINE pere?!

Neile, kes ise pole väga suurest valust läbi tulnud, võib tunduda uskumatu, et kui talu on korra maha põlenud, siis ehitatakse sama koha peale uus maja. Aga Aidele on see vanaema talu - ta on kõigi juurte ja küüntega selles kohas kinni. Ja kuhu sa nüüd enam, kui kohal on oma Ingel, siit kipud? Kodu ehitatakse ikka koju.

Kui lapselapsed sünnivad, küllap siis saab inglite töö tehtud ja rahu südamesse. Oma kahe tütre - üks hilis- ja teine varateismeline - pealt võib aga ema aina imestada, kui erinevaid lapsi annab üks ja sama geenikombinatsioon. Vanem tütar on andekas ratsutaja - aga tal pole tõmmet loomade ega looduse poole. Nii, nagu tema isagi võõrastab loomi ja kipub metsas ära eksima. Ehkki ta töötab seal. Samas on noorem tütar loomade suhtes tundlik ja võtuline - armastab ratsutada ja loomadega kaelakuti elada. Nii, nagu ema turnib tööst vabadel hetkedel mööda oma hobuseid, ratsastab ja ratsutab - nii turnib ka noorim tütar otse koplis mööda mängukaaslasi. Ja tänu lapse kartmatusele ja loomulikkusele sai ka metshobusena tabuunis kasvanud Age väga kiiresti inimeste kaisuloomaks.

Ja kõik on endiselt kõigega seotud. Kui ütlesin Aidele, et näe, ka Heiferi-Urve peab hobuseid peredena - et täkk saaks varssa kasvatada, nii kui loodus ette on näinud - ütles Aide rõõmsalt, et Urvega käisid nad koos epas ja ratsutamas. Ning kui ütlesin, et tema juurest sõidan edasi vigursaemeistri Enrico Pelti ja Suure-Jaani kandis hobuseid pidava Aivi Varjundi juurde, selgus otse loomulikult, et mõlemad on Aide sugulased.

Enrico Pelt on pildil vasakul kükitava kaku teinud nii eheda ja loodusliku, et nagu looduseski, ei paista ka puidust kull väga välja, fokuseeri teist, kuidas tahad - ikka poeb peitu.

Seda on Aide ka märganud, et mets tunnetab nii kasvatamise kui raiumise ajal, kuidas temasse suhtutakse - kui raiutakse nagu põldu, armastuse ja pealekasvatamise plaanidega, hakkabki kasvama. Kui tehakse julm raharaie - nõnda et ühel hetkel näevad naabrid oma ehmatuseks aknast üksteist, sest mets on vahelt läind, ja nägemist! - ei taha mõrvapaika hästi ka uus mets kasvada. On ehmunud ja vapustatud. Sest elus on. Kes seda aga ei taipa, sellele seletada ka ei saa. Need, kes asju taipavad, peavad lihtsalt omavahel kokku hoidma - koos ollakse tugevamad.

Koertelgi on koos parem kui üksi. Need vennad muide pole ühte tõugu. Üks on kaukaaslane. Teine ida-eurooplane. Suured sõbrad. Ja perenaine muigab, et näitusel võib juhtuda, et viletsama tasemega kohtunik ajab nad kah omavahel sassi.

Minu jaoks muutus Eesti oluliselt tugevamaks ja kindlamaks paigaks, kui nägin, milline vägev naine oma loomadega seal Vastemõisa ja Suure-Jaani vahel Ivaski külas traditsioonilises laadis elab ja toimetab. Isiksus kui eestluse elujõud ja positiivne programm.

  

Mis puutub positiivsetesse programmidesse üldisemalt, siis neid püütakse välja mõelda, kui nende olemasolu kahtlaseks muutub.
Kirjanik Mari Saat sai just meie kultuurimeedia lipulaeva, telesaate OP meeskonnaslt patsutada romaani "Lasnamäe lunastaja" eest. Ka see konstruktsioon kui liigutav muinasjutt püüdis välja mõelda, kes elavad seal tuhandete akende taga, kuidas lahendavad oma ummikuid üha juurde tekkivad töötud - kes on need, kes mikrorajoonide rägastikes öösiti maha lüüakse. Mari Saat kinnitab oma muinasjutuga lausa lapseliku lootusrikkusega, et häpiendid on võimalikud ning inimesed on ilusad ja head.
Õnnetused juhtuvad kellegagi kusagil. Kitsikus ajab litsiks ja vargaks ju meie poolt vaadates kah kellegi abstraktse. Kes ta on ja kus ta elab – see prost ja-või pätt? Meie, hirmunud ja ebakindlad kodanlased tahame ettevaatlikult teada, kui suur peaks see häda olema, mis tööinimesest lihakeha teeb? Kas miski võib tema liha taas üles tõsta ja ta hingelisel-vaimulikul tasandil puhtaks ülendada? Praegusel illusioonide lagunemise ja uude dimensiooni kihutamise ajastul ei tööta enam senised stereotüübid. Viimase kümnendi klišee oli prostituudist kui madala haridusega emasest inimesest, kes muud teha oskamata pettis end lootusega, et natuke litsib ja siis läheb ära koju. Aga tegelikult saab töö käigus reeglina jota või narkar ka sellest kehamüüjast, kes justkui isegi naudib seda “tööd”. Lihakeha lahti ühendamine hingest ja vaimust ei õnnestu ilma meeli ainete abil kokku lahutamata.
Teine prostituudi kujund on õilis ja dramaatiline – Dostojevski suurmeelsed tänavatüdrukud, kaunishingelised ürgemased a la Maarja Magdaleena, olnud aegadel tiisikusse – nüüd aidsi – hääbuvad La Traviatad. Nii kurb ja ilus.
Mari Saat on meile pakkunud tänapäevase mudeli. Usutava ja õilsa, elulise ja valuliku – ja nii kolossaalselt lapsemeelse, et see lööb oma liigutava ulmelisusega lausa hinge kinni. Venelannast proleet, kes jääb tööst ilma, on nagunii sendist sendini elanud. Tema kaunitarist tütrel – ta elu ainsal päikesekiirel – on vaja breketeid just siis, kui ema jääb töötuks. Ta läheb tüüpilisse korter-bordelli prostituudiks.
Töötab 250 ja 250 ja 250 tükk – paar klienti aga on talle otsekui taeva kingitusena saadetud lunastajad. Üks on sisaliku moodi soomlane, kellest kujuneb kõige ootamatumal kombel päästja ja tulevikuväljavaade. Teine on pühamehe laadne rahvuskaaslane, kelle noored narkarid löövad mättasse loomulikult just siis, kui too on väga õilsa raamatuga oma prost-armastatu juurde teel. Raamat jõuab ikkagi vaprast eneseohverdajast emani – sest kui kõik on nii planeedil Maa kui Eestis omavahel seotud, siis Lasnamäel ammugi. Narkotõprad on kaudselt selle tüdrukuga seotud, kellel on vaja hambaklambreid ja kelle nimel kõik see lihakeha müügitöö.
Kui keegi hukkub – liikluses või peksu läbi – on see meile enamasti õnneks vad statistika, võõras mure, abstraktne närvikõdi. Nagu Mati Unti – ja filmi “Sügisball” tahtel argi-tragöödiad Mustamäelt Lasnamäele kolinud meeskonda – huvitab ka Mari Saati, kes tegelikult hukkub. Mis asjaoludel, millistes risti-rästi seostes. Miks Undi-“Sügisballi” tundetu sugumürsk peksab surnuks suhtekomöödiate lavastaja pärast seda, kui on armastust tunda saanud. Narkar-ebardid peksavad surnuks pühakulaadse Õige Uskliku mehe, kes on pühakulaadse Naise teki all armastust tunda saanud. Meie jaoks on see põgus seik mustas kroonikas.
Emand Saadi raamat on armas. Ta mängib teemaga kes-kes-selles-tarekeses-elab. Katsetab, kuidas siis on, kui mitte kuidagi ei ole ega tule. Provib empaatiliselt ja üsna kasinate sõnadega järele, millised on inimeste eetika ja taluvuse piirid. Siidiselt terav romaan meenutab katsetusi nukutoas. Sarnaneb suurte tüdrukute filmiga “Stiilipidu”.
Oma naiivsuse ja konstrueerituse kiuste on Mari sõnaloome kuidagi üliväga ja eriliselt Päris ning tõestab, et elu on ühest küljest palju ilusam ja lootusrikkam – aga ka valusam ja lootusetum – kui me kujutleda tavatseme ja söandame. Traagika täispaketist ongi puudu vaid see, et ennast äärmuslikult ohverdav maatuška tütre nimel 250-krooniseid otsi tehes aidsi saab. Järgmise õilsa-litsi-teose uus variatsioon laulust lõpuks-on-kõik-ainult-enese-müümine – katsetab kindlasti seda teemat. Neid lõksu püütud puuriloomi kui liigutavate prosti-saagade kangelannasid hakkab kardetavasti praegune aeg massiliselt juurde küpsetama.
Ja siis on hirmus oluline, et linnadest eemal tiksub elujõuline küla. Loomade paistel. Laste nimel. Tugevate ja puhaste naisehingede jõul - tänu traditsiooniliste talude alles olekule ei tundu ka linnades üha juhtuv nii trööstitu. Veel on võimalik metsade taha taanduda, linnast välja ära varjuda - ja tänu loomadele inimeseks jääda. Veel.
Inglid kaasa!
 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat