Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Endurance’id neile, kes ei hüppa ega kihuta, aga võhma on


Ruila tallis näidatakse uhkusega seda talliosa, kus elab õigupoolest ainult paar hobust – ehkki neid peaks olema palju, palju ja veel kord palju. Need on Anne ja Heigo Rohtla kestvushobused, kelle pakutavat ratsutamisala harrastatakse mujal maailmas märkimisväärselt rohkem kui Eestis.

Heigo ja Anne hobused on mõlemad araablased.

Mis teile araabia hobustega seondub? Lõputu uhamine üle väljade. Sõltumata sellest, milline on pinnas. Anne kinnitab: “Kui hobusele on maastik sünnist saadik tuttav ja sisse kasvanud, siis ta ei komista ega põruta ka kivisel pinnasel kõõluseid paiste.”

Ühtlasi kummutavad Rohtlad eelarvamuse, et araablased on ettearvamatud sutspüssid, kelle järgmise hetke kavatsustes ei või iial kindel olla. Heigo ütleb: “Araabia tõugu hobust kasvatatakse ideaalis niimoodi, et ta elab inimesega ühes telgis nagu koer ja kasski. Temaga räägitakse ja suheldakse, nagu endaga võrdväärsega. Niimoodi õpib ta inimest usaldama ja kuuletuma, ilma et maastikul müdistades halbu üllatusi tuleks.”

Minu isiklik vaimustavaim suhe araablasega on olnud tema auto peale saamine. Muidu helge ja leebe elukas võttis iseloomu näidata just siis, kui oli väga kiire ja väga tähtis minna. Tema kopsikusse saamise nimel lõhkusid põlved-peopesad nii mõnedki väga tegijad. Lõpuks tõmbas hobusekasvataja Heli Varik sindrima  hobumoslemile koti pähe ja kõnnitas ta kanistrisse. Rohtlate sõnul on häda tolle isendiga lihtsalt selles, et me ei tea ju, milline on tema lapsepõlv ja beebiealine kohtlemine olnud.

Õigesti koheldud araablane on õrn ja usaldusväärne nagu peost sööv metskits. Ning spordiala, mida temaga harrastatakse, on püsivus, kestvus ehk endurance ratsutamine. Eestis on säärasele alale pühendunuid pisut üle kolmekümne.

Üritusega tegelemise mõte on selles, et hobuse seljas tuleb püsida alustajate variandis 30 kilomeetri, päris tegijate suutlikkuse juures enam kui 150 kilomeetri ulatuses. Kus mujal kui Araabia Ühendemiraatides on selle ala kuldne kodumaa.

Ja kus mujal kui kodumetsas võib kindlaks teha, kui suur koormus selline paljukümnete kilomeetrite pikkune sadulas püsimine on. Selle jaoks on vaja niisugust vastupidavust nagu elukutselisest suusatajast Heigol või professionaalsest jooksjast Annel. Endurance’i stiili harrastajad, kes on papimast papist poisid, võivad sadulast surnult langeda. Või mis veel hullem – hobuse oma rumalusest surnuks sõita.

Et hobune hooldatud ja emmetud oleks, selleks on igal hobu-enduurol ideaalis kaasas kannupoiss – inimene, kes tohutut pingutust sooritaval loomal peatuste ajal janu kustutab, teda toidab ja hellitab. Samal ajal kui ratsanik samuti oma tagumikku sirutab ja jalgu raputab.

Küsisin mitmes maailma piirkonnas Endurance’i võistlustel käinud Rohtlatelt, kuivõrd võiks kestvusratsutamist võrrelda sellega, mida näeme filmides indiaanlaste ja kauboide tagumike all toimuvana. “Kui pidada silmas pikkade maade läbimist, siis on sarnane küll, aga meie ala puhul pole vaja kauboitrikke, mis vesterni juurde kuuluvad.

On vaja hoopis hobuse täielikku kuuletumist ja allumist. Tal peab olema nii põhjalik väljaõpe, et ta ei muutuks kariloomaks ega hakkaks üldise kihutamise puhkedes kaasa kablutama. Jõudu on vaja säästa, mitte laamendada ega kihutada, vaid rahulikult kulgeda.”

Selleks, et tulise loomuga hobune rahulikult kulgeks, on kogu talve, kevade ja kõigi teiste maastikuratsutamise ajal vaja temaga maneezhis ratsutada ja koolitööd teha. Tulemuseks on sõiduoskus, mis säästab hobuseid armastavaid inimesi eneseületamistest, mis neile ei sobi.

Mõnele inimesele ei sobi kihutamine. Ta eelistab hobuse välja sõita nii filigraanselt, et isegi  Vidrike või Kajamaa galopiga kaasnev müdistamine ajab looma väljaõppe hukka.

Mõni inimene ei armasta hüppamist. Võibolla on tal selg sünnipäraselt nõrk, võibolla on ta selle paljusid lapsi kandes, ilmale tuues ja inimeseks kasvatades ära retsinud. Järelikult sobib talle lisaks kodumetsa vahel paterdamisele pikk, mõõdetud ja mõistlik maakera mõõtmine. Arukalt doseeritud traavi, sammu ja galopi vaheldamine. Kariloomast lahti lülitumine – isiksusena tegutsemine.

Kas ainult araablastega? Aga ei, Andres Tuvikese enduuro-elukas on hoopiski budjonnõi. Andres teab loomaarstina ka väga täpselt ja põhjalikult, kuidas kestvushobust toita ja kohelda tuleb. Seda teab ka, et palju rohkem kui praegu Eestis selle ala harrastajaid olema peaks.

Praegu on põhilised võistluskohad Hiiumaa ja Ruila. Rääkisin Pangodi järve ääres hobustamist edendavale Karin Sillale, et sealsed sulnid metsarajad oleksid enduurimise jaoks ideaalsed. Karin tahab tolle liikumisega ühineda. Mina ka. Ja veel mitmeid inimesi tean, kes lisaks turismusele-kimamisele-hüplemisele paljukümnete kilomeetrite läbimist eelistavad.

Eks selleks peaks mõistagi ideaalis oma hobune olema. Kellega teadlikult-sihipäraselt trenni teha ja kelle väljaõppe ning loomuse peale igas olukorras kindel olla. Oh, ehk saaks ka ilma oma hobuseta? Ma proovin. Igas tallis, mis mu tuttavatel on, peetakse hobunaid, kes mu lemmikud on – mõnest neist saab vast ka maakera mõõtmise teekaaslase-pepualuse.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat