Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kas hobuseraud toob õnne?


Kas teate, kui vana on hobuseraud? Eesti Põllumajanduse Akadeemia kirurgia ja sünnitusabi kateedri professor Rudolf Säre arvab – ligikaudu 1500 aastat. Kateedri juures on nende kollektsioon, millele pandi alus üle 120 aasta tagasi. Kõik õppejõud on seda järk-järgult täiendanud ja ka prof. Säre ise tõi 1939. a. Stokholmist kohvritäie lisa kaasa.
Siin on originaalraudu Hiinast ja Hollandist, Türgist ja Ukrainast, Belgiast ja Rootsist, Marokost ja Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Soomest, mitmest Lähis-Ida maast, rääkimata imitatsioonidest. Viimaste hulka kuulub ka maailma vanim, nn kelti raud, mis kaalub vaid 90-120 grammi. Tähendab, esimestel sajanditel olid meie mandril väikesed hobused (tänapäeval kaaluvad ardeni tõugu hobuste rauad 1 kg ja isegi rohkem).
Kui Lääne-Euroopas tunti hobuserautamist VIII-IX sajandil juba kõikjal, siis mitmel pool Aasias-Aafrikas võitis see eluõiguse alles vähem kui sada aastat tagasi (Jaapanis 1870, Sudaanis 1878). Kas siis nende hobuste kabjad ei kulunudki? Kulusid küll, kuid siiamaani kasutati iidseid abivahendeid.
Juba 1000 aastat tagasi e. m. a. olid Egiptuse hobuste kapjade ümber nn sukad või sokid. Ka Aleksander Suure pikad sõjakäigud oleksid kokku varisenud, kui ratsude kapjade ümber poleks mähitud riidest, nahast või taimede kiududest tallakuid. Tartu kollektsioonis on olemas näiteks originaalne Jaapani riisiõlest sandaal, mis on väga kunstipäraselt põimitud, ja tänu nööridele seisab kindlalt kabja ümber.
Pikkadel retkedel kulus palju taldu, seepärast hakkasid roomlased neid peagi pronksiga üle lööma. Selliseid hiposandaale kandsid ka eeslid ja muulad. Metalltaldadest jäi hobuseraudadeni vaid üks samm. Kuid ei maksa arvata, nagu oleksid nad kohe võtnud tänapäeva ilme. Kuni keskajani rauad aina laienesid. Võite näha isegi sellist, mis meenutab laia pliidirauda, mil on pisike auk keskel (mägedes nad jäidki sellisteks, et kaitsta hobust libisemise ja torgete eest).
Siis tekkis arvamus, sarvtald ei tohi toetuda raua ülemisele pinnale ja hobuseraud hakkas jälle kitsenema. Kandma jäi väike osa, kitsas kandeserv. Alles I maailmasõja ajal taibati, et hobune kõnnib täistallal nagu inimenegi ja hobuseraud võttis meile tuttava kuju.
 
* * *
Laial aknalaual on iselaadi hobuserauad: mõnel on kumm keskel, mõni mügarliku pinnaga, mõnel sügavad vaod sees. Suurlinnade tekkega tuli mõelda, kuidas kaitsta hobust libisemise eest kivil ja asfaldil. Rennikujulisse vakku pandi esialgu tõrvatud köis, siis traadiga põimitud köiejupp, seejärel tulid käibele spetsiaalsed kummialused.
Patendibüroos seisab kirjas palju leiutisi, mis näevad ette raudade asendamist muu materjaliga ja naelteta kasutamist. Seni pole ükski neist läbi löönud. Kuid viimasel ajal on erinevate maade hipoloogid teinud edukalt katseid plastmassist “raudadega”. Need on niisama vastupidavad, kuid kergemad, pealegi jääb ära tülikas rautamine, aitab liimisest.
 
* * *
Õigupoolest moodustab meile tuttav kollektsioon vaid ühe osa ortopeediamuuseumist. Kui seinad on põrandast laeni hobuseraudade päralt (prof. Säre arvates on neid ligikaudu 400), siis laudadel on igas suuruses ja värvis kapju ja sõrgu, küll hobuste, põtrade, veiste, kitsede jt sõraliste omi. Ka siin on esindatud enamik NSVL liiduvabariike.
Ortopeedilisteks abivahenditeks on nahast tallad ja kiiud, isegi saapad. Viimased asuvad sajandivanuses kõrges kapis. Välimuselt tuletavad nad meelde inimeste jalanõusid, ainult et on lühemad ja ümmargusemad. Kui veisel on näiteks sõrg vigastatud, siis kaitseb selline saabas teda mustuse ja muljumise eest. Saku sovhoos tellis mõni aeg tagasi 20 sellist “jalavarju”.
Et hobune saaduse äratoomisel vesiselt heinamaalt sisse ei vajuks, selleks kasutatakse nn sookingi. Raskem mudel kujutab endast kolme sentimeetri paksust 20-25 cm suurust puulauda, mis rihma abil püsib kabja all. Kui on ka kergemaid, vitstest punutuid. Talvel kasutatakse neid sügavas lumes liikumiseks.
 
* * *
Pealkirjas on küsitud, kas hobuseraud toob õnne. Rootslased võiksid vastata: “Toob küll, kui ainult tahame!”
Nimelt pakkusid ameeriklased 1,5 miljonit krooni ainuüksi Stokholmis asuva kabjanaelte kogu eest, kuid kollektsiooni ära ei müüdud.
Aga ikkagi – miks usub rahvas, et hobuseraud toob õnne? Prof. Säre selgitab asja nii: “Ennevanasti kasutasid ülikud “raudadeks” või nende kinnitamiseks väärismetalli. Keiser Nero näiteks tarvitas ainult kulda ja hõbedat. Loomulikult oli sellise hobuseraua või isegi naela leid suureks õnneks.”


Loe kommentaare (18)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat