Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobune. Kust me neid nüüd saame?


1881 aasta 21. märtsi “Sakalast” loeme Riias esimesel põllutöö kongressil C. R. Jakobsoni poolt peetud kõnest: “...Siiski on Tori hobuste kool esimesel töö ajal õige tähtsaid hobuseid sünnitanud. Toris kasvatatud Eesti täkk Vapsikas on näituseks Riia näitusel 358 puuda ära vedanud ja sai Pariisi Maailma näitusel hõbe auraha...” Selgitan seda tänapäeva lugejale. Koorma raskus, mille Vapsikas vedas oli 5835 kg; vanker oli maha arvatud. Võistuvedu käis Riia näitusel kividega prügitatud teel. Hobusetõuaretuse ajalugu kõneleb, et Vapsikas ise kaalus 398 kg, turja kõrgus oli tal 142 cm ja ta sündis Toris 1860. aastal.
Aeg ja tõuaretajad tegid oma tööd edasi. 75 aastat hiljem loeme raamatust “Tori Hobusekasvandus 1856-1956”, et täkk Luhar kes on sündinud 1952. aastal, vedas koormat, mille maksimaalne raskus oli 19 973 kg. Raamatus on toodud ka tšempiontäku värviline foto.
On aasta 1969. Tohutule tehnika progressile vaatamata pole hobune veel alla vandunud ja täielikult maaelupildist kadunud. Tõuaretuski pole lõplikult välja surnud.
Ent suhtumine hobusesse jaheneb. Ja need majandite tööliste nimekirja kuuluvad inimesed, kes veel tahaksid hobustega tegelda, on juba pensionieas. Noorem põlvkond on võlutud rooli keeramisest, nende muusikaks on traktoripõrin. Noored ei viitsi hobust ohjeldada. Traktori võib jätta keset põldu pobisema ja ise minna suitsu tegema. Hobune aga sidumatult ei seisa. Kuhu ta lagedal põllul ikka siduda? Ka hobune tüdib ja läheb endale “puhast” tegema – veab vankri kraavi, murrab aisa.
Kas ei tuleks hobusega töötava inimese palk tõsta kõrgemale näitaks sellest palgast, kes on traktori juures abitööliseks? Peaks arvestama hobuse juhtimist ja hoidmist ning noorhobuse puhul tema õpetamist. Meil aga jäetakse noored ja erksad hobused, kelle kohtlemine ja ohjeldamine nõuab pingsat valvet ja rahulikku mehekätt, talli, luuslanki lööma ning vana hobusenui, kes vaevu jalga jala ette tõstab ja on auga pensioniikka jõudnud, peab olema aiste vahel.
Tean mitut majandit, kus noorhobuse (või hobuste) kasvatamine on käest ära. Majandi juhtkond on ühel meelel, et hobusteta läbi ei tule – on töid ja olukordi, kus hobust ei saa asendada masinaga. Ent noori hobuseid peale kasvatada ka ei saa – lihtsalt ei leidu inimesi, kes noore hobusega ilma väärilise tasuta jandiksid. Sellest ajast, kui varss ema tagant ära saab, ei julge vana tallimammi (tugev mees talli ei tule) sälgu päikese kätte viiagi. Sälust kasvab küll hobune, kuid tegelikult on ta nagu keldritaim, kardab tuulekohinat ja varblaselendu. Keegi pole katsunud talle range kaela ajada ega jalga üles tõsta ning vasaraga kabja alla koputada. Hobusest, tõuvanematega traavlist on kasvanud hobuvärdjas. Inimene tegi temast neljajalgse lõnguse. Puuduvad ainult karvane lõug ja kõhupealne leierkast.
Üksmeelselt tunnistame, et hobust täielikult kaotada ei saa veel niipea. Ta jääb asendamatuks abiliseks aastakümneteks. Igas keskmises sovhoosis ja kolhoosis vajatakse korralikke tööhobuseid kümme kuni kakskümmend. Praegu on nad osakondades ja farmides laiali. Neid viia ühte talli tallimehe hooldamisele pole võimalik. Aga nelja-viie hobusega tallis pole noorhobuste kasvatamine mõeldav – ei saa nii odava tasu eest noore hobuse kantseldajat.
Mäletame veel neid aegu, kus iga nelja-viie aasta tagant kasvatati talus juurde noor hobune. Varsa sündimisest kuni looma täieliku väljaõppeni kulus neli-viis aastat. Loomaga tegeles peamiselt üks kindel inimene, talus kõige kogenum ja väsimatum, enamasti oli see peremees. Kui palju aega selleks kulus, on teadmata, aga lühike see aeg ei saanud olla. Mõnele väänikule hobusepojale kulutas peremees kolmandiku oma tööajast. Nii suur oli armastus looma ja kohusetunne oma “pedagoogitöö” vastu.
Et tootmissuunad viivad spetsialiseerumisele, siis võiks vabariigis üks või kaks majandit spetsialiseeruda näiteks tööhobuste kasvatamisele. Seal oleksid juba täispalgalised tallimehed, kellel ka teadmised ja huvi hobuste kasvatamiseks ning väljaõppeks. See majand ei tohi lasta müügile praaki. Korralikud tööhobused, terved ja väljaõpetatud, läheksid müügile, kust aga majand saaks neid muretseda.
Endiselt on probleemiks korralike hobuserakmete puudumine ja nende väike valik. Mehele, kes kannab jalanõusid nr 43 ja mütsi nr 60, ei kõlba 32-numbriline lapseking ega 45-numbriline poisikese peakate. Niisamuti ei saa seda pidada mingiks hoburakmetega varustamiseks, kui pakutakse kahemeetrise rinnaümbermõõduga hobusele range, mis ponile parajad, või kui keskmise suurusega tööhobusele pakutakse kabjaraudu nr 6. Tihti puuduvad müügilt loogad, suurauad, sedelgad, puuduvad isegi korralikud ohjad. Kabjanaelad on kõlbmatud hobuse rautamiseks, need pole raua kabja külge naelutamiseks, vaid kabja lõhkumiseks. Puuduvad jäähaagid või kui neid on, siis ei sünni nad kabjaraua külge kinnitada. Kõik need pisiasjad on tähtsamad kui kingapaelad või püksinööbid. Iga riideskäija oskab nööpe ja paela asendada nöörijuppide või puupööradega, aga kabjanaela ei saa alla keerata puukruviga ja valjaste suurauaks ei kõlba mõni kombaini tagavaraosa.
Meie rahva arengu- ja ajaloos on kõikidest neljajalgsetest kõige suuremad teened olnud hobusel. Hobune on saatnud meie esivanemaid sajandist sajandisse kuni kõige hilisema minevikuni – pulmatrallist kalmukünkani.
Rahvaluules peetakse hobust naisestki kallimaks, näiteks sõjateel olles:
 
... Ei ole sõjas naine armas,
naine armas, kaasa kallis, -
sõjas armas haljas mõõka,
kallis kangepea hobune.
 
Aastat seitsekümmend tagasi elas Haanjamaal, Plaanil tugevakondine jõumehest külasepp – vana Kursiks Teda kutsuti. Tal oli aga nõrgavõitu hobune. Sepp tõi Rogosi mõisa metsast hagu, kuid hobune ei jõudnud Vaalimäkke haokoormat vedada. Sepp rakendas hobuse lahti, haaras aistest ja sikutas koorma mäe otsa. Pärast lausunud: “Hindälgi andsõ tõmmada, mis-sis viil vaest elajäkest kõnõlda.” Nii armastati meie maal hobust üks meheiga tagasi.
Isegi uhke Tarvastu mulk olnud laada- ja kirikuteel käskinud naisel lastega künkast üles minnes vankrilt maha astuda, et hobusel kergem oleks.
Meie “Kalevipojas” nimetatakse hobust saja seitsmekümnel eri korral; koera nimetatakse kolmekümne viiel, veist kolmekümne kolmel, kassi kolmeteistkümnel, lammast seitsmel, siga kuuel ja kitse kahel korral. Hobusele antakse mitmeid meelitus- ja tööd iseloomustavaid nimetusi, nagu kuldatäkk, adravedaja, künniruun. See kõik kõneleb osatähtsusest, mida eestlane hobusele omistas. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat