Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kullakaevurid Austraalias


 Aleksander Maastiku kirjad 1930ndate aastate Austraaliast mõjuvad kui ravitee:

1. ka siis oli ülemaailmne majanduskriis

2. ka siis lahkusid eestlased kodust kriisi teise kontinendi omaga võrdlema

3. ka siis põles Austraalia

4. ka siis tuldi kõigega toime ja jäädi ellu

5. ka siis läks kõik halb mööda - hea jäi, jäi paremana kui enne, pärast halba oli õnngi õnnelikum ja arukam.

Lugege raamatut!

Maaülikooli emeriitprofessor Aleksander Maastik junior andis oma 80. sünnipäeva puhul välja mahuka raamatu, mis hõlmab tema maalikunstnikust-raudteelasest-aednikust-kullakaevurist isa kirju.

Horsemarket õnnitleb härra Maastikku juubeli puhul - ja pakub oma rahvale lugemiseks valitud kirjakohti, mis on nii või teisiti seotud hobustega - ja mis annavad üsna adekvaatse läbilõike kogu raamatust.

Teise maailmasõja eelsest Austraaliast leiate imetlusväärse sõbra – ja vähemalt kolm käsiraamatut!
 
Kati Murutar
 
Imelihtne lugu. Täpselt samasugune, nagu meil neid siin ja praegu pidevalt juhtub.
Rasked majandusolud noores Eesti vabariigis panid raudteetehnik Aleksander Martensoni 1927. aastal Austraaliasse rändama – et leida tööd ja rikkust, eneseteostust ja õnne. Kohe leida loodetud tulusa töökoha asemel algavad kuudepikkused tööotsingud. Siis lõpuks raske füüsiline töö söekaevanduse juures. Täielikus vastuolus Lexi tundliku maalikunstniku-loomusega. Ent see ei häiri teda – ta on üks mehisemaid ja pühendunumaid, töökamaid ja mõtestatumaid, optimistlikumaid ja keskendunumaid isiksusi, kelle eluteega mina iial tutvunud olen. 
Mees loodab peatselt saata Austraaliasse-sõidu raha ka oma naisele Vilhelminele (Villyle) ja vanematele. Ostab (võlgu) krundi linnakese serva metsa äärde – ja ehitab õhtuti pärast päevatööd ühe omakasupüüdmatu sõbra abil majakese. Naist ei saa ju võõrsile sõidutada, kui pole korralikku kohta elamiseks. Loodan kogu südamest, et võimalikult paljud nüüdis-“mehed” loevad selle Mehe argipäevade kirjeldusi. Martensoni kirjad teevad söest ja puust, hobusesõnnikust ja kullaliivast selgeks, et Meheks olemiseks ei piisa, kuni töö sind Meheks ei õilista.
Toona veel Martensoni perekonnanime kandnud mehel, pärast Eestisse naasmist nime eestistanud Aleksander Maastikul, sünnib 2009. aasta 3. märtsil poeg.   Tänu sellele, et kaevandustes algas just tema sündimise ajal enam kui aasta kestnud streik, sai Aleksander juunior muinasjutuliselt helge ja turvalise lapsepõlve. Isa mähkis ja musitas, laulis ja kõnnitas – oli täiskohaga issi. Seda täiesti professionaalse tasemeni õpitud aednikutöö kõrval.  
Üldstreik lõppes äärmuslike koondamistega ning vanemate Austraaliasse-sõidutamist üha edasi lükanud mees nagu orkester läks kullaväljadele. Omandas kullaotsimise-kaevandamise-pesemise teadmised õpikutest ja vilunutelt… Ja jäi üleinimlikule töörügamisele-labidalennutamisele vaatamata vanemate järele sõidutamisega hiljaks – isa lahkus järsku siit ilmast. Enne ema juurde naasmist püüdis kullakaevurist maalikunstnik Austraalias veel majandustagalat kindlustada – ent kui inimene on õnnetu ja süütunnetest puretud, siis ei leia ta ka oma suurt kulda.
See elu, olude ja aja lugu on kirjas nauditavalt arhailises ja stiilses keeles. Austraaliast Eestisse naisele ja emale-isale saadetud kirjadest moodustuv päevik on ülimalt mahukas – mitte ainult koguse, vaid ka tasandite ja kihtide poolest, mida tekst avab. Lisaks fotod, maalid ja dokumendikoopiad. Kõik see varamu lausa pidi raamatuks saama. Kuna inimesed on põhiolemuselt sarnased, siis arstib ja puhastab selline kirjalik eneseabi ka teisi. Tee- ja saatusekaaslasi.
Suisa vapustav on, et 1920ndate lõpu olukord on täpne koopia praegu maailmas toimuvast. Globaalne pankade krahh. Kinnisvara tühjenemine pangalaenude üle jõu käimise tõttu – ja töökohtadest ilma jäämise pärast. Emakest Maad katvad tondilossid, sulgunud asutused, plahvatanud börs… Aleksander Martenson kirjeldab Austraalia tolle aja ministreid ja tööstureid, ametiühinguid ja tavakodanike mõtteilma üks-ühele nii, nagu võiks kirjeldada 2009. aasta Eesti analooge. 
Õpetlik on olnud aegade saatusekaaslase kogemustest teada saada, et abirahadele lootmise asemel tuleb hakata oma kätega tegema. Kõike. Ja mõnuga. Kes ei viitsi, hävib. Eelkõige isiksusena – materiaalselt niikuinii. Lamavatele kangelastele monumente ei püstitata – töö kiidab tegijat, nagu rahvatarkus sõnastab, nii ongi.
Negativist-pessimist võib Martensoni kirju lugedes kurta, et näe, kuidas andekas intellektuaal raiskas annet, tehes musta tööd ja võideldes endast sõltujate elu ja heaolu eest. Positivist-optimist hõiskab: aga ta sai hakkama – kõigega, hiilgavalt! Kui sellele ajaloolisele subjektiivsele tõele filosoofiliselt läheneda, võib liialdamata tuvastada, et tegemist on Inimeseks Olemise Õpetusega.
Inimeksistentsi sügavaim alus on mõtestatud töö. Igasugune töö – ka kõige mustem ja füüsilisem – on õilistav, kui on motivatsioon ja stiimul. Aleksander Martenson õpib iga töö põhjani selgeks. Ja kuna see Mees – kõiges põhjalik – on põhjalik ka kirjade kirjutajana, saab lisaks inimese ja 1930ndate Maa portreele kirja neli õpikut – ülimalt asjalikku käsiraamatut.
Majaehituse käsiraamat, kus õpetatakse maa ostmist ja maksegraafiku koostamist, aiamaa ettevalmistamist ning materjali soetamist metsast ja meistrite käest, termiidikindlate aluspostide ja ilmastikusobivate seinte püstitamist, akende ja katuse, küttekolde ja tapeetide valmistamist ja paigaldamist.
Harrastusaednikust vilunud agronoomiks – see võiks olla teise käsiraamatu pealkiri. Mulla puhastamine kividest ja aia rajamine. Külv ja istutus, kartulite-kurkide kaitsmine öökülmade eest ja kastmine – ning hobuse- ja lehmakindlate tarade ning viinamarja-ronisõrestike ehitamine metsast õla peal välja tassitud postidest ja lattidest.
Noore isa õpik. Imikuhooldus ja -arendamine streigi tõttu enam kui aasta kodus oleva isa kogemuste kohaselt. Väikelapse kaitsmine külma ja kuuma eest, ohutute tingimuste loomine elumajas ja aias, mänguasjade valmistamine ning lapsega koos laulmine ja musitseerimine, lugemine ja liikumine.
Kullakaevaja käsiraamat. Millisest maast kulda loota – kuidas ta seal ladestub ja leidub. Mismoodi kaevata ja toestada šahte ja tunneleid. Kuidas pinnasemassist kullatükke ja -liiva kätte saada. Lisaks kullaküti vähenõudlik olme koos külmade, kuumade, tulvavee ja mürkmadudega. 
Kui süvened teise inimese kirjutatusse, pääsed tahingele üsna sügavale ligi. Martensoni saagast koorub nii mõnelegi töörügajast eestlasele hingesugulane ja südamesõber. Aleksander on äärmiselt mehelik mees – tükkis oma hingeilu, kunstiliste pürgimuste ja estetismiga, valmis tööks kas või maa all. Ta on pidevas tegevuses, nagu igiliikur. Sest teda innustab ja väestab oskus ja tarvidus Teenida. Naine ja vanemad, poeg ja unistused – kõik need sõltujad ja vastutuse ladujad ta sitkeile õlule panevad ta lakkamatult tööle. Ja see õilistab-kaunistab. Ta ei kiitle ega iseloomusta – lihtsalt kirjeldab. Ja see, mis peitub ridade vahel, on pidev enese tööle saatmine – et teistel oleks hea, et teised üle ei pingutaks, et teised temaga rahul oleksid. 
Sealt ridade vahelt tuleb alles aastaid pärast sündmusi välja, et ta on teisi säästes varjanud ette tulnud õnnetusi ja ohtlikke olukordi. Kogu Austraalia-saaga jooksul murdub Martenson vaid üks kord. Tema isa ootamatu surma puhul. Siis lööb kaotusvalu ja süütunne temasse nii rängad augud, et aastate jooksul kogetud ja varjatud valud ja katsumused kipuvad välja voolama.
Nendele aga on Aleksander Maastik seeniori poeg, 80. sünnipäeva tähistav Eesti Maaülikooli kauane ja teenekas õppejõud ja teadlane Aleksander Maastik juunior delikaatselt käe ette pannud. Pole kõiki ahastuskirju siia raamatusse pannud. Selle üle, et enese julgustamise ja ligimeste rahustamise tiraadid lisaks neljale kobedale käsiraamatule on üldiselt siiski talletunud, on aga just sestap hea meel, et needki on kokku käsiraamat. Karmis ja pingelises, üksildases ja tükati lootusetus olukorras ilusaks inimeseks jäämise ja saamise õpik. Hingepideme ja vaimujõu leidmise spikker. 
Aleksander Maastik juuniorile võib lisaks 80. sünnipäevale õnne soovida ilusa ja erilise lapsepõlve puhul, mida võimaldasid talle kaunishingest töömurdja isa, suure algustähega Mees, ja alati hoolitsev ema. 
Mis on tänaseks saanud ehitatud majast ja rajatud aiast? Tõenäoliselt kadus omandiõigus aastakümneid maksmata maksude tõttu ning kaks venda on sellele kohale nüüd oma kodud rajanud.

Tagasi Eestis, sai Maastik-seenior tööle raudteele. Maalis, kuni silmad seletasid ning nägi servapidi kunstiringkondade intriigideküllast tegelikkust. Elas koos kaasa Villyga üheksakümne aastaseks. Imelihtne lugu. Ühe inimese elu. 

Raamatu kujundaja Peeter Paasmäe meisterdas selle kaane mustvalgest fotost!!!

Aleksander Maastik
 
Punane meri, 15. V 27
            Praegu sõidame Punases meres. Kui ma tänini läbi sõidetud maid meelde tuletan, pean ütlema, et Põhja-Itaalia oli maastiku poolest kõige kaunim maa. Seal olivad kõige kõrgemad mäed, Alpid, kaetud igavese lumega, sügavad orud, kõrged sillad ja pikad tunnelid. Silmad väsisid ära kõike seda vaadates. Sõidame all orus, siis pikkamööda tõuseme kõrgemale ja lõpuks mäeharjale, siis läbi tunnelite, üle kõrgete kõverike peal sildade. All vahutab hiigla kiirusega voolav jõgi, millest tuleb tihti üle sõita. Seda kõike ei mõista kirjas seletada, seda peab kõik ise nägema, ette kujutada võimatu. Rongid sõidavad hiiglakiirusega. Kui seal juhtuks raudteeõnnetus, siis ei jääks vist märkigi järele. Langustel lendab rong nii kiiresti, et ajab hirmu peale. Oleksid need teed sirged olnud, aga nad on suuremalt jaolt väga väikeste raadiustega. Roopad kinnitatakse liipritele kruvidega, aga mitte naeltega, sellepärast nad peavad ka niisugusele kiirusele vastu. Teed on ballastitud kiviprügiga, mitte liivaga. Enne Genuat istusime elektrikiirrongile, see vast oli sõit! Selle linna ümbruses on kõige rohkem tunneleid, mitusada. Mõned väga pikad – kuni üheksa kilomeetrit. Raudteeehituse alal on sääl palju näha, väga palju. Meie härrad insenerid ja tehnikud peaksid tingimata kord Itaaliasse sõitma, siis nad näeksid, mis tähendab sõna “raudtee”. Meil Eestis mõned teemeistrid istuvad pühkmemäe raudteedel ja mõtlevad, et on suured mehed, palju teinud, palju teavad.
            Esimest palmi nägin Genuas. Tore linn, aga must. Akendest ripuvad kaltsud ja kuivab pesu. Monte Carlo ja Nizza – toredam kui tore. Palmid, roosid, lilled, kaktused, kena meri, punakad kaljud mere ääres, uhked ehitused, autod. Mööda sõites nägin ka Monte Carlo mängupõrgut. Raudteetammi ääred on kindlustatud kaktustega, meil Eestis mätaste ja pajuvitsadega.
            Port Saidist sõitsime kell 11 päeval välja, sinna sõitmisest ma kirjutasin eelmises kirjas. Hommikul kella 8ma ajal istusime paati ja tahtsime linna sõita, sest laeva sadamasilda ei lastud. Kuid politsei sõitis meile vastu ja ajas laeva tagasi. Pärast selgus, et III klassi reisijaid maale ei lasta. Oleksime meie seda ennemalt teadnud, oleksime öelnud, et oleme I klassi reisijad. Võibolla oligi parem, et me maale ei pääsenud, sest ühega, kes varem laevalt maale sai, juhtus äpardus. Ta oli üksinda eurooplaste linnajaost pärismaalaste kvartali läinud. Seal karanud neli musta kallale, võtnud välistaskust 40 franki raha ja kadunud. Seal peab ettevaatlik olema. Kui minna kuhugi, siis peab inimene kaasas olema, kes sealsete oludega tuttav. Kui sina, Villy, sõidad, siis ole väga ettevaatlik. Kus laev vähe aega seisab, on parem maale mitte minna.
            Port Saidist algab kuulus Suessi kanal, mis ulatub Suessi linnani. See kanal on kitsas, kaks aurikut sõites üksteisest mööda ei pääse. Üks laev tõmmatakse köite, trosside abil kaldale lähemale ja lastakse siis teisel laeval mööda sõita. Ühel kaldal sõidab raudteerong. Raudtee ümbruses on näha taimestikku: palmid, kaktused ja männitaolised puud. Mujal on näha ainult liiva, kõrbe. Kui Suessi kanalist läbi saime, algas Punane meri. Värvi poolest on ta sinine, aga heledam kui Vahemeri. Alguses on Punane meri kitsas, mõlemal kaldad näha, pärastpool oli lai, kolm päeva ei olnud maad näha. Täna, 15. mail näeme juba jälle maad, õigemini mägesid.
            Nägin delfiine, need on 1–2 meetri pikkused kalad, kes hüppavad veest ülesse, siis laskuvad jälle vette. Teised on lendavad kalad, tiibadega, meie räime suurused, lendavad veepinna kohal 20 meetri kaugusele, siis lasevad vette, lendavad suurtes parvedes. Täna õhtul loodame jõuda Aden'isse.
            Nüüd mõnda laeva elust. Sõit Punasel merel prantsuse laeval ei ole väga mõnus. Siin on palav, päikese käes 50 oC ja varjus ainult 33 kraadi, eks ole vähe? Kui õigust öelda, see suurt piina ei tee, kõige suurem higistamine on meil neli korda päevas söögisaalis. Iseäranis Punase mere lõpus istume söögi ajal poolalasti, särki seljas ei ole. Alumise kehapoole ümber seome käterätiku, et higi, mis alla voolab, püksi värvli vahele ei pääseks. Elus ei ole ma nii tugevasti higistanud, ei ühelgi sauna laval, kui siin. Viis-kuus rooga kantakse ette, söö, joo ja higista. Kõik on sealjuures tugevad ja rõõmsad. Teeme vahetevahel mürtsu, kui meile nii ruttu ette ei jõuta anda, kui soovime. Kes haige on, see saab siin selle higistamise järel tingimata terveks.
            Kõige suurem pahe siin laeval on mustus. Puhtuse järelevaataja laeval on komissar. Suur mees, allub ainult kaptenile. Eile käisime seitsme mehega selle komissari jutul. Üks meist rääkis prantsuse, mina inglise keelt. Tegime talle selgeks, et meie, eestlased, sarnase mustusega ei ole harjunud ega seda välja kannatada ei taha. Oli meie vastu viisakas, ütles, et teab, et eestlased on suuremalt jaolt haritud, lubas teha, mis võimalik. Prantsuse keelt valdaja ütles, et meil on isegi fotoülesvõtted tehtud laeva mustusest ja kui asi ei parane, saadame ajalehtedesse. See mõjus väga. Ega nad puhtust ei armasta ja puhtusele neid sundida ei saa, lõunamaalased on kõik mustad. Sellepärast naisterahvad ärgu kunagi sõitku prantsuse liinil. Siin ei ole ka külmi ruume, kõige jahedam on laeva lael. Inglise liinidel on laevades külmad ruumid. Need, kes palavust välja ei kannata, sõitku parem inglise liinil.
            Tänini ei ole minul viga olnud. Täna on kergem, tõusis tugev tuul, ei ole enam palav. Kümne päeva jooksul ei ole veel kordagi tormi olnud. Meri on vaikne.
            Eestlased peavad endid laeval hästi üleval, peale kahe naise, kes teevad siin serva prantslastega. Need kaks sõidavad II klassis. Tõmbavad liig avalikult, teistele suguvendadele see ei meeldi. Asi on nii kaugele läinud, et nad, vaesekesed, ei või endid laeva lael näidata. Kui ilmuvad, siis läheb eestlaste poolt vile lahti. Vilistavad kõik, isegi araablased võtavad vilest osa, kuigi nad põhjust muidugi ei tea. Kuulevad, et vilistatakse ja teevad kisa kaasa. Üks naistest peab olema kellegi inseneri proua. Ta mees, insener, peab elama praegu Eestis ja ta, vaeseke, ei teagi, mis prouake laeval teeb. See lugu ilmub varsti Vaba Maas. Soovitan kõigile eesti naistele, tulevastele rändajatele, niisugust nalja mitte teha, lõpeb kurvalt. Teine flirtija on keegi lesk, noh, sellele võib andeks anda, sellele vilistatakse vähem.
            Mina leidsin endale ka vähe tegemist. Annan inglise keele tunde. Mul on üks grupp, kolm meest. Iga päev annan 1½–2 tundi. Maksu ma ei nõudnud, aga nad ei olnud nõus tasuta mind tülitama. Siis määrasin tunnitasu suuruse nende äranägemise järele. Määrasivad mulle kaks franki tunnist nina pealt. Ühe frangi eest saab 1–3 apelsini, kolme frangi eest liiter veini… Võibolla leidub pärastpoole veel tunnitahtjaid.
            Kui sul, Villy, aega on, mine pastori juurde ja 1) võta laulatustunnistus, 2) lase see Leopassi juures tõlkida ja 3) Inglise konsulaadis kinnitada (900 Mrk) ja saada mulle Austraaliasse. See tunnistus on minule vaja ettenäitamiseks Austraalias, sinu sissesõiduloa saamiseks. Siis ei ole sinu sissesõitmiseks maandumisraha tarvis. See laulatustunnistus saada välja nii pea kui jõuad, mida varem, seda parem. Siis saan sulle kiiremini pileti välja saata. Tunnistus saada mulle järgmise aadressi peale:
Australia
Sydney N.S.W.
Darlinghurst
1st Barcom Avenue
Mr. E. Blomerius
c/o Mr. Alexander Martenson
            Seal elab ühe reisija naine, kes juba varemalt sinna sõitnud, mees sõidab nüüd järele. Meid on neli, oleme otsustanud üheskoos töötama hakata ja üks meist neljast ongi see, kelle aadressi sulle saadan. Tema kirjutas koju, s.o Austraaliasse juba ette, et tuleme neljakesi, et nad meid vastu võtaksid ja meile korteri muretseksid (tema naine elab oma sugulaste majas), nii et korterimuret mul ei ole.
Et ma Austraalias tööd leian, olen enam kui kindel. Nii et pea oled kah Austraalias. Kirjad saada Soome konsuli aadressil:
Australia
Sydney N.S.W.
George Str. No 249
Consulate for Finland.
           
Seal peavad kirjad tihti kaduma minema. Iga kirja ja kaardi, mida saadad mulle, nummerda ära.
            Täna õhtul kell 11 või 12 jõuame Adeni, nii seletas laevaohvitser. Et kolmanda klassi reisijaid maale ei lasta, siis leidsime teise võimaluse. Ma kogusin 15 allkirja ja prantsuse keele reisija käis sellega laeva komissari juures. Seletas, et oleme eriteadlased, ekskursiooni mõttes tahame maale minna ja et teiseks tahame posti peale minna tähtkirju kodumaale saatma. Komissar olla nõus olnud, palunud meid hommikul ühes kohaliku politseiga, kes alati laevale ilmub, tema juurde minna. Siis lubas talle teatada, et on nõus meid maale laskma.
            Kolmandas klassis sõidab palju lõunamaalasi, araablasi, slaavlasi, neegreid jt, keda maale ei taheta lasta. Neid võib julgelt ürginimesteks nimetada. Nende pärast peavad kõik III klassi reisijad laeval istuma.
            Kui saan Adeni minna, siis kinnitan kirja ära – on julgem, et kirja kätte saad. Räägitakse, et tihtilugu rebitakse lihtkirjadelt margid maha. Järgmise kirja saadan Ceilonist. Seal peatume kolm päeva, loodan, et maale pääseme. Kell on praegu 7, aga nii pime, et kirjutan umbes. Siin läheb järsku pimedaks. Meie kellaaeg on 2 tundi teie ajast ees.
 
India ookean, 20 V 27
16.V 27 hommikul kella kahe ajal jõudis laev Adeni. Araablaste linn, Inglise ülemvalitsuse all. Kapten rääkis politseiga läbi ja meid, III klassi reisijaid, lubati maale. Laev seisis reidil, Adenis sadamat ei ole. Paadiga viidi meid maale. Kümnepäevase meresõidu järel oli maaleminek meelitav. Kõigepealt läksin posti peale, panin kirja kasti, kindel olles, et õiget teed läheb. See oli “väike linn”, suur linn (Aden) on 10 km eemal. Võtsime nelja mehega auto ja sõitsime suurde linna. Majad madalad, pärismaalaste majadel puuduvad aknad, ainult lahtised uksed. Aden on kõige puhtam linn, mida ma üldse näinud olen. Araablased kastavad päev läbi tänavaid, iseäranis suurt maanteed, mis väikesest linnast suurde linna viib. Neil on kitsenahast nahkkotid selgas, ühe koiva avause kaudu kastavad teed. Uulitsal ei näe ühtki paberit ega suitsuotsa vedelemas. Piinlik puhtus. Kui pärismaalane eurooplast liig tülitama hakkab, kas pakub kaupa või pakub ennast teejuhiks, siis politsei võtab vile ja vilistab. Tema vilet kuuldes kaob araablane kui tuul. Suure linna uulitsal, kõnniteel, istuvad maas paarkümmend araabia last, ühes õpetajaga. See oli algkool. Kui meie neist autoga mööda kihutasime, siis kõik mudilased oma õpetajaga vahtisid meid, iseäranis nende õpetaja, vana mees, vaatas lahke naeratusega. Vähe eemal tuli suur kitsekari vastu. Autojuht, araablane, oli sunnitud autot seisma jätma. Inimesed jäid ka seisma, vaatasime üksteist uudishimuga. Olin riietatud valgesse ülikonda, mille Marseille’st ostsin, korkmüts peas. Vahva poiss.
Sealt sõitsime Edeni aeda, mis teisel pool linna servas. Mägede vahele on ehitatud suured basseinid, kuhu kogutakse vihmavett. Seal aias kasvavad mõned puud ja põõsad, kõik istutatud. Adenis on taimestik väga vaene, uulitsal ei näe ühtki puud. Kõrb. Graniitmäed ja põrgupalavus. See muld, mis Edeni aias puude juurte ümber on, on kõik araablaste poolt seljas tassitud.
Et ma Austraalias tööd leian, olen enam kui kindel. Nii et pea oled kah Austraalias. Kirjad saada Soome konsuli aadressil:
Australia
Sydney N.S.W.
George Str. No 249
Consulate for Finland.
           
Seal peavad kirjad tihti kaduma minema. Iga kirja ja kaardi, mida saadad mulle, nummerda ära.
            Täna õhtul kell 11 või 12 jõuame Adeni, nii seletas laevaohvitser. Et kolmanda klassi reisijaid maale ei lasta, siis leidsime teise võimaluse. Ma kogusin 15 allkirja ja prantsuse keele reisija käis sellega laeva komissari juures. Seletas, et oleme eriteadlased, ekskursiooni mõttes tahame maale minna ja et teiseks tahame posti peale minna tähtkirju kodumaale saatma. Komissar olla nõus olnud, palunud meid hommikul ühes kohaliku politseiga, kes alati laevale ilmub, tema juurde minna. Siis lubas talle teatada, et on nõus meid maale laskma.
            Kolmandas klassis sõidab palju lõunamaalasi, araablasi, slaavlasi, neegreid jt, keda maale ei taheta lasta. Neid võib julgelt ürginimesteks nimetada. Nende pärast peavad kõik III klassi reisijad laeval istuma.
            Kui saan Adeni minna, siis kinnitan kirja ära – on julgem, et kirja kätte saad. Räägitakse, et tihtilugu rebitakse lihtkirjadelt margid maha. Järgmise kirja saadan Ceilonist. Seal peatume kolm päeva, loodan, et maale pääseme. Kell on praegu 7, aga nii pime, et kirjutan umbes. Siin läheb järsku pimedaks. Meie kellaaeg on 2 tundi teie ajast ees.
 
India ookean, 20 V 27
16.V 27 hommikul kella kahe ajal jõudis laev Adeni. Araablaste linn, Inglise ülemvalitsuse all. Kapten rääkis politseiga läbi ja meid, III klassi reisijaid, lubati maale. Laev seisis reidil, Adenis sadamat ei ole. Paadiga viidi meid maale. Kümnepäevase meresõidu järel oli maaleminek meelitav. Kõigepealt läksin posti peale, panin kirja kasti, kindel olles, et õiget teed läheb. See oli “väike linn”, suur linn (Aden) on 10 km eemal. Võtsime nelja mehega auto ja sõitsime suurde linna. Majad madalad, pärismaalaste majadel puuduvad aknad, ainult lahtised uksed. Aden on kõige puhtam linn, mida ma üldse näinud olen. Araablased kastavad päev läbi tänavaid, iseäranis suurt maanteed, mis väikesest linnast suurde linna viib. Neil on kitsenahast nahkkotid selgas, ühe koiva avause kaudu kastavad teed. Uulitsal ei näe ühtki paberit ega suitsuotsa vedelemas. Piinlik puhtus. Kui pärismaalane eurooplast liig tülitama hakkab, kas pakub kaupa või pakub ennast teejuhiks, siis politsei võtab vile ja vilistab. Tema vilet kuuldes kaob araablane kui tuul. Suure linna uulitsal, kõnniteel, istuvad maas paarkümmend araabia last, ühes õpetajaga. See oli algkool. Kui meie neist autoga mööda kihutasime, siis kõik mudilased oma õpetajaga vahtisid meid, iseäranis nende õpetaja, vana mees, vaatas lahke naeratusega. Vähe eemal tuli suur kitsekari vastu. Autojuht, araablane, oli sunnitud autot seisma jätma. Inimesed jäid ka seisma, vaatasime üksteist uudishimuga. Olin riietatud valgesse ülikonda, mille Marseille’st ostsin, korkmüts peas. Vahva poiss.
Sealt sõitsime Edeni aeda, mis teisel pool linna servas. Mägede vahele on ehitatud suured basseinid, kuhu kogutakse vihmavett. Seal aias kasvavad mõned puud ja põõsad, kõik istutatud. Adenis on taimestik väga vaene, uulitsal ei näe ühtki puud. Kõrb. Graniitmäed ja põrgupalavus. See muld, mis Edeni aias puude juurte ümber on, on kõik araablaste poolt seljas tassitud. Reas kasvavatele puudele on tehtud väikesed kraavikesed, mille kaudu jookseb vesi, muidu kuivaksid nad selle hiigla kuumuse käes ära. Ma tegin endast seal ühe ülesvõtte, kui välja tuleb, siis saadan. 
Istusime autosse ja sõitsime edasi. Tee ääres märkasime turgu. Autojuht sõidutas meid turuplatsile, seal oli banaane, apelsine, arbuuse ja muud. Kaupmehed kõik kiitsid oma kaupa, et meie ostaksime. Äkki jookseb meile kaupmees, araablane, vastu, hoiab kartohvlit käes, pakub seda meile, justkui meie ei oleks ennem kartohvlit näinud. Ega tema võinud seda teada, et me just kartohvli maalt pärit oleme. Ma ütlesin talle: "Paku parem banaani, sellest saad ehk kergem lahti. Leidsid, kellele kartohvlit pakkuda." Ostsime mõned apelsinid, banaanid ja arbuusi, kuid sealsed fruktid ei ole maitsvad. Tagasisõidul kohtasime kaameliratsaväge. Adeni liikumisabinõud on autod ja kaamelid. Viimaseid tarvitatakse ainult kauba veoks. Suurem töö on neil veevedu. Nägin ka üht hobust. Araablased on osavad autojuhid. Kihutavad oma 30 km tunnis kitsaid teid mööda mägestikus. Kui mäest alla sõitsime, pidi üks pärismaalane meie auto alla jääma, aga autojuht märkas ja pidurdas momentaanselt. Väiksesse linna tagasi jõudes maksime autojuhi kinni, see sõit ühes ootamistega läks maksma 12 shillingit.
Linna majade vahel on kole kuumus, oled justkui ahjus. Läksin koos Hr. Brockneriga restorani limonaadi jooma. Tema on üks meist neljast, kasvu poolest oleme ühesugused. Teised kamraadid, Hr. Plomerius ja Hr. Jõesberg, läksid laeva. Restorani esine lahtine, katus postide peal, vaibad maas, kõrkjast punutud toolid ja lauad. Meie ees laual limonaad jääga. Araablane tõmbab nööriga tuulutajat, mis kinnitatud vaipadena lakke meie peade kohal. Selle mõnususe eest tuli maksta 2 shillingit. Reisimine on omast kohast ka luksus. Näed ilma, inimesi, nende kombeid ja ka loodust.
Laevale tagasi sõitsime mootorpaadiga. Laeval oli kauplemine täies hoos. Ostsin üks karp türgi tubakat (1/4 naela, 3 shillingit = 270 Emk) ja üks karp ananassi – 7 penni = 51 Emk. See karp maksab Eestis 1800 Mrk. Kell 12 päeval lahkusime Adenist.
 
II
 
Austraallane ei taha ränka tööd teha, ta võtab kõik abinõud kätte, kuidas kergemalt läbi saada. Täna oli tarvis neli roobast, 30 jalga pikad, paarikümne sülla kauguselt ära tuua. Et sellega mitte vaeva näha, rakendasid hobuse ette ja vedasid kõik need roopad ja mõned palgid kohale. Töölised oleks võinud neid ise ära tuua, mehi oli küllalt, et mööda maad lohistades ära vedada, oleks läinud rohkem aega ja oleks rohkem tundisid saanud, aga nad on niivõrd ära hellitatud, ei viitsi.
Üks päev oli tarvis üks raudplaat ära tuua. Läksime järele, meid oli ligi kümme meest, plaat oli ½ tolli paks, umbes meeter lai ja vähe üle meetri pikk. Võtsime kätte, kandsime vähe maad, kümnik ütleb, paneme maha, see on ikka raske ka. Tema toob köie, seob ümber plaadi, laseb lähedal oleva veduri sinna sõita, paneb köie veduri konksu külge kinni ja plaat on kerge vaevaga kohal, ise lähme naerdes ja lonkides järele. Vanemkümnik vaatab ka pealt, aga midagi ei ütle. Oleks Eestis sarnast asja tehtud, siis oleks vist küll sõimata saanud, vaata et oleks järgnenud veel lahtilaskmine. Siin liigset rabelemist ei ole. Tehakse kõike aegamööda ja hästi.
Kallis Viletska, kui sa siia tuled, siis võta minu visiitülikond ja triibulised püksid kaasa. Siin kantakse visiitülikondi ka. Üks autoknips aparaadi jaoks, siin neid ei ole, Tallinnas on nad kõige odavamad. Ja mõni pakk filmisid ka. Minu aparaadi kassetid võta ka kaasa, niisamuti õlivärvid. Küllap ma siis kirjutan täpsemalt, aga ega see paha ei tee, kui ma nüüd mõnda asja meelde tuletan. Võibolla siis, kui hakkad välja sõitma, unustan suure rõõmuga ära, mida on sul tarvis kaasa võtta.
Sa oma kleidid ja kõik riided võta kaasa, on nad hääd või halvad, riie on siin kallis. Kodus võid need kõik ära kanda.
Täna mul ületunde ei olnud, tegin tööd kella kolmeni. Töölt koju tulles vaatasin jälle õitsvaid roose, iga roosiõies nägin nagu sinu nägu. Iga kord, kui ma rooside peale vaatan, näen nagu sind, tuletavad kohe sind meelde.
Pühapäeval ma vist kolin uude korterisse. Saan ühe väikese omaette putka (plekist maja). See on raudteejaama lähedal, kust ma igal hommikul tööle sõidan. Maksan nädalas 5–6 shillingit. Ise hakkan süüa tegema, tuleb odavam. Teiste kõrval elada ei ole väärt, oled nagu teiste käsu all. Omaette on parem, sööd mis tahad ja millal tahad.
Ma tahan täna kirja posti viia, ei jõua rohkem kirjutada. Sinu käest ei ole kirja saanud. kui saan, siis vastan selle peale. Ma püüan nüüd tihemini sulle kirjutada. Kui ma üksinda elan, siis võin õhtuti nii kaua kirjutada, kui tahan, aga praegu peab siis magama minema, kui minu kaasüüriline seda tahab.
 
Kurri Kurri, pühapäeval, 23. oktoobril 1927.a
            Täna elan jälle uues korteris, eile õhtul kolisin ümber. Praegu elan omaette plekkmajakeses. Pererahvas on vanad inimesed, elavad suures majas ja minu maja on aias. See on kerge ehitus, tsingitud plekist kokku löödud. Niisuguseid maju võib tihti metsades leida. See on eht Austraalia maja. Neli sammu lai ja kuus sammu pikk, kaks akent. Ühes otsas on kamina taoline ahi. Tulepesal restid all ja raudvõre ees, pealt lahtine. Praegu istun selle kamina ees, bloknoot põlvedel ja kirjutan. Meil on juba neljas päev viluvõitu, tükati sajab vihma ja pilvitab. Päris Eesti algsügise ilmad. Istun põleva kamina ees, aga toauks on lahti, pole tähtsust kinni panna, ega toas sellegipoolest soojem saa olema, valgus paistab igalt poolt läbi. Kütteaineks on siin kivisüsi. Kui tuli on üles tehtud, laadin kamina tulepesa peenikese kivisöepuruga üleni täis. Tuli immitseb seal ööd ja päevad. Kui kaminas tuli, siis on nagu seltsim. Ümberringi, kuhu sa vaatad, on lille- ja fruktiaiad. Minu putkast või onnist vasakul pool on kanade aed ja puur ja paremal pool suured viinamarjapuud. Iga päev võin saada värskeid mune. Täna võtsin neli tükki perenaise käest, kui ta just kanapuurist välja tuli. Maksin 6 penni. Üüri maksan kuus shillingit (540 Emk) nädalas. Tema poolt on reformmadratsi ja aluskotiga voodi, laud ja tool. Mõned kööginõud: pann, malmpott, mõned taldrikud, tass, paar alustassi, nuga, kahvel, tee- ja supilusikas. Ümmargune plekist pesuvann, kus ma ennast pesen, kui töölt tulen. Siin on niisugune mood, et kõik töölised töölt tulles pesevad endid üleni ära. Ega teisiti võigi, sest oled higine ja tolmune. Iseäranis söekaevajad, kes on söetolmust üleni mustad nagu neegrid, ainult silmavalged ja hambad valendavad musta näo seest. See elukoht on kaevanduse jaamale üsna lähedal, 5–8 minuti käik. Endisest korterist pidin pool tundi varem välja tulema, et õigeks ajaks rongi peale jõuda, niisamuti võttis rohkem aega kojuminemine.
 
Ise ostan omale söögikraami ja ise ka valmistan, tuleb odavam ja parem ka. Söön seda, mis tahan ja millal tahan. Ma arvan, et võin nädala ära elada koos söögi ja üüriga kõige rohkem ühe naelaga (= 20 shillingit). Kostil olles tuleb maksta 35 shillingit, saab ka 30 shillingiga, aga harva.
Miks ma nii kiirelt sealt ära kolisin, oli mul ka väike põhjus. Mul oli vanas korteris ainult voodikoht, selles toas elas keegi teine ka. See üürnik ja majaperemees käisid ühes ja samas söekaevanduses tööl. Nende kaevandus tegi viletsasti tööd, kahe nädala jooksul oli ainult viis tööpäeva. Kui ma tööl olin, olid nad minu pintsaku taskust ühe naela ära varastanud, muidugi maha joonud. Ma ei võinud ju nende vargapoistega enam ühes elada, kolisin sealt ära.
Sellest tulevast palgast, mis ma 28. X saan, tahan oma võlad ära maksta ja osta kingad, võibolla ka kübara, sest sellega, millega ma Tallinnast välja sõitsin, käin tööl. Eriksonile tuleb anda 3 naela ja 15 shillingit, bensiiniraha ja ta töötunnid ära tasuda. Ta võttis kolm korda ennast minu koha pärast töölt priiks, sest pidime töö ajal ülemusega kokku saama. Bensiiniraha ta ei tahtnud arvestada, aga ma muidu ka ei taha. Mis ta on minu pärast ära kulutanud, seda maksan välja. Eile võtsin talt veel kolm naela ja maksin oma kahe nädala kosti välja. Ma ei tahtnud pangast võtta ja tal oli lahtist raha. Ja teiseks, minu pangaallkiri on Cessnockis, sellepärast ma Kurri Kurri pangast raha ei saagi enne, kui olen lasknud allkirja siia üle tuua. Sellest kahe nädala palgast mul palju järele ei jää, aga siiski katsun 3–4 naela ikka panka viia. Praegu on pangas 25 naela. Järgmise palga ajal on mul väikesed väljaminekud. Tahan siis osta toatuhvlid, siis ei oleks tarvis uusi kingi kodus kanda.
Laupäeval ma pesin vanas korteris oma pesu puhtaks ja triikisin ära, sellega jäi jälle mõni shilling järele. Ega ma pesu pesta välja ei annagi. Siin uues kohas on väike pesuköök, see on rohkem kõrvalises kohas, siin on kaunis mõnus pesu pesta.
Vanas korteris mul viimasel ajal ei meeldinud enam olla (ka enne rahavargust). Nad tundsid nagu kadedust, kui nägid, et mul iga päev töö on, aga neil mitte. Kui ühel õhtul hiljem töölt koju tulin, nad istusivad nagu kaks Austraalia papagoid kõrvuti toolidel ja küsisid imestades: “Kas iga päev ületunnid?” “O jaa, vist pühapäeviti hakkame ka tegema,” vastasin neile.
Mina sain ühe venelasega tuttavaks, kes ka Richmond Main'is töötab, tema on vist töökojas. Tema ütles ka mulle, et olen õnnelik inimene, et Richmond Maini pääsesin, lisas juurde, et see on üks parem koht Austraalias, siin on alati tööd. Ta teadis rääkida, et selles kaevanduses pidavat keegi eestlane ka olema. Tema olla minust temale rääkinud ja see eestlane olla tahtnud minuga tuttavaks saada. Ta peab naisemees olema, omal maja ja aed. Mina arvasin, et olen Richmond Mainis esimene eestlane, aga nüüd paistab, et olen teine. Ma küll küsisin alguses teiste tööliste käest, kas siin eestlasi ka on, aga keegi seda ei teadnud.
Üksinda on ikka igav, tunned nagu kõik ei oleks korras. Varemalt oli koha otsimise mure ja mõtlesin, et kui see käes on, siis võib rahulikum olla, aga nüüd näen, et tuju ei ole parem midagi. Kõik aeg mõtlen teie peale, tean, et teie väga mures olete, arvate, et ikka veel kohata olen. Ma tahaks, et teie minu pärast ei närveeriks. See on ikka liig suur maa meie vahel, kirjad käivad liig kaua. Ma olen viimasel ajal tihti kirjutanud, et iga nädal minult kirja saaksite. Vaatamata sellele, et mul iga kord hääd kirjutada ei ole, aga siiski on parem, kui mõne tähtsusetu kirja saate. Siis vähemalt olete rahulikumad. Eks ole nii?
Kell on praegu kolm. Teil on alles 7, magate veel, pühapäeva hommik. Mina istun kamina ees, mõtlen teie magusa une peale. Mine tea, kas magategi nii magusalt, ma teen ju teile nii palju südamevalu, olen paha poiss küll, aga mis parata. Kui see on saatus, ega siis teisiti teha saa.
Ma kuulsin, et Eestis pidavat elu praegu üsna hull olema. Nüüd, kus suvi möödas, võib Tartus 100-margase päevapalga eest saada töölisi nii palju kui tahad. Räägitakse nii palju halba Eestist. Kirjutage mulle ka sealsest elust, ega ma siin Eestist midagi ei tea. Kui ma Sydneys elasin, käisid Eesti seltsis enamasti kõik Eesti ajalehed, siis sain kõik teada, aga siin seda ei ole. Minule ärge Eesti ajalehti siia saatke, ainult mõned väljalõiked ajalehtedest võiksite saata, mis iseäralised on.
Minu kallis Villikene! Küll on halb nii kaua lahus olla. Mul on täna jälle iseäranis halb tundmus, mõtlen sinu peale, tunnen, et ka sina kurvastad üksinduses. Minul ei ole siin kedagi, ainult põlev kamin. Täna vilu ilmaga võin siin ees istudes aega viita, aga palaval ilmal pole sedagi. Tead, ma olen sellest üksindusest täitsa tüdinud. Niisugune tunne, nagu oleks vanglas, ei saa neid näha, keda nii igatsed. Jah, ma pean oma karika lõpuni tühjaks jooma. Tänane suruv ilm vist mõjub mu peale halvasti, aga kuidas veel sinule võivad need põhjamaa hallid suruvad sügisilmad mõjuda. Tunnen, nagu nutaks sa ühes nende hallide ilmadega. Aga mina sind praegusel momendil aidata ei saa, olen kõik teinud, mis on rippunud minust, aga siiski ei ole kuigi kaugele jõudnud. Püüan edasi jõuda nii palju kui jõuan. Siiski see on suur õnn, et mul koht on, see annab ikka lootust. Olen teinud eelarveid, kokku hoidnud, aga siiski ei jõua nii kiirelt lõpule. Novembri lõpuks loodan oma maandumisraha jälle 40 peale tagasi tõsta. Detsembri kuus on jõulupühad, siis kümme päeva tööd ei tehta, sellega jääb ka nende päevade eest raha saamata. Ma katsun need 40 naela kohe ära saata, muidugi igaks juhtumiks pean endale ka mõned naelad jätma.
 
III
 
See album on trükitud Saksamaal, siin Austraalias sarnast tööd ei tehta. Siin Kurri Kurris ei ole mingit postkaartide valikut. Ainult mõned üksikud ehitused on üles võetud, üldist vaadet ei olegi. Kui tahad mõnda kaarti Eestisse saata, ega siin neid võtta olegi. Peab hakkama ise üles võtma ja siis saatma. Kui platesid saan, siis teen ise Kurri Kurrist mõned kenad ülesvõtted.
            Praegu eemal müristab, kaugel horisondil taevas mustab. Austraalias müristamine kõlab veidi teistmoodi kui meie maal. Siin üleval nagu midagi lõhkeks, müristamine on hiigla tugev.
            Täna tegime tööd kella 12ni, nagu ikka laupäeviti. Vahetasime liftitrossi. Võtsime vana maha ja panime uue peale. Lifti tõstmiseks tarvitatakse tugevat terastrossi, 2 tolli läbimõõt. Vanal trossil paar niiti olivad katkenud, vahetati kohe ümber. Nende liftidega lastakse inimesi ja hobuseid shahtidesse. Mina ei ole veel shahtis käinud. Kui ma tahan sinna vaatama minna, siis pean juhatajalt kirjaliku loa võtma. Seal maa all pidi nagu linn olema, suured laiad tänavad sees.
            Praegu sajab tugevat vihma, õhk muutus jahedamaks. Aga tuleb, vihmapiisad suured ja ümmargused nagu rahe, teevad suurt lärmi, kui vastu plekkkatust kukuvad. Ilm on puhta hall, metsa ei ole läbi vihma paista vaatamata sellele, et mets nii ligidal, kiviga visata. Siinsed vihmad on metsikud nagu kõik Austraalia loodus. Mulle meeldib väga, kui tugevasti vihma sajab, suure müristamise ja välgulöömisega. Siis on näha ja tunda üht suurt jõudu, hiigla jõudu. Looduse jõud on kõigest tugevam.
            Pärast vihma läksin viinamarjapuu alla, vaatasin, millal ta õitsema hakkab. Ligidalt vaadates näen, et kobaratel on juba väikesed marjad, hernesuurused, küljes. Küsisin perenaiselt, kas nad hakkavad õitsema või on õitsemisaeg juba möödas. Ta vaatab mu poole ja naeratab, nad ei õitsegi, lehed ja kobarad tulevad peaaegu korraga. Vot seda ma ennem ei teadnud, et nad ei õitse hoopiski. Mina ikka kujutasin, et neil võivad uhked õied olla.
 
IV
 
Kui mul sokkidel kannad maha olivad kantud, siis õmblesin kokku ja sokk oli jälle terve. Laeval ma küll nõelusin, lõnga oli, mida sa kaasa panid ja ajapuudust ka ei olnud. Nüüd lõpuks olivad kannad kõikidel sokkidel nii maha kantud ja kokku õmmeldud, jälle maha kantud, et sääred läksivad liig lühikeseks. Niisuguseid sokke kogus 10 paari. Ühel õhtul istusin ja mõtlesin, et muidu kõik puhta uued sokid, ainult kannad puuduvad, kas tõesti pean nüüd need kõik ahju viskama. Ahju visata ei ole kunst, aga uued tulevad siis asemele muretseda ja tuliuued sokid kohe tööle jalga panna ka ei lähe.
            Võtsin soki kätte, passisin seda jalga igat moodi. Siis tegin äkki ühe ülesleiduse ja viie minuti jooksul oli kannata sokk jälle uus ja terve, nagu praegu poest toodud.
            Asi oli üsna lihtne, tõmbasin soki jalga nii, et vana kand jala peale tuli, ja ülemine osa sokist, mis ikka terveks jääb, talla alla jäi. Selle osa sokist, mis jala peale kuhja jäi (kui sokk oli pinguli jalga tõmmatud), lõikasin niimoodi ära, et sokk jala pealt siledaks jäi ja õmblesin soki jala pealt jälle kokku. Äralõigatud osa ei olnud muud kui vana kanna jäänused. Selle kokkuõmblemise tagajärjel sokk tõmbas ennast teisele poole küüru, uus kand kukkus ise välja ja parandatud sokk andis jälle terve soki kuju välja. Selle ülesleidusega jäi jälle kümne sokipaari raha tasku. Mul oli selle tõttu hea tuju ja meel ning oleksin hea meelega kohe patendi võtnud.
            Hr. Erikson juhtus järgmisel päeval minu juurde tulema. Alguses ütlesin, et arva, kuidas saab vanad sokid uueks teha, kui kannad puuduvad. Mees mõtles ja seletas küll üht ja teist, mida ta sokiparandusest teadis ja näinud. Lõpuks ütlesin, et ära parem vaeva oma väsinud pead selle üle, mis on juba suurema ülesleidja poolt üles leitud, ega sa selle peale ikka ei tule. Siis demonstreerisin temale oma trikki. Ka tema lubas oma vanad sokid üles otsida ja need jälle uueks teha. Niimoodi saime ka vanade sokkide üle nalja ja naerda.
 
 
 
Kurri Kurri, 10. XII 27
            Minu kallis Villikene! Tänan sind kirja eest, see on No21, очкό. Meie kirjade numbrid on ühte kukkunud. 
            Täna, laupäeval, viisin maandumisloa palve posti peale. See läheb Sydney'sse, sealt saadetakse edasi Melbourne’i või Canberrasse. Nüüd võisin palve blanketile ka oma rahasumma peale kirjutada, sain ka ühe soovitusallkirja. Nii et formaliteet on minu poolt täidetud. Ümbrikusse lisasin
5-shillingilise post note juurde, varematel aegadel seda pole nõutud, aga nüüd küll. Nii pea, kui mulle maandumisluba saadetakse, toimetan sulle kohe edasi. Mul on pangas £ 49. Eile viisin oma £ 10½ palgast £ 8 juurde, varemalt oli
£ 41. Järgmisest palgast ma vist raha juurde viia ei saa, sest kümme päeva on pühad ja peale pühi tuleb ligi kaks nädalat tööd teha, enne kui jälle palka saame. Tuleval palgal ma saan £ 9, sest sel laupäeval meil tööd ei ole ja 18 shillingit tuleb vähem. Sydneys sadamatöölised streigivad, laevadele sütt peale ei laadita, paljud kaevandused seisavad. Meie kaevandus hakkas ka nüüd 3–4 päeva nädalas töötama. Mina olen tänini kõik päevad tööl olnud, aga täna ei ole ka minul tööd. Täna meie kaevanduses auru ei olegi, mida me töö juures tarvitame. Betoonisegajad käivad auruga.
            Selle maja peremees, kus ma elan, käib ka seal kaevanduses, tema on viimase paari nädala jooksul oma 4–5 päeva kodus olnud. Võib olla, et esmaspäeval hakkavad jälle kõik tööle. Mina teen esmaspäeval tööd.
            Sa kirjutad, et kaardimoor olla ette kuulutanud sulle, et omame siin kinnisvara. Ma eelmistes kirjades avaldasin oma mõtteid maja ehitamisest, tema ettekuulutus või aimdus läheb vist täide.
            Siin peab seda tegema, selleks on kaks põhjust: 1) üür on liig kõrge ja 2) kui kaevanduses töö seisab kas streikide või muudel põhjustel, siis võin seda aega ära kasutada maja ehitamiseks, nii kuidas ma rääkisin, tahan ehitada osade kaupa. Enne paar tuba ja siis teised toad ja veranda ümber maja. Mõne aja jooksul on maja valmis, aed üles haritud. Siis võid igal ajal tast raha saada. Niisugust maja lasta ehitada või osta läheb maksma £ 500–700, aga ise ehitada ja materjal võlgu võtta tuleb poole odavam. Krunti ei ole veel vaadanud, olen mõnele rääkinud ja ise lugesin peatänaval ajalehe kontori akna peal välja pandud kuulutusi majade ja kruntide müügi kohta. Nende kuulutuste järele krunt tuleks maksma £ 40–50. Võib järelmaksu peale saada.
            See kaardimoor ütles sulle kõik õieti minu kohta ja et mul teenistus on, oli ka õige, sest sa käisid seal 24. X ja mina sain koha vist 6. X. Ja et sul saab siin hea elu olema, seda ma usun ka.
            Sa ütled, et sul ei ole tuju kodus midagi teha, väljaõmblust jne. Ma usun. Mul siin ei ole ka suurt tahtmist ja teiseks ei ole aega. Söögi valmistamine ja sisseostmine, pesu pesemine ja ruumipuudus. Osalt närvilisus, mõtlen sinu siia toomise peale, kuidas seda kiirendada. Kui mul maandumisluba käes, siis vaatan, kuidas piletiga teha, ma vist saadan ikka piletitšeki, kviitungi, et piletiraha on Austraalias sisse makstud. Sellest ma kirjutan täpsemalt, kui ma hakkan seda välja saatma. Ma eelmises kirjas kirjutasin, et kui postiga saata raha, et siis Tallinnas makstakse £ 1 eest 1600. See ei ole õige, Hr. Erikson eksis oma rääkimisega. Iga naela pealt olla 100 marka vähem makstud, £ 40 pealt teeb see 4000 Emk. Ma saadan vist enne jõuluid. Hr. Erikson soovitab küll mitte piletiraha saata enne, kui mul on £ 20–25 tagavaraks, et paljugi võib juhtuda – streigid jne. Mul jääb sellegipoolest oma 8–10 naela järele, kui kviitungi ostan. Olen alati riskeerinud ja riskeerin ka nüüd. Mis siis ikka juhtuda võib ja kui juhtub, siis saan ka sellest üle. Eks ole nii? Selleks ajaks, kui pileti kviitung sinna jõuab, saadan ka raha nii palju, kui sulle tarvis läheb (telegrammiga).
            Üksinda pole midagi väärt. Ma ootan igatsusega seda aega, millal siia jõuad. Reedel tulin töölt koju. Vihmane ilm, tuba poolest saadik märg, kamin kustund, külm, söögikapp tühi, midagi valmis ei ole, üksinda… Istun poolniiskele toolile, juhuslikult üks sigarett karpi järele jäänud. Suitsetan. Mõtlen. Rämps… üksinda… Sarnastel õhtutel lähed ja istud kinos, ainuke koht.
            Aga siiski tulevad varsti ka mugavad ajad, kui kahekesi õhtuti põleva kamina ees istume, kalli, kalli… On hullemaid aegu mul olnud ja neist üle saadud, aga praegu närveerib mind, kuidas sind kiiremini siia saaks tuua, sest nüüd on juba võimalus, raha selleks on. Siia jõuad sügiseks, suveks oleks alguses liiga palav.
            Mul oli hää meel, kui lugesin, et su tuju on paremaks läinud, kui teada said, et olen Cessnocki sõitnud koolivenna poole. Sellel õhtul läksin rõõmu pärast kinosse (esimest korda rõõmu pärast).
            Kui ma esimese kirja saatsin, kui koha sain, et mitte seda teadet liig kaugele kirjasoppi ära peita, panin puhta paberi ümber kirjade, et ümbriku avamisel kohe see pabeririba silma paistaks, kus suurelt peale kirjuta


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat