Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hiiumaa Kaheksas Lugu. Tuulepark ja püsiväärtused


 Kati Murutar

Hiidlased protesteerivad - õnneks vaibuva vastalisusega - tuuleparkide vastu. Ometi on nende rajamine Dagö suur šanss. Kui hobune võib olla ühtaegu nii hindamatu kui väärtusetu - nagu inimenegi - siis elekter on kindlalt hädavajalik.

Pruugib elektril korraks ära minna - ja juba vallandub meie majapidamistes kõõks ja õõv. Vahepealsel külluseajal läksid uskumatult paljud majapidamised üle traditsioonilistelt kütmise ja veega varustamise moodustelt elektrilistele. Ka maal. Mistõttu elektrikatkestus peatab nii soojuse, valguse kui vee. Järelikult on meid elektriga varustamise asjus lausa paranormaalselt lihtne pigistada. Väljapääs on mistahes naabritest sõltumatute energialiikide kasutusele võtmine. Tuumaenergia kõlab ohtlikult. Ehkki ilmselt seda teed kord minnakse. Päikest on meil nii, nagu just on - mõnel suvel isegi keedaks ehk päikesepatareide peal isegi supi valmis. Aga enamasti võime päikese energia pealt vaid muna praadida. Üsna väikest muna. Muidu läheb päike enne pilve taha. Aga tuult meil on. Ja vaatamata sellele, et generaatorite püsti ajamine on praegu veel kulukas - ja vähemasti sel ajal, kui parasjagu ehitamine käib, ka mitte keskkonnasõbralik. Missugune elus asi ikka niiväga kolistamise ja mürgeldamisega sõber on - aga nende lisadeta teatavasti ehitada ei saa. Isegi suuga suure linna tegemine on kärarikas. Minule on alati tuulegeneraatorid sümboliseerinud uhket iseolemist, hakkamasaamist ja olemas oleva arukat kinni püüdmist ja rakendamist. Taanis-Hollandis - aga Siinai kõrbes ju ka - ja Laulasmaalt avaneb vaade tuuletiivikutele. Ja Virtsu kandis - mis on ka ilmastikulise sombu kiuste siinsetele piltidele püütud. Ideaalis võiks olla nii, et tuulisteks ilmadeks on püsti nüüdis-don-quijottede silmarõõmuks tuulegeneraatorid - katusel on targu ka päikesepatereid - ning emake loodus hoiab siis ise meie põrandakütted ja boilerid, veepumbad ja lambid särisemas olenemata suhetest naabritega ning rahalisest võimest üldse midagi osta. Õnneks saab eurorahadega lähiajal ka Noarootsi tuulepark püsti. Hiidlased aga vaidlevad - ja annavad seeläbi samas mõistagi erinevate alade teadlastele ja ekspertidele tänuväärset tööd. Iga uurimus ja selgitamine toidab hulga teadlaste peresid.   

Ilmselt on vastumeelsus tingitud hirmust tundmatu ees. Järelikult tulebki rohkem ja rohkem seletada, kuhu tee viib, juhul, kui valitakse tuuleenergia lambipirni ja elektripliidi sisse püüdmise tee. Pildil olev tee on Hiiumaal Selveri vastas hobumees Tõnu Suusteri kõrval - viib läbi kauni kadastiku ühe villa juurde. Mingu neil hästi. Nii Suusteril kui villa asukatel. Ärgu olgu see järsku eba-eestilikult pinnale mullitanud argus, mis tuuleenergia vastu põtkima paneb - kui tegemist on ökoloogiliste agadega, siis neile on vastused.

Mis puutub eestlaste julgusse ja riskivalmidusse, siis just äsja tunnustas seda Merit Niidu. Merit on defektoloog, kes läks Viljandist koostööprojektide tiivul natukeseks Rootsi õppima ja kogema - ja pikendas oma olemist muudkui pool aastat ja pool aastat ning on nüüd vaadelnud Eesti elu ja olu 12 aastat distantsilt. Tema kahe tütre isa Mikael on samuti defektoloog - logopeed, kes aitab järje peale kõnevõime erinevatel põhjustel kaotanud täiskasvanuid. Samas käib Merit siiski sageli nii Viljandis elava ema juures - kui sealses puuetega laste keskuses. Mis on Dalarna maakonna sõsar ja järele aidatav-oodatav. Eemalseisja pilguga ongi Merit leidnud, et eestlaste tugevaim külg ja erilisim omadus on uute algatuste, värskete ideede ja avangardistlike teooriate vastu võtmine. Mis siis, et ajaloo kestel on igasuguste ahhaade ja hurraadega kaasa tormates ka purki astutud - ikka ollakse rõõmsad. Ju vist on tegemist sedasorti rahva psüühikaga, kes on suisa geneetiliselt kohanenud kiiresti-kiiresti kahe sõja vahel, enne järjekordset okupatsiooni maailmalt vastu võtma ja kinni püüdma kõik parima, mis seal leida on. Sest see jätab ellu. Aitab järjekordsest sõjast ja kriisist läbi tulla. Praeguse majandus-augu puhul ongi Merit pisut nõutu ja ootusärev, mis hakkab saama Eesti erivajadustega inimestest. Kui kõik karjuvad nii valjusti, nagu praegu, ei kosta puuetega inimeste hääl ju üldse kuhugi - ja nende pealt kärbitakse kõige julgemini. Mis nad ikka teevad. Kuidas nad ikka vastu hakkavad. Meritil on olnud Eestis-käikudel alati tükk tegemist siinsete kolleegide tasandile pääsemisega. Õpetuse ja kogemuste vahe on kirjeldamatu. Et siinse ja Rootsi taseme vahel haigutav kurstik ületada, peaksid profid veel ja veel õppima - aga elu on niigi raske ja murelik, pere nõuab oma, pangalaen ja värk ja... Kui seni oli Merit üsna optimistlik selle lõhe täitmise asjus, mis erinevate defektoloogia-tasemete vahel laiutas, siis nüüd on ta pehmelt öeldes  vaikne ses asjas. Mis sa ikka hädaldad. Arvata võib, et peame nüüd mõnda aega rahul olema õitsvail aastail saavutatud tasemega - erivajadustega inimesed on tänavale ja avalikku ellu ilmunud, rehabilitatsioon ja olemas olevate või alles jäänud võimete arendamine ja rakendamine toimub, investeerida ja edeneda praegu ei saa, aga eks siis püütakse saavutatut alal hoida. Seda eriala, mida rakendab Meriti kaasa Miky, pole aga Eestis ollagi. Kui täiskasvanud inimesed kaotavad trauma või tõve tõttu kõnevõime, siis nende jaoks logopeede pole. Aga finantslohk läheb mööda. Ja siis tuleb. Kindlasti. Nii, nagu Eesti jõuab piirkond-haaval ka imposantsete ja julgustavate, iseseisvust kindlustavate ja turvalisena mõjuvate tuuleparkideni. Kindlasti. 

Kui langus poleks peale tulnud, oleksin ilmselt järgmise koduse investeeringuna ka oma koju Liu randa geneka püsti pannud. Vestlesime Arnold Rüütliga ühel põllumeeste kogunemisel sel teemal, kuidas Volta tuuleveski tema koduõuel end õigustanud on. Neid on väga erineva suurusega - ja ka Rüütel oli seda meelt, et eriti mõistlik majapidamine paneb tuuliste ilmade puhuks püsti propelleri ja katusele ka päikesepatarei. Nüüd tuleb ilmselt mõni hea aasta kogu jõud ja osavus suunata olemasoleva elavjõu toitmisele ja helgesse tulevikku kõnnitamisele. Mõnda aega me ei investeeri ja rallit ei sõida.

Julgustab ja õnnestab kõik see unikaalne ja võimas, mis meil nii looduse poolest kui viimaste aastate saavutusena olemas on. Kus sa hing mujal maailmas sellist kadakametsa näed kui Eesti saartel? Ja samas - kuidas sa oma riigi abita eurotoetused kätte saad, mis võimaldaksid väikeseid lokaalseid genekaid püstitada ja muudeks eluliselt olulisteks ettevõtmisteks kõik need miljardid kätte saada, mis teoreetiliselt oleksid liikvel. Aga praktiliselt ei saa. Meenutagem Kassari kuningas Koit Tiku juttu. Koit ütles, et riik peaks nende eurotoetuste pärast ülijõuliselt pankasid pedaalima. Teatavasti on nii, et väga paljusid - suisa enamust - toetusi ei saa sa kätte, kui sul enne juba seda raha sellesse asjasse panna ei ole. Raha on, kui pank annab. Pank ei anna - ja selles mõttes tundub küll tükati liigagi õigus olevat neil, kes räägivad pankurite vandenõust. Selle kes-teab-kelle-huvides kidutamise saanuks ära lõpetada, kui riik kasutanuks kõiki hoobasid pankade motiveerimiseks - kes projektide alla laenusid annab, see präänikut saab, kes raha, mis toob raha, ei annab, sellele jagatakse piitsa. Ei tea, kas nüüd on juba lootusetult hilja? Kas raha on Eestimaalt nii lootusetult otsa lõppenud ja kinni jooksnud, et teda mujalt maailmast enam tulema ei hakkagi - ees pole midagi ootamas... Tegelikult tekitab see masendust ja võimetut viha, et poliitikud kulutavad kogu vungi omavahelisele jauramisele, nii et pole aega tegelda fondides ja meetmetes reaalselt saada olevate rahade Maarjamaale hüüdmise ja püüdmisega. Täiesti uskumatu käpardlus.

Mis puutub aga hiidlaste tuulepargi-kartlikkusse, siis taamal näha oleva Dagö pealinna Kärdla rahvale - aga kus mujal kui seal nende võim ja vaim kontsentreerub - tuleks ilmselt tulevast tulu tõotada. Kui Eesti iseseisvus ja rahvuse püsimine omajõulise energia abil on liiga väike boonus, siis võetagu Shetlandi saarelt eeskuju - mitte üksnes ponisid. Selle eest, et shetlandi-omad lubasid naftajuhtme oma aia tagant ja alt läbi, saavad nad väikest, aga pidevat füüri. Ja brasillerodega on sama lugu. Alguses tundus Sao Paulo tohutusuure surnuaia kohale päikesepatarei paigaldamine pühaduse teotusena. Pärast seda, kui iga kadunukese omastele lubati tasuks Brasiilia päikese elektriks pööramise võimaldamise eest kompensatsiooni, hakkas neile hoobilt tunduma, et päikese patarei lausa sobib surnuaia kohale. Andke hiidlastele eurosid - ja nad annavad palju edulisemalt nõusoleku laidudele-rannikualadele tuulepark püstitada. 

Näe, paat talvise kalamehega Rannapaargu all. Küsisin Eesti ühe juhtiva kala- ja mereteadlase Markus Vetemaa käest, mida need tuulepargid siis tegelikult meie mere ja kalaga teevad. Markus - kirjanik Enn Vetemaa poeg ja puha, ise kah paar päris head raamatut kirjutanud - ütles, et lisaks tülile ja kärale, mida tuulikud kahtlemata tekitavad, teevad nad professionaalide hinnangul kaladele ka kasu. Ehitamise ajal on lärm. Kala on müratundlik ja õrn elukas - ei tule lärmi kätte kudema. Aga ehitamine käib kähku. Pärast tuleb kala jälle. Elektrikaablite elektromagnetväli kalu väga ei kõiguta - küll aga meeldib see väli vetikatele. Kaablid kattuvad vetikatega. Kala tuleb sinna sööma - ja ongi rahu vees ja kalade vahel.

Aga linnud? Kas nende asemel jääbki meil pärast tuulepargi püstitamist Hiiumaa vetes vaid ilmastikukindlaid eesti tõugu hobuseid vaadelda? Vetemaa ütleb, et kõnealustele madalatele-laidudele-rannavetele tavatsesid tulla linnud päris põhjast talvitama. Selge, et Eestimaa talves vihistavad elektripropellerid eksitaksid neid küll. Ent neid polegi tulemas. Sest seoses kliima soojenemisega on nii nende arvukus kui ränne tundmatuseni muutunud. Ja kliima soojenemise ilmselgeid mõjusid kinnitas muide paraku ka Faluni defektoloog Merit Niidu - kunagine suusameka peab seoses soojenemisega endale muid väljundeid ja kaubamärke leidma. 

 Markus möönab, et meres avuv meteoriidikraater ja muud taolised hüper-erilised kohad peavad mõistagi puutumata jääma. Aga neutraalseis vetes teevad tuuleveskid aina head - nagu Suusteri lopsakad värvilised hobud Hiiumaa elujõu ja kestmise kinnitusena. Iga selline oaas aitab meil tuleviku poole tiksuda. Kui iseseisvust ja kestmist tagavad hiid-tuulikud tunduvadki alguses koledad, mõttetud ja jube kallid, siis meenutagem, mis juhtus mobiiltelefoni ja automobiiliga. Moblad olid samuti esmalt kohutavalt kallid - nüüd aga enesestmõistetavad tarbeesemed. Autod on meie külge kasvanud käe- ja jalapikendused - mille asemel aga võivad pärast nafta ära põletamist üsna tõenäoliselt  - vähemalt osaliselt - tagasi tulla hobused. Mistõttu olgu taevas ja hiidlased tänatud, et neid sitkeid klepperi-genofondi kandjaid ikkagi suhteliselt arvukalt kasvatatakse ja aretatakse. Ärme neid ära söö. Olgu öeldud kaeblikult muigava viitega tatarlastele - kelle kontole mitmed hobuste metsa tassimised ja veristamised läksid - aga muiates öeldaksegi ju kõige tõsisemaid asju. Kui on ajad, mil müüa ei saa - siis kasutame ise, paljundame ja parendame - ja ühel päeval saab jälle ka müüa.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat