Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hiiumaa Üheksas Lugu - Undama naised, ja naistepäeva kingipakk


  Undama külas keset Hiiumaad on lauge maa ning merd pole kusagilt ei näha ega õhuski tunda. Undama külas peavad Koklad lihaveiste farmi. Pirakaid pulle karjatavad mullused varsad. Iseäranis see Pullide Hirm, kes siin koos pereema Mariannega silmi teeb.  Peretütardest on Ave linnas suurkoolis, Kadi kodus hobuseid hooldamas ja sõitmas. Tahtis füsioteraapiat õppima minna, aga esimese hooga ei saanud sisse. Mine tea, milleks see hea oli. Vanematele on igatahes hea, kui asjalik tüdruklaps on abiks hobuste punti hooldamas, kodu hoidmas ja kevadet ootamas.

Ega alati see pinnas siin selline pole. Enamasti saab kodusel treeningplatsil isegi ratsutada...

Lihaveised ja head hobused - ka maailmalõpus tuleb leida õiged äraelamise moodused.

Koklate kodu näeb välja täpselt selline, et... kui siin ei ole koduvaim, kus siis veel?

Selles hobuliiki eestlase-papis sisaldub Aku geneetiline liin.

Koduses tallis on iga sein ise nurga all siia-sinna, aga kõik on puhas ja korras nagu nukutuba.

Mariann selgitab oma hinnaliste sportlikku tüüpi torikate risti-rästi sugulust: Cara Mia ja California on üks Casanova, teine Carry's Soni tütar - üks on omakorda ühest, teine teisest täkust tiine, nii et aina ristirästimaks läheb see kesk-Dagö briiding.

Mullu saadi sellised. Rahumeelsete ja heatahtlike veiste hädaks - peletavad pulle jooksu ja dikteerivad, kes kus käia ja süüa tohib.

Suvel, kui Pille Elson käib Veskimetsast Kärdlasse treeneriks, käib Kadi - ja õde Ave ka - koos hobustega Kärdlas ratsutamist arendamas.

Küll pereisa Arne oma naistekarja soovide täitmisega toime tuleb. Kangesti rikas mees teine. Mis see ikka hinnalisem ja silmarõõmustavam asi on, kui õnnelik tütar ja-või kena noor tiine mära. Jõudu naistepäevaks!

 Ülle Lichtfeldt: "Mina pean naistepäeval ja alati meeles ränirahnusid. Mu sõbrad on Ränirahnudeks nimetanud mu vanemad. See on tabav väljend, sest ema ja isa ongi nagu kaljukindlus mu taga, all ja ümber. TEan küll, et on kombeks rääkida, kuidas Jumal annab artistile või teistele avalikkuse ees loovatele pühendujatele jõu ja laengu. Aga Kõigevägevamal peab olema abilisi, kes selle turvalise jõujaama tegelikult käivitavad ja töös hoiavad. Minu jaoks on need ema ja isa. Mitte "ikka veel", vaid üha enam.

Alles nüüd, kus mu vanem tütar on pea täiskasvanud ja noorem ka juba päris suur väike naine, mõistan täie sügavusega, mida see tähendab, kui su vanemad on su jaoks tõeliselt olemas.

Näitleja puhul arvatakse pealispinda pidi enamasti, et tema jaoks kujutab endast õnne aplaus ja ovatsioonid, lilli toovate austajate kontsaklõbin ja tunnustavad kirjad või arvustused. Jah muidugi. Ainult et aplaus ja kiitev kriitika tuleb hästi sooritatud lavatöö eest. Mistahes töö saab hästi tehtud, kui tagala on tugev. Nii vaimne kui emotsionaalne. Monoetendus "Mina, naine" saab mul peagi mängitud 100 korda. Kujutate ette - sada korda sama laused, samade tunnete jada, sama sõnum? Selge, et seda väestab ja varieerib vahelduv publik kui värske peegel või kaja-mets mu ees. Ent siiski - sajaks soorituseks peab kusagilt jõudu saama. Alati olemas olevad vanemad annavad.

Kui olen väsinud ja tühi, kuulen sisekõrvus oma lasterikka ja üleinimlikult rutiini taluva emme madalat põrr-põrr-häält - ja kogun end kokku. Õhtul Rakveres kodukorterisse kooberdades tean, et kodu on korras ja toit ootamas, ehkki mul enesel on enamasti hommikupoolikul proovid ja õhtuti etendused - emme! Kõigi etendustega liigume võimalikult palju mööda Eestimaad ringi - et teater jõuaks kõigi soovivate inimesteni. Bussis ma enamasti heegeldan - emme õpetas! - see on midagi meditatsiooni toetavate palvehelmeste laadset - ja kõrvus on seejuures turvaline ja julgustav emme põrr-põrr-põrr.

Päris-kodus, mida abikaasa Indrekuga Lahemaale rajame, niidan ja rohin, istutan ja sätin, puhkan ja mängin sääraste õnnestavate ürgtööde taktis - aga mina teen seda siis, kui suvetuurid ja vabaõhukad mind koju lasevad. Ema ja isa on kogu aeg seal. Kusjuures nad hoolitsevad ja talitavad mu äraolekul meie majapidamises nii delikaatselt, nagu vahpeal poleks midagi juhtunud. Maailm toimub!

Kas ma ei peaks püüdma olla salapärasem ja efektsem Näitlejanna - kättesaamatu tegelane "Tuulepealsest maast" või muusikalist "Georg" - illusioon ja visioon? Ei. Minu meelest teeb publikule, INIMESTELE - väga palju head, kui nad teavad, et näitlejad, kelle kehastumisi nad teatris-kinos-teleka ees naudivad, pole ise-enese-pauerist pakatavad igiliikurid. Meie oleme ka inimesed. Ja konkreetne mina, naisinimene, tulen publiku ette oma ema sülest ja isa kukilt.

Meist kõigist oleks hästi aus ja ilus oma elulugudesse kirjutada, kes on olnud see teekaaslaste ja toetajate müür, kelle najale oleme oma karjäri ja eneseteostuse rajanud. Abikaasad ka. Ehkki nüüdismaailma liikuvate ja lehvivate inimeste ja suhete puhul vajavad sageli ka abielud abi. Mina olen prooviperioodidel, ringreisidel, võetetel ja etteastetel - Indrek on Toompeal ja Brüsselis. Ja neil siia-sinna põrganud aegadel traageldavad Ränirahnnud ju meie kooselugi nähtamatute traagelniitide delikaatse ristpistega ikka ja alati kokku. Nii et on ja toimib ja ilus näeb välja. Salatraagelduste vargsed tausta-pisted - see on nii helge ja kaunis kunst, et seda tahaksin ma ise ka osata. Õpin ema eskujul õnnelikuks vanaemaks!"

Lii Viru: "Olen pliidi ees õnnelik. Võin järjekordselt, aina ja üha keetvat-küpsetavat ennast kirjeldades küll mõnikord viriseda ja end haletseda - aga ärge sellistel puhkudel mind uskuge. Ving tuleb peale siis, kui olen pärast sajale või enamale inimesele pidutoitude valmistamist või hiigeltordi loomist silmitsi koristamta köögiga, pannivirna ja väsimusega. Et ma LOON torte ja IMPROVISEERIN suppe-praade-magustoite - vastab tõele. See on kunst. Minu loodud maitsetest peaksid inimesed ideaalis saama samalaadse naudingu, nagu klassikalist muusikat kuulates või maalinäitust külastades.

Seda viimst teen ma ka ise võimalikult sageli. Enamasti Stockholmis - elan juba mituteist aastat siin. Tulin siia haiget hinge arstima, mitte õnne otsima. Sajanditega - saabusin ju möödunud sajandil! - on juhtunud selline kummaline lugu, et õnn on ilmselgelt leitud, aga hing... Ütleme nii, et hing küsib alati veel, jusktui oleks põgusalt hõrku panna cottat maitsnud - ja tahaks veel. Nüüd vast hakkaks seda supilusikaga sööma kohe lausa.

Nagu paljud Eesti 20aastased neiud, tulin Rootsi lapsehoidjaks. Kui suursaadiku pere kolme last hoides aega üle jäi, tegin nii neile endile süüa kui küpsetasin suuremateks vastuvõttudeks kooke. Olen mitte ainult hariduselt - ikka olemuselt ja määratluselt ka - kokk-kondiiter. Nii mind ühelt vastuvõtult Inglise suursaatkonna peakokaks kutsutigi. Elukaaslaseks kutsuti ka.

Valisin kõigi võimalike kavaleride seast, kes toona noorest ja vist päris nägusast minust huvitatud olid, Peteri. Ta on sinivereline arhitekst, kes käib igal pühapäeval siinsamas Östermalmi linnaosas, kus elame, ratsutamas. Oleme Peteriga sarase rütmiga sugulashinged - mõnikord ajab see nii ahastusse kui hõiskama. Naerame samu siseringinalju, naudime sama muusikat ja kunsti. On uskumatu vedamine, ui inimene leiab üles endale sedavõrd sobiva paarilise.

Mu tütarde Anna ja Paulaga räägin mina eesti, Peter oma emakeelt - ungari keelt, kodune keel on meil inglise ning ühiskond kohtleb meie tütreid mõistagi rootsi keeles. Et neist selle Paabeli pinnalt eestlased kasvaksdi, käviad nad Eesti koolis ja emakeelsetes huviringides.

Mina keedan ja küpsetan. Pärast laste sündi läksin tööle ühe kena vanahärra Adolfi kondiitriärisse. Mul on sellega pärsi suured plaanid - millest ma siiski praegu ei lobise, et haldjad ei solvuks ja jalga ei laseks. Lisaks töö juures loodavale küpsetan tütarde sõbrannade ja sõprade laste pidudele torte, kunstnike näituste avamistele suupisteid, pulmadeks nii laudu kui torte, Eesti maja üritustele saiakesi-näksikesi. Meil on igal nädalavahetusel palju-palju-palju külalisi. Äärmiselt huvitav rahvas - boheemid, loovisiksused, intellektuaalid igast maailma nurgast.

Mina keedan ja küpsetan. Pärast seltskonnaga lobisemist ja kõigi söömaaja käikude finisheerimist - kui üksinda lahinguväljale, tähendab kööki, jään, siis olen äsjasest etteastest väsinud, nagu lavalt saabuv näitlejanna. Porisen kaose ja pannivirna pärast - aga olen tegelikult just siis ja selle üle õnnelik, et mu kulinaarne looming oli menukas. Tahaksin väga uskuda, et meie külalised tulevad meile me endi pärast - aga nad, sindrid, teavad ju, kes täna lõunat teeb ja pärastlõunase tee juurde koogikesed küpsetab. Minu meelest on mu suppide ja saiakeste pärast minu poole rühkivate sõprade ränd- ja lendsalgad suurim tunnustus ja õnn. Kas teie loomingu juurde lennatakse, nagu mesipuu poole?"


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat